laupäev, 22. aprill 2017

Viimane koostisosa

Natukest aega tagasi saime tehtud oma esimesed traavid. Nüüd tegime esimesed galopitõsted ning see esimene galopp oli justkui pilve peal hõljumine, nii pehme ja mugav , niiet siis tagasi traavile tulemine oli selline raskevõitu :D .

Kõik see ratsutamine ja traav ja galopp ei oleks saanud tulla nii kiiresti, kui Lanzett oleks olnud rahulik ja kombekas, kui ma talle platsil esimest korda selga läksin, umbes kuu aega tagasi (?). Ta ei keskendunud absoluutselt ja ei tahtnud seisma jääda, vaid hoopis kodu poole kiirustada.


See viimane koostisosa, mis vajalik oli, tuli tegelikult kõikidest eelnevatets kogemustest ja sündmustest. See on seesama rahu, millest kirjutasin ühes eelmises postituses. Lihtsalt nüüd olen ma selle olemasolust paremini aru saanud ja selle sügavust ja olulisust selgemini mõistnud ja tundnud. See oli see viimane koostisosa, mida ma varem ei suutnud tuvastada, ometi oli selle puudumist oli tunda väga suurel määral.


Tänu sellele oli võimalik eilne huvitav sündmus. Nimelt Lanzett suutis mind üllatada täielikult, kui olime juba tund aega kulutanud maast tegelemisele ja ratsutamisele, väikeste pausidega muidugi. Peale suurel platsil natukese traavi ja galopi tegemist sammusime platsi tagumisest väravast välja. Mõtlesin, et ei tule veel seljast alla, et vaatame palju tal veel keskendumist ja julgust jätkub.


Minevikus oleks Lanz juba peale väravast väljumist kodu poole keeranud ja sinna jooksnud, sest tal oli ju lihtsalt nöör kaela ümber. Tal on üldse varem selline refleks olnud, et kohe kui päitsed või valjad peast ära võetakse, siis keerab kuhu tahab ja teeb minekut, nii et ainuke asi, mis teda mõnikord tagasi on hoidnud, on see kui ma samal ajal alla hakkan ronima kui ta jookseb.


Igatahes nüüd kui talle üllatusena palusin mitte kodu poole minna vaid sellele kilomeetrisele rajale, mis suurte suvekoplite tagant ja tagasi kodu poole tulles koplite vahelt läheb. Paar korda pani pea alla, kui nuusutas kellegi teise hunnikut või siis kui alguses mõtles, et võtaks paar ampsu rohtu ja äkki saab kuidagi viilida sellest proovilepanekust. Aga palusin edasi minna ja ta suutis terve tee ilusti sammus püsida ja ei hakanud tormama kuskile.

Ainult paaril korral tundsin vajadust võtta korra seisma, et ta saaks natuke olukorraga tutvuda (mõni koht on ju ikka hirmsam kui teine) ja ei tunneks soovi sealt kiiresti lahkuda. Viva muidugi hüüdis teda taga, aga Lanz ei vastanud kordagi, vaid suutis rohkem keskenduda mulle.