reede, 28. oktoober 2016

Video jalutuskäigust

Sain mõned päevad tagasi valmis uue videoga Lanzeti esimesest jalutuskäigust üksinda. Käisime pisut Kohila tänavat uudistamas, nägime mitmeid hirmsaid asju. See oli see kord, kui üks koer ehmatas haukudes Lanzu nii ära, et too peaaegu ninali käis. Aga seda filmile ei jäänud :D

Rauad võtsime alt ära ja kartsin, et ta siis enam väga liikuda ei taha, et äkki muutuvad liiga tundlikuks jalad vms. Aga vähemalt koplis muru peal ei olnud mingit probleemi. Saime juba paar korda mängida ja vabalt kordetada, nii et Lanzett isegi end suutis kokku võtta ja näitas oma kauneid samme nii traavis ja galopis, kandes rohkem raskust tagajalgadel kui muidu. Talle ikka väga meeldib see kui ruumi on palju ja piiranguid ei ole ees.

Loodan, et video meeldib :)

Link videole

kolmapäev, 19. oktoober 2016

HorseLand - Dokumentaalfilm

Hempfling lasi filmi kokku panna tema tegemistest ja hiljuti tehti see avalikuks. Youtube'st leiate selle filmi nime alt "Hempfling - HorseLand - The Movie - A Documentary about a Path of Life-Mastery".

Kliki siia, et filmi näha


Ma ise leidsin, et üks tähtsamaid kohti filmis hakkab alates 56:40 . Seal on kaadreid sellest traavlist, mis on filmitud sel ajal, kui ka mina seal seminaril kohal olin. Nii lähedal istuda nendele hobustele ja Klausile on väga aukartust äratav, kogu see energia, mis sealt vastu tuleb on võimas. Sama ruum, kus nad räägivad, oli see kus me istusime, mina selle piljardilaua ees tavaliselt, kus Klaus tihti istet võttis ja mulle otse silma vaadates põnevalt juttu vestis.


Igatahes on jutt see, mis tähtis on, ja see on üks raskemini mõistetavaid asju, minu arvates, millest inimesed tihti aru ei saa, seda võib-olla vähemalt esimesel hoobil mitte. Küsimus on tihti just selles, mida me näeme aga samas näha ei saa. Ehk siis me näeme, et hobune reageerib kuidagi teisiti selle inimese läheduses viibimise tõttu, aga me ei näe seda, miks see nii on, sest inimene tavaliselt ei suuda näha oma silmaga kogu seda energiavälja, mis meid ümbritseb.


Juba esimesel hetkel, kui me hobusega kohtume, siis ta skaneerib su läbi, olles inimesest ülekaalukam. Ja mistahes elusolend määrab teise endast madalamaks/teisejärguliseks, kui ta tunnetab mingisugust vägivalda/agressiivsust, ebakindlust, lahendamata probleeme minevikust. Hobune tajub ära, et tal on õigus juhtida seda, kes temast madalam on. See omakorda tähendab aga seda, et inimene, kes on sellest hobusest madalam, kasutab "abivahendeid", et läbi mingi viisi lõpuks domineerida seda võimast suurt olendit.


Ma loodan, et seda videot jagades siin, ei väärkasuta keegi seda informatsiooni, vaid ainult hobuse heaolu huvides, ainult teenides sellega hobust. Juhtimine on ise juba kõige puhtamas mõistes teenimine.

Pildid on Hempflingu kodulehelt www.hempfling.com ja tehtud sealsamas farmis Põhja-Taanis, kus ma tema seminaril käisin.

kolmapäev, 12. oktoober 2016

Võtame rauad ära

Mõtlesin juba ette ära öelda, et nüüd kui sepp tulema peaks, loodetavasti võimalikult ruttu ja oktoobrikuus, sest Lanzett oleks võinud värkimist saada isegi juba eelmisel kuul minu arust, siis igatahes lasen rauad ära võtta.

Me rääkisime sellest sepaga ka, kuna ta käis nii mitu korda augustikuus ja nagunii kui lumi tuleb või jää või lörts, siis ei taha ma kindlasti, et tal rauad oleks, niiet igaks juhuks võiks juba praegu ära võtta. Siis ei ole ka võimalik kabjal kujuneda selliseks kõrgemat sorti kabjaks, mis juhtub tavaliselt raudadega. See tähendaks, et ma ei saaks talle kabjasusse muretseda enne kui kabi tagasi madalaks läheb, kui see üldse lähebki.


Vähemalt on meil nüüd tõestus olemas, et hobune jookseb paremini ja hakkab tõeliselt astuma ja liikuma, kui ta tunneb, et ta kabi on kaitstud. Ma ei tea muidugi veel midagi kabjasusside koha pealt, kas nendega sama efekt on aga ma arvan et on, sest raudadega oli :D . Jääb üle lihtsalt need osta ja järele proovida.


Ma pole väga trennitanud Lanzuga viimasel ajal, pigem lihtsalt hänginud, patse pununud ja natuke platsil ringi jooksnud. Söötmas olen teda ka käinud, sest näha on, et nüüd kui külmemaks ja pimedamaks on läinud, võtab ta seda söömist väga tõsiselt, et iga päev ikka piisavalt kaloreid sisse süüa. Sellest hoolimata on ta ikkagi tublimaks muutunud, sest enne ei saanud ta vasakut pidi kergelt galopile tõusta, kuid nüüd on juba edusamme näha. Eriti viimane kord kui platsil lahtiselt mängisime, siis sai mitu korda nö kordetatud teda ka ja tõsteid teha ja näha.


Neil on kopli värava, ehk joogikoha juures, suhteliselt mudane, sest see ala saab tihti märjaks. Viimane kord, ehk eile, oli nii suur järv seal, et ma polnud varem näinudki. Keegi oli kas vooliku maha jätnud sinna jooksma või oli vannist üle jooksnud vesi tükk aega.

Iga päev saavad Lanzu jalad uue mudakorba kabja alla, mis on juba silmnähtavalt kiilumädanikku soodustanud. Ma ütleks isegi, et tal juba on kiilumädanik tegutsemas seal jälle. Niiet ma üritan järgmine kord eukalüpti õliga alustada ja siis hiljem minna üle mingile sinisele plögale :D, mille nime ma ei mäleta.