laupäev, 23. juuli 2016

Jälle ära...

25.juulist - 31.juulini olen ära Inglismaal, et teha esimesi samme oma hobuseväliste õpingute osas. Tagasi tulles hakkan otsima vabatahtlikke, et õpitut katsetama hakata. Praegu lähen õppima tavalisemat hüpnoosi, mille abil inimesi aidata. Sügisest alustan aga Dolores Cannoni rajatud hüpnoosi tehnika õppimisega, see on see, mida ma tõeliselt teha tahan. Aga kuna ma ei kujuta end ettegi kedagi hüpnotiseerimas, siis algsete oskuste omamine tuleb mulle kindlasti kasuks enne kui kõrgema taseme hüpnoosiga tegelema hakkan.



Täna ja eile olid mul vabad päevad, niiet käisin Lanzu juures. Oli väga tore aga energiat oli mul vähe niisiis veetsime rohkem aega niisama üksteise seltsis ja tegime lahtiselt ainult paar korderingi ja korraks kargasime niisama platsil ringi.

Üsna üllatav oli see, kui ma ta karjamaale tagasi viisin ja ta otsustas ikkagi hängida minuga, mitte ära minna. Passis seal niikaua kui ma seal olin. Ja üllatav osa oli tegelikult see, et ta nõnda lähedust otsis. Tahtis peaaegu minu vastas olla peaga ja vaikselt tukkuda seal, kui ma tema silmadele vaikselt musisid jagasin :D. Alati kui seda teen, tekib tunne nagu see oleks mingi India õnnistamise rituaal :D. Aga mulle nii meeldib seda teha ja tundub et talle ka, isegi kui silm lahti oli poolenisti.



Lähiajal peaks tulema meie talli sepp Traagel, aga ma kardan, et see on just siis kui Inglismaal olen, niiet ma ei saa ise seal olla. Muidugi algul plaanisin, et siis jääb värkimata ka ja hakkan kedagi ise kutsuma pärast. Aga kuna ma kahtlen sügavalt, et ma ikkagi saan kohe augusti alguses kedagi, siis palusin Mari, et ta ise Lanzuga tegeleks sel ajal.

See tähendab ka seda, et suure tõenäosusega tuleb väike rahustisüst teha, sest seekord on rauad ka vaja alla saada ja ma ei taha, et sepp teda seal väärkohtlema peaks hakkama, kuna Lanz hirmust lihtsalt vastu hakkab ja põgeneda üritab. Mitte kunagi pole mõtet temaga jõudu või valu kasutama, ta lihtsalt lahkub. Ja kui isegi suuta teda seal hoida, ei tuleks värkimisest midagi välja ja pärast oleks hobune ikkagi endasse sulgunud ja järjekordselt traumeeritud. Niiet las saab oma süsti kui vaja ja kui ma järgmine kord ise seal olen, siis vaatame kuidas läheb.



pühapäev, 17. juuli 2016

Kõike

Teeme siis kõike! Räägime kõigest, tegeleme kõigega, kogeme kõike ja õpetame kõike. Võib-olla oleksin pidanud selle mina-vormis kirjutama, kuid tegelikult kui kaasa arvata mu hobune nendesse tegevustesse, siis on kõik ikkagi korrektne. Ehk siis ka terve oma elu jooksul on mu hobune minu ellu kaasatud, kõik on ju omavahel seotud, niiet mistahes asi mu elus on ka mu hobusega kuidagi seotud.

Kui ma sellist teksti kirjutama hakkan, siis tundub, et peaksin ikkagi siin blogis ainult hobuste teemade juurde jääma. Lihtsalt juba sellepärast, et ma ei suudaks siia kunagi kõigest kirjutada. Ma võin rääkida küll, aga kirjutada... ma ei usu. Sellepärast on siin nii vähe ka Hempflingu juures käimisest. Kuigi ma võiksin rääkida sellest terve päeva või rohkemgi, aga kirjutama ma ei vaevu. Siis puuduks ka õpetamisel mõte. Miks tulla minu juurde mingite küsimustega, kui ma olen need juba kuskile kirja pannud, kust kõik seda lugeda saavad?


Eile sai Mari palju pilte, kuigi ma ütlesin et jaja teeme mingi hetk konkreetselt pildistamise jaoks pilte, aga ma unustasin selle päris ära ja pärast enam ei olnud mõtet ka. Võinoh tundus nii. Nagunii Lanzul raudu all pole, saapaid pole ja pikalt trenni ei tee, niiet trennidest pilte saabki õige vähe. Eile mõtlesin, et väga tal joosta ei laseks, aga meil mõlemal oli selline traavituju sees, niiet tõste traavile tuli nii vabalt ja talle väga sobis see. Natuke teistpidi ka ja siis jäi ta ise sammu ja seisma, puhkas paar hetke ja siis palusin tal ikkagi sammuda natuke edasi.


Pärast lasin ta lahti ka sellele väiksemale platsile ja käskisin Maril väravas passida, kuna kartsin et äkki Lanzett võtab tuurid üles ja paneb ajama sealt. Algul kõmpis natuke niisama, aga siis kui ma hakkasin seal ringi jooksma ja takistusi hüppama, sai tema ka hoo sisse ja hakkas hüppama neid ja tegi paar kiiremat ringi. Kohe läks tal tuju rõõmsamaks, on näha et hüpata talle meeldib.

Jah see vend läheb ja hüppab ise neid takistusi, kuigi need pole raja peal vaid platsil pisut seespool.



Pärast üritasin teda masseerida ka ja jalgadega mingeid venitusi teha. Kapju käest ta mult ei kiskunud, aga ma ei julgenud neid liiga kaua käes hoida ikkagi. Eelmine kord panin ta teise koplisse, et Viva saaks ka öösiti väljas olla, aga eile talli minnes oli Lanz seal nii kurb ja väsinud, passis üksi väravas, niiet viskasin ta tagasi eelmisesse, kus ta kohe ennast koduselt tundis, püherdama ja sööma hakkas.











teisipäev, 12. juuli 2016

Viimane seminar üldse

See oli vapustav! Kõik oli lihtsalt vau. See tunne seal olla on lihtsalt seletamatu. Tagasi koju tulles tekib tunne, et ma ei taha enam samamoodi jätkata nagu enne. Kindlasti ei taha ma selle töökohaga jätkata, mis mul hetkel on, kus ma 12 tundi püsti seisan ja ettekandjana ringi jooksen, see on väga stressirohke, aga mis kõige hullem on see, et ma justkui poleks teadvusel kui seal olen. 12 tundi lihtsalt ei ole miski muu kui masin.

Ma tunnen nii palju erinevaid tundeid tegelikult seoses selle seminariga. Nii suur tahtmine on uuesti tagasi minna ja edasi õppida, aga selleks peaksin olema miljonär. Klaus ütles meile ka viimasel päeval, et nüüdsest peale ei tee ta enam kunagi ühtegi seminari, töötuba, koolitust. Ainult üks-ühele õpetamist, mis maksab muidugi tuhandeid ja see oli vist isegi 10 000€ ühe nädala eest ja sealhulgas 1-2 tundi päevas veedad tegelikult Klausiga, et õppida.

Lõpp kisus natuke kurvaks selle kogu seminaride lõpetamise teemaga. Vähemalt saime teiste osalejatega pärast arutada ja mõtiskleda selle üle ja ei pidanud üksi nende mõtetega jääma. Kõik osalejad olid väga suurepärased isiksused ja saime hästi läbi, kindlasti hoian nendega ühendust ja võib-olla kohtume veel.

Lihtsalt võtab sõnatuks kõik see, mis seal toimus. See oli väga intensiivne ja ülimalt huvitav ja andis palju mõtlemisainet. Üks parimaid kogemusi minu elus.

neljapäev, 7. juuli 2016

HURRAAA

Täna on see vahva päev käes, mil ma saan lõpuks ometi minna ja ära näha selle kõige vägevama hobumehe. Jesss! :D

Kes ei tea kes on Hempfling, mingu ja pangu see nimi kohe youtube'i ja vaadaku need videod ise järgi. Üritan võtta kõike, mis võtta annab sellelt reisilt ja imada endasse infot nagu käsn. Loodetavasti leian ka häid uusi tuttavaid, kes jagavad minuga sarnast vaadet.

Kui veab, saan blogida ka samal ajal. Aga kui ei vea siis arvan et Instagrami ikka saan postitatud. Niisiis leiate mind seal kasutaja @authentichorse alt. ;)

LENNUK LÄHEB JUBA VÄHEM KUI 6 TUNNI PÄRAST!




pühapäev, 3. juuli 2016

Palju uusi

Üritame näha iga kord midagi uut. Hiljuti saime tutvuda esimest korda krossitakistustega, mis olid väga hirmsad Lanzeti jaoks. Pidime iga ühe juures ära käima, et rahulikult minema jalutada saaks. Lisandunud on ka mitmeid uusi koplikaaslasi. Hetkel tundub, et seal sujub neil kõik üsna okeilt. Leonardoga on nad päris headeks sõpradeks saanud.



Täna käis meil esimest korda kiropraktikat tegemas ja nõelu panemas Nõgene. Lanz oli täitsa tubli, küll võõrastas, aga tubli oli ikka. Nalja sai ka palju. Päris täpselt teada ei saanudki, mis teema nende jalgadega on, miks neid üles tõsta ta ei taha, aga ma usun, et eks mingi psühholoogiline jälg võib ka olla jäänud. Et kui enne tihti valus oli tõsta, siis nüüd seostabki seda üles tõstmist valuga. Aga eks kui saab neid tihti muditud ja tõstetud ning trennis painutatud, siis võib loota et varsti saab esijalgadel kapju ka teha normaalselt.



Käisime täna veel ühe teise hobusega, kes polnud tema karjast, söömas pisut kaugemal tallist. See oli üks suur põld, täis erinevaid taimi, mis asus pärast raudteed. Lanzett oli algul ärevil aga pärast rahunes maha kui põllul natuke söönud oli. Tagasi minnes nägime rongi möödumist ka esimest korda. Võttis natuke kangeks ja korra võpatas ka aga elas ilusti üle selle.




Mina läksin esimest korda tööle, täiskohaga, niiet palju ülearust aega pole, aga sellest pole ka väga hullu tegelikult. Võibolla saan isegi hakkama enne tööd tallis käimisega, eks näis. Nüüd seitsmendal juulil sõidan ära Taani ka, et näha ära see kõige võimsam hobumees Klaus Ferdinand Hempfling. Olge valmis ja püsige lainel! 


Piltidel Lanzett ja Leonardo, autor Meili Kesamaa