reede, 24. märts 2017

Karv ja kilod maha

Video detsembrist sai nüüd üles pandud, vaata vasakult esitusloendist või sellelt lingilt Detsembri video

Karva hakkab Lanzul üha enam lahti tulema ja kasukas hakkab juba siledamat välimust võtma. Kogu pekk, mis talvel kasuks tuli, on nüüd vaja maha kulutada, enne kui rohelisele rohule saab. Võinoh vähemalt üritada nii palju maha saada kui võimalik. :D


Oleme viimasel ajal käinud palju ühel suurel põlluväljal, mis tallile lähedal on. Seal on pinnas tihti ebatasane, kuid mitte nii hull, et hakkama ei saaks. Lanzett väsib seal igatahes jube kiiresti ära, mis ongi eesmärgiks peki kulutamisel. Seal on tõusud ja langused, mida mulle väga meeldib ära kasutada tema treenimisel. See põlluväli on lihtsalt parim koht, kus arendada hobuse lihaseid ja tasakaalu.


Samuti on see hea koht, kus arendada keskendumisvõimet, sest tegemist pole nö koduse alaga, nagu suvekoplid, mida vahepeal palju kasutasime, või liivaplatsid, ringaed ja pisut eemal väiksem põld ja aiaga piiratud rohuplats. Vahepeal tuleb tal aktiivselt osaleda, kui on näiteks vaja minuga tantsida või kui ma palun tal pöörata tähelepanu painutamisele või kokku võtmisele või kiirendamisele. Aga kui ma saadan ta traavitama suuremale ringile, siis on see puhkus ajule ja ta saab keskenduda millele iganes, peaasi et ta kasvõi aeglaselt edasi sörgib.



Need pildid on muidu detsembrist, mitte viimasel ajal tehtud. Klipid mis said tehtud selleks viimaseks videoks, olid ka samal päeval tehtud.

Suurt rõhku panen sellele, et kui videot vaadata, on näha kuidas Lanz justkui lonkaks kohati, kuid tegelikult tuli see sellest, et jalg sai kergelt läbi lume kokku puutuda üsna libeda ja ebatasase maaga, nii et isegi mina oleks peaaegu seal kukkunud kui kiiremini joosta tahtsin. Järsul pöördel, eriti nii väikest korderingi tehes, nagu nendel hetkedel oli, ei ole võimalik lihtsalt sisemist jalga piisavalt korralikult vastu maad toetada ja sellega hoogu lükata, ilma et see alt libiseks sellisel kurvil.


Ma ei proovi selle jutuga väita, et Lanzu ei lonka kunagi, sest seda on juhtunud see talv korra, kui oli kõva pinnas ning jäisem ilm/tuul. Longe polnud üldse tõsine ning tundus pigem olevat jala ära külmetamisest, sest tegemist oli selle jalaga, millele ta rohkem toetab ja millel ta tavaliselt lamades magab. See jalg sai ka vähem koormust siis sellel ajal ja longe läks vaikselt ära. Tuleb ettevaatlikum olla lihtsalt külma ja jäise ajaga, et millist trenni teha, kus kohas ja kui palju.







esmaspäev, 13. märts 2017

Esimest korda seljas

Möödunud paaril nädalal olen jõudnud Lanzule esimest korda selga minna pärast kahte aastat, kui ma pole tal seljas käinud, millest tegelikult veelgi kauem pole ta nö töös olnud sadulas. Pärast paari korda kui ma olin tal seljas käinud niisama, lihtsalt nii, et ta seisab ilusti paigal ja kuskile ei liigu, leidsin et me oleme valmis esimesed sammud tegema seljas.


Selgaminekud said tehtud kõigepealt väiksel platsil kõhuli peale visates, siis talli kõrvalt traktorikummidelt peale minnes, kui õues oli pisut tormine ilm, ja koplis ühe korra, heinapalli ja kivi pealt. Heinapall oli muidugi veits söödud, niiet see eriti hästi tuge ei pakkunud ja Lanzetti pigem peletas eemale selle võbelemine, aga seisis siis ilusti kui selga läksin ja suutis rahu säilitada.


Esimesed sammud seljas olid aga hoopis vapustavam elamus, mis toimus koplis, kus peale meie olid veel Viva ja poni Darwin. Lanzul polnud siis peas ka päitseid, vaid oli nöör ümber kaela. Kui selga istusin täiesti korralikult, mitte nii nagu enne, et oleks lihtne alla tulla kohe, vaid istusin ikka nö täiesti selga. Sel hetkel ma alles tundsin kui väga Lanzeti kehahoiak muutunud on ja et mitte kunagi varem pole ma temaga sõitnud nii, et ta selg nõnda heas konditsioonis oleks.


Ja siis kui ta esimese sammu astus, oli väga imelik tunne, nagu täiesti uus kogemus. Ta reageeris nii hästi mu istakule, mis tekitas sellise tõelise sideme tunde. Esimesed kaks sammu tegi ta üsna ettevaatlikult ja siis juba tundsin, kui teistsugune on Lanzeti keha ja tunda kuidas see minuga koos liigub oli nii uskumatu. Nii võimas olend liikus mu all edasi ja koos sammusime seal vaid paar minutit, sest rohkem polnudki vaja.


Kuigi Lanzett pole viimastel kuudel eriti treenida saanud ja pole seetõttu üliheas vormis, kuna ilmastiku tingimused ei ole selliseid trenne soosinud, oli ta siiski kuidagi nii tugev ja hoopiski mitte selline omapead uitav, kui inimene seljas on. Järgmist korda, millal sõiduks läheb, ei oska veel ette aimata, eks sisetunne ütleb millal. :D