teisipäev, 31. mai 2016

Lõpuks Kohilas

Seekord läks meil kolimisega kaks päeva, või kaks katsetust. Esimesel korral püüdsime teda ilma rahustiteta peale panna ja korraks isegi tuli sisse aga pärast seda korda rohkem ei tulnud ka. Tegime seal igast tsirkust. Ehitasime seinu kõrvale, kasutasime koormakile, aga eks karta oli, et ilma rahustita ta peale ei lähe, sest polnud piisavalt saanud harjutada. Ma usun, et Lanzetti ongi võimalik normaalselt transportida alles siis, kui ta ise treikusse läheb ja ma saan vabalt tagant pulga kinni panna. :D



Kõik vetid olid esimesel päeval ka Lõuna-Eestis, kes oleks saanud tulla süsti tegema, sest tavalise Sedaliniga ei jõua Lanzu puhul kuskile. Ja ainult Tohver oli tulemas tagasi järgmise päeva õhtul, niiet leppisime temaga kokku selle süsti saamise. Eile õhtul tegime esimese süsti ära aga mitte kuidagi teda sisse ei saanud, isegi kui pooleldi tuli, tagurdas ta ikkagi välja ka ja punnitas vastu üsna visalt. Mõtlesin et nüüd ongi kõik ja mõju läheb peagi täiesti üle ja kolitud ei saagi.



Õnneks kutsusin veti teda uuesti vaatama ja siis andis ta talle natuke veel rahustit, siis palusin abikäsi juurde ka ja hakkasime teda sinna peale tassima. See oli kordades keerulisem lugu kui eelmine kord ja lõpuks olime me kõik minestamise äärel sellest väsitavast lükkamisest, tõmbamisest. Ma olin see kes pea alaspidi jalgu edasi sikutas ja kui ta natuke tagasi astus, tekkis jälle tunne, et me ei jõua kuskile. Lõpuks mul kätes enam jõudu polnud ja pidin ta jalgu oma keha ja jalgadega edasi lükkama.



Väga pingeline sündmus aga lõpuks jõudsime ikkagi Kohilasse ja ma olin siiralt õnnelik ja surmani väsinud. Öö veetis ta boksis ja hommikul lasin ta karja ning vähemalt nii kaua kui mina seal olin, olid nad üksteisega üsna sõbralikud ja isegi ühtegi piuksu ei tulnud kui nad üksteist nuusutasid. Küll aga kimas Lanzett nendega kaasa karjamaa piire avastama.








reede, 27. mai 2016

Peris ull

Et noh jah... Seppaga läks vähe ullusti. Vist sama hullusti kui eelmine kord aga minu arvates eelmine kord nii palju küünaldamist ei olnud vaid rohkem edaspidi ja tagurpidi hüppamist. Vasaku esijala saime suht normaalselt tehtud, kui talle porgandeid pidevalt sisse söötsin. Tagumised ei ole probleem, aga see parem esijalg... vot see on kõige hullem, siis ei aita porgand ka mitte.

Aga aega läks ja saime lõpuks tehtud. Üritasime vahepeal boksis teha, kus ma nurka surutud olin ja selle jalaga kõhtu sain korraks, polnud mul pääsu selle eest, aga õnneks oli see üsna kerge. Kohilasse jõudes kutsun Nõgene esimesel võimalusel ja loodetavasti saame sealt ka vastuseid.

Loodan, et pühapäeval on ta nõus treileri peale minema ka. Rendin siiski 1,5 hobusetreileri, et tal oleks rohkem ruumi ja äkki siis püsib vähe kauem sees.

Pildid on aprillist, autoriks Mari-Liis







laupäev, 21. mai 2016

Hüvasti kool!

See nädal oli mu viimane eksam ning nüüd jääb oodata vaid lõpuaktust, mis juuni lõpus tuleb. Nüüd on aeg hakata kolima. Mitte Tartusse, nagu alguses oli mu plaan, mis näis väga täiuslik, aga kuna seda, mida õppida tahan, ei saa üheski ülikoolis õppida, siis tuleb pisut tööd teha ja küll siis kui õige aeg, saan need teadmised omandatud.



Kolime meie aga Kohila talli Lanzetiga. Muidugi on mul juba praegu närv sees, sest tema meil treileris ei püsi. Oleme harjutanud natukene Mari treileriga, kuid see vahe on liiga kitsas, et ta vabatahtlikult sinna sisse lõpuni tuleks ja seal mõne sekundi seisaks. Kui vahet juba natuke suurendada, on ta nõus lõpuni tulema küll. Igatahes mõtlesin, et laenan siis kuskilt 1,5 hobusetreileri, sellega üritades vältida stsenaariumit, mis oli meil eelmine kord kolides, et lõpuks tuli vet kutsuda vähe tugevamat rahustit andma.



Praegu pole ma eriti tallis käinud ja Lanzetti tüütab see treilerisse harjutamine ka väga kiiresti ära. Ma ei taha temas negatiivseid tundeid rohkem tekitada seoses treileriga, niiet ei ole hakanud teda tagant torkima sellega. Loodetavasti saame järgmine nädalavahetus juba proovida ning kui hästi läheb, siis teist katset tegema ei pea, ega kolmandat.



Ma pole üldse kirjutanud, sest pole eriti tahtmist olnud. Olen rohkem tegelenud endaga. Tegin teise pikema paastumise hiljuti, kümne päevase. Sain Dolores Cannoni "Convoluted Universe" sarjaga ühele poole, mis oli äärmiselt mõtlemist painutav ja ma ei kujuta ette huvitavamat raamatut kui on need. Nüüd loen oma juulikuu (lõpus) kursuse tarbeks kaks raamatut hüpnoosi kohta ja siis vaatan üle veel Hempflingu raamatud enne reisi, mis juuli alguses on.

Koolist lõplikult vabanemine on üks parimaid asju üldse, nii mõnus. Jumal tänatud, et see läbi on. Hüvasti kool!