laupäev, 19. märts 2016

Mäng pole mängult!

Paljudele tundub, et hobustega on võimalik mängida sellist stiili mängu, nagu seda on võimalik teha koertega. Hobustel pole aimugi, mis on mängimine, kui me võtame mängu kujul, nagu see inimestele näib.

Mängul on nende jaoks alati tähendus. Näiteks täkkvarsad mängivad, et leida endas dominantne külg ja treenida lihaseid, nad valmistuvad ette tulevikuks, kui neil saab olema võimalus välja teenida karjajuhi koht. Üldiselt ongi mäng teineteise treenimine ja läbi liikumise pingetest vabanemine. Mäng ei ole "bondimise" koht ja see ei näita välja seda, et need, kes omavahel mängivad kindlasti sõbrad on, kuigi oma semuga just tihedamini mängima satutakse.

Lanzett võib mängida ka nende hobustega, kes isegi tema karja ei kuulu, nad ei ole ka mingil muul moel sõbraks saanud, vaid on lihtsalt tuttavad. Võõra hobuse näol ei oska näidet hetkel tuua, sest pole tal kunagi lasknud seda teha.



Muidugi ma ei jätaks teda platsile üksinda mängima kellegagi, sest kunagi ei või teada milline on see teine hobune. Kuigi Lanzett on suur hobune ja oskab end väga hästi kaitsta, on mängimine minuga tema jaoks midagi mõnusat, ja ta ei pruugi märgata seda kui teine teda hoopis rünnata üritab. Siinkohal tuleb välja mu teine roll mängus, tema tähelepanu tagasi kutsumine ja vajadusel mängu lõpetamine või Lanzu enda juurde kutsumine/tema juurde minemine.

Kõige tähtsam on: emotsioonid, emotsioonid, emotsioonid. Eriti turvalisuse tagamiseks. Pidevalt tuleb jälgida hobuse silmi, kõrvu, nina, kõike. Ja absoluutselt peab suutma tõlgendada neid ilmeid. Kui ei suuda, siis ei soovita ma mingil juhul mängida oma hobusega. Emotsioonidest saab ära näha selle, kas tegemist on mängiva peale lendamisega, ähvardusega või rünnakuga (teise hobuse suhtes, inimesega ei tohiks lasta asjal nii kaugele minna).

hästi tabatud hetk, mida näiteks tuua


Mäng võib alata puhtalt jooksmisest. Karja juhttäkk omab peamiselt seda rolli, et treenida karjaliikmeid (peamiselt karja kokku ajades või tagant edasi ajades) ja seda võiks ka nimetada mänguks.

Ehk siis mängimine võib olla lihtsalt vabalt kiiruse nautimine. Kuid kui me vaatame seda täku rolli, siis mäng võib kujuneda ka sellest treenimise põhimõttest, kus ühel on osaliselt võimalik teist juhtida, anda talle suund selle mängu käigus, et aidata tal tema füüsilist vormi parandada ja tasakaalu arendada. Kui kari on terve ja treenitud, on tõenäosus ellu jäämiseks palju suurem.

kiirust üles võtmas


Aga me ei saa arvata, et kui ajame hobust taga, siis see on mäng. Juhtimisel ja taga ajamisel on suur suur vahe. Taga ajamisega näitad hobusele just seda, et ta ei ole oodatud sinu juures viibima, veel vähem sinuga mängima. Kunagi muidugi sai seda viga mulgi tehtud.

Ühte tuleks siiski toonitada, mistõttu ma ei soovita kellelgi proovida oma hobusega mängida, kui ta ei ole kindel/täiesti teadlik milline suhe tal oma hobusega on ja kes ta oma hobusele on. Nii võib tulla mängukatsest hoopis katastroof.

Nimelt mängides on suurem tõenäosus, et hobune oma kogunenud pinged ja meelehärmi teie kahjuks välja valab. See on aga juhul, kui te ei kohtle oma hobust nii nagu peaks, või kui näite talle ohuna/kiskjana/türannina. Ning kõik, mis toimub mängu jooksul, mõjutab ka üldist treeningut ja suhet hobusega, niiet seda ei saa võtta naljana.



flying over the Rainbow :D , riks püherdamas eespool
ma ilmselgelt ei jõua järgi oma iludusele :D
väga viisakas lanzett
natuke juhtimist ja siis jälle vabad käed
Lanz sõprust sobitamas :D

esmaspäev, 14. märts 2016

Mingi vastus

Kui laupäeval Lanzetti jälle jalgade võtmisega tüütama hakkasin, siis oli ta endiselt vastumeelt. Küll aga tänu porksile oli ta nõus laskma mul seda jalga korraks hoida, samal ajal kutsusin ta pead sõrmedega moka juurest allapoole. Nii ei saa ta kohe seda kõrgemale tõsta, et jala ette välja lüüa. Seda tehes sain pilgu talle heita, kui ta jalg mul käes oli, ja nägin kohe ära, et tal on valus. Ta teeb sellist nägu alati kui tal valus on.

Katsetasin siis veel paar korda, et rohkem aru saada kust see valu tuleb. Lõpuks otsustasin ta õlga masseerida ja surusin oma käe õla ja keha vahele. Üritades sealt masseerida, hakkas ta kohe näitama välja, et sellest on mingit kasu. Proovisin masseerida kõike sealt, mis pähe tuli ning tänu Lanzeti reageerimisele sain rohkem aru mida teha ja kust teha. 

Lõpuks tegin mõne venituse ja siis otsisin meridiaanilt (Bladder Meridian) punkte, mis vajasid õhkõrna puudutuse kaudu läbi töötamist. Ma arvan, et see on midagi sellist, et leides õige punkti, on sealt kõige tõhusam kanda edasi energiat, mis tegeleks teatud probleemiga kindlas kohas, mida läbi selle punkti mõjutada saab.

Järgmisel päeval kordasin kõike ja tundus, et tal oli juba pisut parem. Igatahes enda nägu oli ta küll rohkem. 










kolmapäev, 9. märts 2016

Jaanuari viimased pildid

Mul juba vahepeal palju uuemaid ja kenamaid pilte saadud niiet need vanad paneks nüüd kõik siia korraga ära, mida kuskil kasutada pole. :D

Täna käisin tallis ka, sest sepp tuli. Kolm jalga sai täitsa ilusti tehtud kuni jõudis parema esijala kord, mida ma ise ka kätte ei saanud möödunud korral. Tal on mingi kamm sellega ja ma üritan endiselt seda välja selgitada. Üleüldse annab esimesi jalgu kehvasti viimased paar kuud. 

Võib-olla on see tingitud sellest et kiilumädanikuga olen iga kord jännanud kui tal külas käin ja tal on sellest kopp ette tulnud. Või siis on see haigus talle valu ja ebamugavust põhjustanud kui ma ta kapju olen pidanud hooldama. 

Igatahes sellise kakase sulailmaga on tõenäoline, et olukord läheb palju hullemaks ja peab mõtlema hakkama, mida selle situatsiooniga ette võtta...




















neljapäev, 3. märts 2016

Let's have some fun

Mu hobune on ikka täiega vinge! :D

Viimasel ajal oleme palju lihtsalt mänginud ja see andis mulle nii hästi märku sellest, et mingi areng on toimunud selle mängimise juures, kuigi ma olen end suhteliselt tagasi hoidnud, et mitte midagi ära rikkuda ja lasknud tal ise rohkem ringi hullata. Ma lihtsalt pole viimase paari nädala jooksul end väga tasakaalus tundnud ja pole tahtnud seda Lanzule eriti näidata. Eelmine nädal kulges veits tõbiselt.

See mängimine on aga osutunud üllatavalt kasulikuks. Iga kord enne mängima minemist ma ikka teen mõned korderingid kas siis lahtiselt või nööriga (tavaliselt alati lahtiselt aga mõnikord enne või pärast paar ringi nööriga lisaks), et veidi ülevaadet saada enda ja tema hetkeseisust.



Minu hetkeseis oli siis selline. Ma nii väga tahtsin harjutada energia suunamist ja sellega juhtimist. See osutus aga üllatavalt keeruliseks, mida tagantjärele alles mõistsin. Ma pole üldse tasakaalus olnud, mistõttu on ka iga väike külmetus mingi osakese minusse jätnud, iga stressirohkem kogemus samuti killukese jätnud. Seega olen natuke sassis olnud ja omadega mitte kodus. See on üsna vastik ja igal hetkel kui see rohkem välja tuleb, samal ajal kui hobusega tegelen, näitab Lanzett kohe välja sellist häiritust.

Kui aga mängulisem olin ja kõik muu unustasin ja isegi Lanzu treenimisele üldse rõhku ei pööranud, siis oli ta muidugi väga lõbusas meeleolus. Pole teda ammu nii mängulisena näinud. Ja üleüldse on kogu see mäng kõvasti arenenud, õigemini mina olen ja tänu sellele saavutan mängides Lanzuga parema kontakti kui varasemalt. Lähme samale lainele.



Ma pean ka kirjutama sellest mängimisest rohkem, kuigi olen vist seda varem maininud, aga põhjalikumalt võiks seda siiski teha. Inimestel on väga vale arusaam mängimisest ja tihti ka hobuse reaktsioonidest, emotsioonidest. Et siis millalgi tuleb :D.

Ja vahepeal polnud raamatut ka lugenud üldse, seoses sellega, et mu suund oli kadumas või hägunemas, kuna argipäevased kohustused andsid üha enam mõista, et ma ei ela praegu sellist elu nagu ma tahaksin ning see mõjutas liialt mind sisemiselt, kuna ma ei olnud selle eest valvel ega kaitsnud end.