kolmapäev, 8. juuni 2016

Jänespüks

Uues tallis on seni kõik sujunud hästi ja rahulikult. Lanzett on muidugi paras jänespüks ja kardab kõiki uusi asju, olgu selleks kivi, voolik, jooginõu või tavaline palk. Vahet pole, kõik sobib. See hakkab vaikselt isegi mulle nalja pakkuma, kuid muidu on see pisut stressi tekitav kui ta iga asja peale võpatab, taha- või ettepoole hüppe teeb või hirmust hoopis teisi taga hüüdma hakkab valjuhäälselt. 



Iga kord kui ta koplist välja võtan, vaatame jälle midagi uut või lähme kuskile uude kohta. Niiet nüüd ta hakkab rohkem harjuma sellega, et ei ole koguaeg teistega koos. Eelmine kord käisime miniponisid nuusutamas. Muidugi mina nuusutasin rohkem, sest Lanzett esialgu vaatas neid laigulisi kui lehmi, eriti seda musta-valge-laigulist. Ja lõpuks kui nende ees seisis, siis vaatas neid natuke, aga ninasid kokku panna ikkagi ei tahtnud ja hakkas seejärel rohkem ümbruskonda vahtima kui neid.



Oma karjas on ta hetkel ühe mära ja kahe ruunaga. Suurim neist, kes näis olevat selle karja pea, on hall ruun Leonardo, keda varem oleme pildistamas käinud. Tema jättis mulle kohe sellise mulje, et sobib Lanzetiga kokku, sest on iseloomult ka selline rahumeelne ja arukas. Eelmine kord kui läksingi hobust tooma, olid nad ninapidi koos ja näksasid üksteist kordamööda, niimoodi üsna laisalt ja mängides. Mulle sobib.