esmaspäev, 28. november 2016

Mina annan ratsatrenne?

Uus video on üleval, vaadata saab siitsamast blogist, klikkides vasakul olevale videokujutisele või minna sellele lingile SIIN

Eile oli väga lahe Lanzuga väiksemal platsil natuke lahtiselt mängida ja kordetada. Vilge tuli ka vaatama ja kuigi ta tegeles oma digikaga alguses, et üritada jäädvustada midagi, millest hiljem võib-olla midagi kasu saaks, sai ta siiski jälgida seda tsirkust. Mul oli üsna palju energiat, niiet sain isegi Vilgel lasta kogeda, kuidas hobusega õigesti mängida ning neil läks isegi väga hästi esimese korra kohta.


Vilge ise ka on sellest viisist huvitatud, kuidas ma oma hobusega 'olen'. Hetkel teeb ta klassikalist ratsutamist ja rendib meie tallis ühte eraomaniku hobust. Annan neile praegu klassikalise ratsutamise trenne, kuid tulevikus soovib ta saada ka free ridingu ja varustuseta trenne, mida ma muidugi parema meelega annaksin.


Uskumatu! Mina ja annan klassikalise ratsutamise trenne! Poleks kunagi arvanud, et ma uuesti seda kellelegi õpetama peaks. Teeme seda siiski hobusesõbralikumal viisil. Ja too hobune on juba mõne trenniga minu arvates tublisid edusamme teinud, eriti eile. Nende trennid ongi peamiselt hobuse arendamiseks, sest milleks siis üldse klassikaliselt ratsutada, kui hobust ei arenda. Ja korraliku istakuta on raske hobust arendada seljast, niiet ei saa sellelegi vähem tähelepanu pööratud.


Ma pean tõdema, et üsna tore on trenni anda, kui ratsanik hoolib hobusest ja teab, kuidas tema teod mõjutavad suhet hobusega. Näha, kuidas õpetused ja soovitused ilusti kuulda võetakse ja, kuidas nende efekti on näha juba lühikese ajaga. Kõige rohkem meeldib mulle see, et ma ei jaga lihtsalt käsklusi ja ei mõtle välja ülesandeid, vaid mu eesmärk on õpetada ratsanikku arendama hobust ning nende omavahelist suhet.


pühapäev, 20. november 2016

Lihtsalt!

Just oli ilus lumi maas ja sain esimesi perfektseid trenne nautida Lanzetiga. Sai tõeliselt vägevaid samme näha ja kõik oli nii ilus. Ainult mängida ja hüpata oli natuke libe. Nüüd aga üsna poriseks läinud olukord. Loodan, et varsti on jälle miinuskraadid tagasi ja lumi uuesti maas.

Üks esimesi päevi kui lumi sulama hakkas, käisime hobustega suvekarjamaal kordetamas, mis oli ka väga mõnus. Seal sai ka väga korralikult trenni tehtud ja mängitud. Üle tunni aja olime seal tookord. Niiet no eks me kohaneme kõigega vist.


On olnud üsna lõbus. Täna sai pööraselt mängitud üle pika aja. Sai vähe kiiremaid tiire tehtud ja rohkem ringi karatud. Plats oli perfektse pinnasega. Lanzuga on vahva ja köhimisest hoolimata naudime elu edasi.


Olen temaga väga rahul, ükskõik kas tal on kehvem seis või vaja süüa rohkem või puhata rohkem või mängida rohkem, ükskõik kas ta areneb aeglaselt või kiiresti, ükskõik kas ta on metsik või rahulik. Ma ei saaks olla rohkem õnnelik, isegi kui ta teeks kõike trennis kordades kaunimalt või ükskõik mida ta saavutaks, see ei muudaks midagi.


Ma olen rahul ja õnnelik lihtsalt, seetõttu ta eksisteerib. Lihtsalt, kuna mõistame teinetest. Lihtsalt juba selle pärast, et saan teda teenida. Kogemus, temaga oma elu jagada, rikastab mu elu niivõrd palju, et olen igavesti tema teenistuses.



laupäev, 12. november 2016

Emfüseemik või mitte

Lisasin midagi uut sellele blogile. Nagu näha siis vasakul tulbas, kõige üleval, on nüüd Lanzeti videote playlist, et olla alati kursis uute videotega või vaadata otse blogilehelt videoid. 
Uus video septembrist on ka juba üleval! 

Nüüd, kui lumi on maas ja hein on ees, on Lanzetikesel jälle tolmuallergia esile tulemas. Praegu pole veel palju köhimist, aga üsna korralikke ja rögaseid köhatusi olen juba kuulnud. See on alati olnud minu jaoks suur koorem ja pisut südantlõhestav ja ma näen, kuidas ta talve jooksul tavaliselt üha enam ja enam soigub ja siis vahel ellu ärkab, kui ma ta platsile viin ja temaga mängima hakkan.


Seekord olen ma suutnud enda energia temast eraldada. Ma võtan tema köhimist küll arvesse ja lasen tal seda teha millal vaja ja annan talle kasvõi eraldi pause selle jaoks, kuid haletsemisest ja köhimise tõttu lihtsamate trennide tegemisest ei oleks talle mingit kasu.


Ma koguaeg mõtlesin, et tuleks siis kergemalt teha, aga tundub praeguste väikeste trennide järgi, et intensiivsem trenn oleks just parem talle. Ta saab paremini üle oma köhahoogudest, et ei ole sellest löödud ja proovib kohe uuesti kui tal köha pärast rütm ja samm kaduma läksid. Saab oma kopsumahtu arendada ja sügavamatest kopsusoppidest röga välja köhida.


Tahan väga näha, kuidas talle selline trenniviis sobib ja olen üsna kindel, et see positiivsus ja energia, mida ma temasse laen, julgustab teda palju rohkem olema tugev ja näitama oma uhkeid samme. Ma lausa ütlengi talle, et olgu ta emfüseemik või mitte, ta võib ikkagi olla võimas ja suur hobune. Teeb oma köhatused ära ja läheb trenniga edasi. Siiani tundub, et talle meeldib see, et ma nii empaatiline selle köhimise osas ei ole ja suudan kõrge energiaga edasi minna.




laupäev, 5. november 2016

Küsimused, küsimused...

Milleks kiirustada? Miks peaks keegi üldse valima ühe meetodi teise asemel ainult sellepärast, et see tagab kiirema tulemuse? Ja mis see tulemus siis üldse väärt oleks?

Üks asi, mida hobused õpetavad absoluutselt kõikidele kellega nad kokku puutuvad, on hetkes elamine. Ja nüüd, kui me oleme vähe rohkem arenenud inimesed, kelle ellujäämine ei sõltu hobuse kiirest välja õpetamisest, et ruttu põldu kündma asuda, vaid hobused on meie hobiks (keegi ei ole kohustatud hobustega koos olema). Siis miks valida selle tee kasuks, mis lihtsalt annab võimaluse kiiremini sadulasse saada? Et mitte nautida kogu protsessi? Sest alles ratsutades saab hobust treenida?


Või on kogu selle meetodi valimise juures tähtis lihtsalt see, et hobune hakkaks tegema võimalikult lühikese aja jooksul seda mida sina tahad? Ükskõik, mis see siis olla võib.

Ning kui kommi anda vastutasuks, siis see tundub ju üsna hea diil eks? Et siis võiks küsida ükskõik mida nende käest? Panna neid isegi alandavasse olukorda? Või panna neid käituma vastu nende loomule või instinktidele? Aga kas tõelist sõpra saab ära osta? Ma nii ei arva ja on ilmselge, et kui kedagi ära osta, siis võib sellest usaldusest unistama jäädagi (kui üldse mõista mis asi see usaldus on).


Kui sa ise tahad elada maailmas, kus on palju pingeid, stressi ja vajadust kiirustada kõigega, siis see ei tähenda, et sa võid sellist eluviisi peale suruda teisele hingele, kellel on ka siia maailma tulles oma eesmärgid mida saavutada, ja õpetunnid mida saada. Kui ta on ette võtnud tulla siia seda kogemust saama, siis miks tulla ja sekkuda sellesse negatiivsel moel?

Samuti tekkis küsimus, et kuidas saab tekkida motivatsioonipuudus, kui tegeled hobustega? Kui sul on vaja midagi muud veel juurde, peale hobuse, et hobustega koos olla, siis miks olla nendega koos, kui neist endist lihtsalt ei piisa, et on vaja midagi veel, midagi mis ikka motiveeriks nende juurde minema ja nendega tegelema?


Täpselt sama moodi, nagu meie saame rikastada hobuste elusid, rikastavad nemad meie elu. Tavaliselt annavad nemad meile kordades rohkem, kui meie neile eales suudame anda.

Kui sulle on üldse antud see privileeg, et olla koos hobustega, siis et sellest üldse mingit tähendusrikast kogemust saada, pead sa olema valmis hobust kuulama ja eelkõige teenima. Alles siis saad sa nautida vilju, mille sa välja teenisid.


Lanzett tänab, et lugesid seda postitust ja tegid midagi tema rahva heaks :D
Olgu see samm suur või väike, see viib ikkagi eesmärgi poole! :) 

Peace! ♥