laupäev, 29. aprill 2017

Random

Ma olen unustanud mõningaid asju siin blogis mainida, sest pea igapäevaselt Instagrammi postitades kirjeldan tihti eelmise päeva sündmusi, niiet mulle jääb hiljem mulje, et ma olen sellest ka siin blogis juba kirjutanud. :D

Igatahes siin mõned täiesti suvalised sündmused, tegevused mis toimunud on vahepeal.


Tegelesin Lanzuga ükspäev suurel platsil ja algul oli ta veidi pelglik tagumise osa suhtes, aga hiljem muutus palju julgemaks ja otsustas isegi hüppama hakata. Ühel hetkel tulles u 60cm lattaialt, keeras ta põhimõtteliselt 90 kraadi ja hüppas 90cm veidi tõusva okseri, kõrgemalt poolelt, mille all olid plakatitaolised kollid, nagu trellid/aiad. See oli lihtsalt suureks üllatuseks mulle ja ma ei suutnud ära imestada, et ta sellise julguse leidis.


Unustasin ükspäev nööri maha, kui koplisse läksin. Tagasi ei viitsinud minna niiet võtsin ta lahtiselt välja ja puhastasin kopli kõrval. Ühel hetkel nuuskis ta kopliväravat ja ma olen talle varem üritanud kuidagi märku anda, et ta ei läheneks sellele nii, et sellest võiks eemale hoida. Aga oma vigadest ainult õpitakse.

Ja tüüp pistis nina nii lähedale, et ühel hetkel nägin väikest välgatust ja Lanzett sai mokale särtsu ning ehmatas korralikult. Hüppas tagasi paar sammu ja siis hüpeldes jooksis galopis ja traavis minema, mitte väga kaugele. Juhtisin ta seal väiksele platsile, sest mul nööri polnud, ja lasin tal selle ehmatuse välja joosta.


Täna ma talli ei läinud, sest kuigi eile oli päikesepaiste +10 kraadiga, siis täna oli 1 kraad sooja ja terve päeva on kestnud lumetorm, niiet midagi Lanzuga väljas teha poleks saanud. Patsid punusin eile juba uued niiet ka selle tegemiseks polnud talli mõtet minna. Küll aga läks talli Mari, et oma Vival tekki vahetada, kuid kohale jõudes nägi Vivat koplis üsna närvis olevalt ning Lanzut seal polnud. Midagi katki ei tundunud olevat, kuid Lanz oli põgenenud sealt ja chillis nende eelmise, väiksema talvekopli juures.

Toimetas oma hobusega ära tallis ja tagasi tulles polnud Lanz enam seal, ega ka Leo ja Darwin, kes Lanzu talvekopli kõrval olevas koplis olid. Hobused panid plehku sealt ja tormasid talli ümbruses. Õnneks Mari sai kaeraga Lanzu kätte ja viis ta talvekoplisse koos Vivaga, kus neil on varjualune, kuid heina pidavat veel tooma mingi hetk.

Arvatavasti Lanz põgeneski suvekoplist, kuna seal oli veel vähe süüa aga ilmaolud olid kriitilised, ehk siis süüa oli vaja rohkem kui muidu. Samuti asub seal varjualune kopli kõige kaugemas nurgas, kuhu nad meeleldi ei lähe, sest seal on neil hirmus olnud tihti. Loodetavasti nad ikkagi hakkavad seal lõpuks käima.


Vahepeal sai Lanzett kanda selliseid uhkeid patse, mis kestsid üsna kaua. Need on need krunnid, mis on omavahel ühendatud järgemööda. Kestsid palju kauem kui tavalised krunnid, mis talle hiljem tegin, kui see pats koost lagunema hakkas. Kandis oma soengut üleval, sest karvavahetus toimub ja siis oli tal veel paksem karv kaelal kui praegu, niiet koos karvaga lakka maha ei sügaks, olid need patsid suurepärased. Hea näide on Lanzu koplikaaslane Viva, kellele Mari mõtles patside tegemisega natuke oodata, kuid hobune jõudis juba keskmise osa lakast täiesti nulliks ära sügada.


Siis ratsutanud oleme me peamiselt sellise huvitava valjastussüsteemiga :D . Okei, tegelt ei ole see mingi valjastus, obviously. Aga kuna Lanzett on olnud minevikus väga tormakas ja ignoreeriv lihtsalt kaelanööriga, mida ta suutis meie esimeste ratsutamiskordadega uuesti demonstreerida, siis mõtlesin et teen väikse aasa otsa, et kasutada seda nööri hädapidurina, juhul kui ta peaks ehmatama, mida ka juhtus. Selle nööriga muidugi õnneks mingit moodi pöörata ei saa, kui siis ainult visuaalset märguannet anda, sest pöörates tekiks surve valele poole ja ajaks hobuse segadusse.


Multibridle'it kasutasime ka korra aga see kuidagi lülitas ta vanale režiimile ja ta üritas ratsmele toetama hakata, mida ma talt minevikus palusin, kui toetasin välimise ratsmega sõites klassikaliselt. Siiani sõidan tavaliselt nii, selle nööriga üle nina, kuid enamasti survet pole mõtet panna sellele, sest muidu ajan teda segadusse 'istaku' märguannetega. Sõidame nüüd ka nöör ümber kaela, et testida tema keskendumisvõimet. Ühe korra lasin ka niisama millegita ringi, kuid see oli alguse poole ja läks üsna hästi.


laupäev, 22. aprill 2017

Viimane koostisosa

Natukest aega tagasi saime tehtud oma esimesed traavid. Nüüd tegime esimesed galopitõsted ning see esimene galopp oli justkui pilve peal hõljumine, nii pehme ja mugav , niiet siis tagasi traavile tulemine oli selline raskevõitu :D .

Kõik see ratsutamine ja traav ja galopp ei oleks saanud tulla nii kiiresti, kui Lanzett oleks olnud rahulik ja kombekas, kui ma talle platsil esimest korda selga läksin, umbes kuu aega tagasi (?). Ta ei keskendunud absoluutselt ja ei tahtnud seisma jääda, vaid hoopis kodu poole kiirustada.


See viimane koostisosa, mis vajalik oli, tuli tegelikult kõikidest eelnevatets kogemustest ja sündmustest. See on seesama rahu, millest kirjutasin ühes eelmises postituses. Lihtsalt nüüd olen ma selle olemasolust paremini aru saanud ja selle sügavust ja olulisust selgemini mõistnud ja tundnud. See oli see viimane koostisosa, mida ma varem ei suutnud tuvastada, ometi oli selle puudumist oli tunda väga suurel määral.


Tänu sellele oli võimalik eilne huvitav sündmus. Nimelt Lanzett suutis mind üllatada täielikult, kui olime juba tund aega kulutanud maast tegelemisele ja ratsutamisele, väikeste pausidega muidugi. Peale suurel platsil natukese traavi ja galopi tegemist sammusime platsi tagumisest väravast välja. Mõtlesin, et ei tule veel seljast alla, et vaatame palju tal veel keskendumist ja julgust jätkub.


Minevikus oleks Lanz juba peale väravast väljumist kodu poole keeranud ja sinna jooksnud, sest tal oli ju lihtsalt nöör kaela ümber. Tal on üldse varem selline refleks olnud, et kohe kui päitsed või valjad peast ära võetakse, siis keerab kuhu tahab ja teeb minekut, nii et ainuke asi, mis teda mõnikord tagasi on hoidnud, on see kui ma samal ajal alla hakkan ronima kui ta jookseb.


Igatahes nüüd kui talle üllatusena palusin mitte kodu poole minna vaid sellele kilomeetrisele rajale, mis suurte suvekoplite tagant ja tagasi kodu poole tulles koplite vahelt läheb. Paar korda pani pea alla, kui nuusutas kellegi teise hunnikut või siis kui alguses mõtles, et võtaks paar ampsu rohtu ja äkki saab kuidagi viilida sellest proovilepanekust. Aga palusin edasi minna ja ta suutis terve tee ilusti sammus püsida ja ei hakanud tormama kuskile.

Ainult paaril korral tundsin vajadust võtta korra seisma, et ta saaks natuke olukorraga tutvuda (mõni koht on ju ikka hirmsam kui teine) ja ei tunneks soovi sealt kiiresti lahkuda. Viva muidugi hüüdis teda taga, aga Lanz ei vastanud kordagi, vaid suutis rohkem keskenduda mulle.






pühapäev, 16. aprill 2017

Eksperimendid

Nagu ma eelmises postituses mainisin, olen hakanud Lanzeti peal erinevaid eksperimente tegema. Mis on eksperiment? :D (pidin selle tegelt enda jaoks üle vaatama, et ma valesid sõnu ei kasutaks)

Vikipeedia ütleb: Eksperiment on uurimismeetod, mille käigus kontrollitakse püstitatud hüpoteesi, luues ise vajalikud tingimused muude muutujate kontrolli all hoidmiseks. Eksperimendi käigus kontrollitakse, kuidas sõltuv muutuja muutub vastavalt sellele, kuidas manipuleeritakse sõltumatu muutujaga. Näiteks: herilaste toitumise (sõltuv muutuja) uurimiseks asetatakse tassile tilk suhkruvett (sõltumatu muutuja). Kontrollimiseks kasutatakse samasuguseid tasse ilma suhkruta.


Justkui kõik raamatud ja videod, mida olen minevikus läbi lugenud ja vaadanud, ei ole mind piisavalt ette valmistanud selleks hetkeks, kui ma enam Lanzu kõrval ei ole, vaid olen üleval, temal seljas. Et nüüd ei teagi kohe mida edasi teha, kuna teisel selgaminekul (platsil) ei läinud kõik ootuspäraselt. Ei, õnneks just vastupidi - kõik kogemused, seminarid, kursused, videod, raamatud ongi mind selleks ette valmistanud. Just tänu nendele sain selle probleemiga hakkama ning nüüd tundub kõik ületatav ja ma muudkui ootan erinevaid väljakutseid.


Pidin neid eksperimente tegema, sest ma võin küll raamatutest ja muudest allikatest õppida, kuid see ei tähenda, et mul on alati perfektsed tingimused, et õpitut läbi viia nii, et see ilusti õnnestuks nagu õpetuses/raamatus jne. Lõppude lõpuks saan vaid mina olla see üks kindel asi ja olevus ning kõik minu ja mu hobuse ümber (ja ka hobune mingil määral) võib alati muutuda, kasvõi muutub ilm või pinnas või mis iganes, ja ei maksa unustada igasuguseid ootamatusi, mis elus ette tuleb.

Muidugi teen neid eksperimente veel, sest tahtmine teadmisi saada on mul alati, isegi siis kui tegelikult on juba piisavalt.



kolmapäev, 12. aprill 2017

Esimesed sõidud

Oleme teinud oma esimesed sõidud peale kahte aastat ja kohe alguses oli näha, et midagi peab muutma selga minemises. Suurel platsil on Lanzett tagumist osa püüdnud vältida, sest ta on seal tihti ehmatanud ja seal on igast kolle olnud varem, tagaosast väljaspool, aia taga. Ka väiksema platsi tagumist osa on ta vältinud varasemalt. Ta on alati olnud üks paras jänespüks, niiet ta heaga hoiab selle ala poole, mida ta tunneb ja mis on kodule kõige lähemal. Ta ehmatab üsna kergelt ja tihti paneb kohe kodu poole ajama (kui ta lahtiselt on).


Niiet kui ma esimest korda Lanzuga sõitsin, siis me tegime seda suurel platsil ning ilm oli vist pisut tuuline. Tal olid lihtsalt päitsed peas ja nöör tuli ühe külje pealt üles, mis oli mul käes. Teises käes oli see pikk piits. Mul oli nii hästi meeles, kuidas ma olin enne seda koplis temaga mõned sammud teinud seljas ning kuidas ta siis väga hästi reageeris. Mõtlesin, et küllap ta siis ikka nüüd ka tundlik on ja ma ei oodanud üldse seda, mis selga minekule järgnes.


Kohe kui selga läksin, tahtis ta edasi minema hakata ja ei jäänud kohe seisma. Pidin isegi nööriga tagasi kutsuma, mis oli talle segadust tekitav, sest see oli ainult ühel küljel. Kui siis lõpuks seisma jäi ja uuesti sammu küsisin, siis läks jälle samm jälle erksalt edasi ja jälle ei tahtnud ta pidurdada ning püsis seal platsi värava lähedal kuhu ta ruttas. Kui lõpuks mõtlesin, et tuleb vist sammu pealt maha hüpata ja hakkasingi maha ronima, siis jäi ta lõpuks seisma.


Sain aru, et nii edasi ei saa jätkata ja tulin alla ning hakkasin analüüsima, et mis juhtus, miks, kuidas jne. Olen varem ka nuputanud Lanzeti pelglikute käitumiste üle, kuid need on kõik käekõrval/maas toimunu pärast. Mõtlesin, et enne uuesti sõita ei proovi kui ma pole leidnud vastuseid oma küsimustele.

Ometigi oli ainult üks viis vastuseid saada ja see oli ise katsetades. Iga nö test, mille ta läbi tegi, andis mulle rohkem aimu kuidas läheneda sellele pelglikusele (mida leidub igal hobusel, vähemalt natukenegi).


Saanud lõpuks aru, mis täpsemalt tema peas toimub ja miks ja millal, hakkasin aina tihedamini tal seljas käima, et teda endaga häälestada samal ajal häälestades end temaga :D . Kasutades enda energiat, sain muuta tema energiat, luua talle täielik rahu oma selga minemisega isegi tormiste ilmadega. Praegu sõidan temaga pea iga kord ning endiselt testin teda erinevat moodi, katsetades erineva energiaga, erineva panustamisega (et näha kui palju millisel hetkel pean panustama kas siis füüsiliselt või energeetiliselt).








pühapäev, 2. aprill 2017

Rahu, vaikus, positiivsus

Kas pole mitte super ilus uus välimus sellel blogil?!! Mu silmad lausa sulasid kui ma selle tausta pilti tegin ja pealkirja asendavat pilti. Mõlemad fotod on minu tehtud (lille oma mitu aastat tagasi Kurtnas ja Lanzu silmapilt eelmine november) ja tuunitud ja juhuslikult olin sunnitud ise need looma sobivaks siia blogisse, sest googlest ei andnud enam midagi piisavalt head leida, mis sobiks ka selle blogi mõõtudesse ning mille kvaliteet ei läheks halvaks.

Nüüd on see blogi tõeline rahu, ilu ja positiivsuse paik. Vahel esineb siin ka vaikust, aga üritan ikka oma tegemisi ja mõtteid kirja saada.


See uus välimus kindlasti väljendab ka muutusi minus ja mu hobuses. Minus eelkõige oma elustiili muutmist valides sellised toitumisharjumused, mille puhul ei pea kannatama ükski loom, sest kellel seda halba karmat veel juurde vaja on :D . Samuti on see valik tehtud ka sellepärast, et vaatasin Gary Yourofsky videot "The Most Important Speech You Will Ever Hear" (panin lingi, klikka pealkirjal). See kõne pani mu mõistma, et mu vabandused selliseks ebamoraalseks käitumiseks on lihtsalt ülimalt egoistlikud ning kui on võimalik elada rahumeelsemalt ja tervislikumalt, siis miks ka mitte seda teha.


Lanzetile pärast kahte aastat uuesti selga minnes sain aru ka sellest kui tähtis on rahu, mille kohta ma kasutan tihti sõna "rahulik", et tuleb rahulik olla, aga ma ei mõtle selle all seda rahulikku, kui inimene on lihtsalt lõdvestunud või ta ei ole ärritunud/stressis/ärevil. Muidugi on ka see rahulikkus äärmiselt tähtis, kuid see tundub mulle sellise pinnapealsemana, mitte halvas mõttes.


Ju ma pigem räägin sisemise rahu seisundist. See rahu, mis tekib sulle teadmisest, et kõik on just nii nagu praegu olema peab. Selline rahu tekib, kui ma tunnen, et mul on piisavalt infot/teadmisi/kogemusi ning oskan seetõttu hobuse käitumist ette näha. See rahu justkui avardab meeled ning muudab analüüsivamaks, sest siis panen palju rohkem tähele ja mõistan või selgitan välja miks midagi juhtus või miks hobune mingit moodi reageerib ning suudan aimata kuidas hobune midagi kogeb.


Selline rahu tekitab kena vaikuse, kus infovahetus toimub peamiselt energeetilisel tasandil ja läbi kehakeele. Viimasel ajal olen ise nii palju sõnadega üritanud Lanzetti ergutada, sest tihti sureb ta palavuse ja väsimuse tõttu jube kiiresti välja, aga see ei aita tavaliselt midagi, sest see rääkimine muudab mind samal ajal võimeldes veel väsinumaks ja õhk saab rutem otsa ning nii väheneb kiiresti ka energia ja lõpuks ei suuda meist kumbki enam joosta :D . Aga kui olen vait suutnud püsida ja rohkem hingata saanud ning energiat suunata talle, siis on ikka rohkem asja saanud.


Läbi mõistmise ja eneseparandamise, mida saavutab läbi rahu ja vaikuse, saab tulla ainult positiivsus. Hobusega kontakti saavutamine on ju väga meeldiv kogemus ning lisades sinna veel positiivseid emotsioone, saab lõpptulemuseks rõõmsast energiast pakatava koosluse, mis hiljem meelde tulles annab jõudu ja meelekindlust nendel hetkedel, kui olukord on raske või tundub lootusetu. Ja üks asi on kindel, nimelt kui ma ise ei ole positiivselt meelestatud, siis ei suuda ka hobune positiivsena püsida.

Nüüd veel detsembri pilte, kui trenni tehes ei hakanud palav (vähemalt hobusel enamasti mitte) ja sai nautida ilusaid liikumisi.