pühapäev, 28. veebruar 2016

Enesekaitse 101

Ma olin surmkindel, et pean enesekaitsest rääkima, võimalikult lühikese aja möödudes, pärast seda karistamise postitust. Ma ei saanud ju ometi eelmist postitust veel pikemaks teha ning mõtlesin, et ah, sellest siin saab ka omaette korralikuma teema.



Sa ei saa hobust aidata, kui sa ära sured. :D Võib-olla pannakse ta sellise juhtumi tõttu magama vms ning ta ei pea enam vaevlema oma hädade käes, kuid jah, ega niisama passimisest ja laskmisest end maha trampida erilist kasu ei ole.

Ma ei saa 100% kindel olla, et korralikke enesekaitsetunde hobuste eest ei anta, kuid ei ole ise veel elus kuulnud sellest. Usun, et see enesekaitseoskus tuleb juba sellest, kui õppida õigel viisil hobustega tegelema, nii et sellist ohtlikku olukorda vältida ning kindlasti vältida seda, et hobune sulle ise kallale tuleb.



Enesekaitse nr 1. Alati ole samm ees.
Ära ole hobusega lähikontaktis (nt ta on otse su selja taga) kui oled temaga uues ja võõras kohas, mis tekitab temas närvilisust. Kui ta peaks ehmatusest kuskile hüppama, siis et see ei oleks sina, kelle otsa ta kogemata hüpata võib. Selliseid lihtsaid asju tuleb kindlasti ette näha. Ettearvamatumaid olukordi saab paremini ära hoida, olles hetkes, kohal, nii et iga asi, mis võib endast kujutada ohtu, on sulle teada enne kui see on hobusele.

Teiseks. Ära tekita endale valesid kujutelmi.
Kui on metsik tuul väljas või valitsevad mingid muud ärevust tekitavad tingimused, siis ära võta riske, kui sa pole kindel, et sul on hobuse (täielik) usaldus. See pole enese tõestamise hetk, eriti kui sa pole endas 100% kindel, et hobune saab sinu peale loota.



Kolmas. Ettevaatlikkus näitab tarkust.
Pole mõtet läheneda hobusele, kes näitab, et ta ei taha et talle lähenetakse. Loe märke, mida hobune annab, need ei ole ilma asjata ning võivad säästa sind vigastustest. Ka võõraste hobuste suhtes tuleb näidata üles austust, sest ega võõrale ei roni keegi ju kohe sülle. Teise isiklikku ruumi siseneda pole väga tark tegu esimesel kohtumisel. Vaata keda sa katsud, mida sa katsud ja millal sa seda teed.




Neljandaks on distants.
Paljud on teinud saatusliku vea, lastes hobuse endale lähedale liiga lühikese aja möödudes, või isegi esimesel hetkel neid kohates. Kui sa pead endast ja oma ruumist lugu, siis ära lase endale lähedale hobust, kui sa teda ei tunne või kui selleks pole veel õige aeg. "Ei ole õige aeg" tähendab seda, et lased ta ligi liiga vara ning sul pole enam kunagi võimalust teda eemal hoida (vähemalt mitte kasutades tugevaid signaale), kui tema tahab su ruumi siseneda.




Viies. Ära vasta kaklusele.
Kui hobune sind ründama hakkab, siis hoia ta endast eemale, kuid ära hakka talle vastu teda ise rünnates. Võib-olla on parem kasutada sõna karistamine, et ära teda selle eest karistama hakka, vaid hoia distantsi kuni raev vaibub ning pane paika oma piirid, kui lähedale ta sulle tulla tohib. Ründava hobuse puhul oleks ilmselgelt kuskil 20m kaugusel vaja teda hoida (alati võib ka kaugemal).




Said vist nüüd põhilised asjad kirja.
Küsimuste tekkimisel, võite pöörduda oma hobuse või minu poole. :D

Be safe! :)







teisipäev, 23. veebruar 2016

Mitte kunagi piits

See ei olnud mitte kunagi piits, vaid see oli alati präänik. See, mida kasutama pidi, kasutada tohtis.

Teemat, mis nii lai ja oluline, saab mul kindlasti olema raske kokku võtta, aga teen proovi.



Milleks üldse karistada? Kui midagi võib nii valesti minna, et sa arvad hobuse karistamise kasuks, siis järelikult ei ole sa veel valmis midagi sellist ette võtma. Kas siis ratsutama, ohtlikku olukorda hobusega astuma või üldse hobustega tegelema. Ma saan aru, et see on jõle efektiivne viis, kuidas hobuselt mingit käitumist välja harjutada või teda kontrolli alla saada, aga see on ikka jõle hirmus viis. (kahjuks olen ka mina teinud seda kunagi klassikalises ratsutamises).



Mille jaoks präänikut kasutada? Positiivne energia, hääl, suhtumine on ka sama head. Kuigi präänikuga on päris lihtne erinevat käitumist ja muid trikke hobusele sisse kodeerida, on see ju üsna mõttetu. Ma pean mainima, see väide, et trikitamine/klikkertreening paneb hobuse mõtlema (siinkohal tõeliselt mõtlema, mitte mõtlema "mis oli see liigutus, mida ma tegema pidingi.."), on üks naeruväärsemaid asju, mida olen kuulnud.

Eks kui mitte midagi muud tõesti hobusega koos teha ei oska peale ratsutamise ja trikkide, siis on need trikid heaks vahelduseks. Aga noh, sellist sorti elust ei unista ju muidugi ükski hobune.



Treenides hobust, meeldib mulle ülesande lõpus midagi hobusele ikkagi anda. Hoolimata sellest, et ma ei oota kunagi, et ta mingile minu õpetatud märguandele vastaks. Ma ei õpeta talle märguandeid, millele ta vastama peab ja mille eest ta maiust saaks vms. Ma õpin ise tema keele ära, niiet ei pea mingeid valesid seoseid temale õpetama hakkama.

"Ülesande" (näiteks kolm suvalist ringi sammus) lõpus talle maiust anda on lihtsalt kena žest või aju toiduks. Mitte midagi ei juhtu, kui ma talle seda ei anna. Õpetamine ja treenimine võib täiesti ilma selleta toimida, ka ilma häälkiituste ja muuta. Tähtis on vaid osata keelt.

Lihtne ja loogiline. Pole vaja mingit tulnukat mängima hakata ja hobuse silmis halba nimekirja sattuda.




Lanzett ja karistamine

Kusjuures mina enam ei mäletagi, millal oli üldse see viimane aeg, kui ma veel karistasin Lanzetti millegi eest. Ja kui sellest üldse praegu mõtlema hakkasin, tekkis selline võõras tunne, et mismõttes? mis karistamine? mis see veel on? Ning iga kord kui näen kedagi seda tegemas, siis see on nii võõras, lihtsalt nii võõraks muutunud.



Aga muidugi, eks minevik jätab oma jäljed ning mõnikord tunnen end halvasti küll, kui näen Lanzetti veidi pabinasse sattumas, kui midagi taolist juhtub, et ta ära jookseb või lahti pääseb ja ma talle järgi lähen. Sest minevikus olin temaga kunagi selliste asjade üle pahandanud, see oli suur draama. Ja ma ei taha, et ta enam neid mäletaks, aga vahel harva tuleb ette tal selline nägu küll, mis paneb mind kahetsusväärselt tundma (mitte et ma seda muidu ei kahetseks).

Ning need kunagised karistamised kindlasti muudavad teda rohkem närvilisemaks kohtades, kus ma palun tal paigale jääda ning on hirmsama väljanägemisega. Sest ta on alati olnud selline kõva kutt väljaspoolt, aga jänespüks seespoolt. Võib-olla mõnikord ma arvasingi, et ta lihtsalt tahab must üle olla ning mõtlesin, et karistamine nende "halbade asjade" eest aitab mul end kehtestada.



Mõnel võibki tekkida küsimus, et kas mu hobune siis mind ära ei kasuta, et hakkabki must üle olema, sest ma enam teda ei karista. No ütleme nii, et ma ei kahelnud hetkekski, kui sellega täitsa finito oli. Lanzett mõistis ka kui tatt ma olin ja et ma ei saanud aru mida ma teen. Õpetaja nagu ta on. Aga ma muidugi näitasin igati kahetsust ja alandlikkust oma tegude üle.

Võib-olla kui sa ikka hull kurjategija olid oma hobuse suhtes, siis võib-olla tahab sulle natuke õpetust anda, sellisel "julgemal" moel. :D Aga siis talle uuesti vastu hakata oleks lihtsalt selle nõiaringi jätkamine, et sina karistad teda ja tema tahab sulle jälle vastu olla selle eest (kui ta piisavalt dominantne hobune on, sest teadagi paljud alistuvad liiga kergelt).



Lõppkokkuvõttes sa võidad meeletult, kui sellest loobud.

Ratsamaailm ongi negatiivsust täis, aga ega sellepärast ei pea ise samasugune olema. See, et nii on alati tehtud, ei tähenda et nii peabki tegema.






pühapäev, 21. veebruar 2016

Õue mängima

Lumi tuli jälle maha ja tundub, et läheb uuesti külmemaks. Loota ju võib ning see oleks parim selle kiilumädaniku ravimiseks. Olen saanud talle tõrva paremini ka panna nüüd, sest ei vii teda selleks pesuboksi, seda peab veel harjutama, et ta suudaks seal täitsa lõdvestuda.

Eile viisime Lanzeti ja Riksi suvekarjamaale lahtiselt mängima. See oli väga lõbus. Lanzett sai ennast korralikult välja elada ja ringi tormata ning oma ilusaid tõsteid ja samme näidata.
Kui alguses teda koplist tuues oli ta veidi morn, siis pärast suvekoplis hullamist, oli ta tuju kohe rõõmsam ja päev korda läinud.



Natuke katsetasin paar korda lahtiselt teda juhtida seal, mis tuli enam vähem välja, aga ega ma eriti pingutama ei hakanud, sest tahtsin, et ta saaks ikka teha mis tahab seal, ilma et mina teda treenima hakkaks. 

Enne kui ta algul koplist välja tõin tegime natuke kordet ka, mõned ringid sammu ja traavi, et näha, kuidas tal lood hetkel paindega on ja kuidas need lood minuga on. Paremale poole ei olnud nii hea, aga vasakule oli väga kaunis. Vaesekesel läks köha ka hulluks nüüd selle kevadisema ilmaga, aga ma loodan, et leian õige aine tema jaoks õige pea.

Ahjaa, mul hakkas just vaheaeg ka, niiet järgmine nädal saab võib-olla rohkem kirjutatud.
Pildid jaanuarist (ilusamad alles tulevad :D )












esmaspäev, 15. veebruar 2016

Kiilumädanik

Lanzetil on nüüd mõned nädalad kiilumädanik olnud, millega olen saanud lõpuks tegelema hakata. Kui külmakraadid olid ja lumi paksult maas oli, aitas käre pakane sellel bakteril seal kabja all kiiremini välja surra. Tänu Marile saingi üldse teada, et mu hobusel see on. Nii paljudel hobustel Eestis on see ja omanikud ning isegi sepad ei märka seda või ei tunne seda ära. Kui kiilus on sobivad tingimused bakterite eluks, siis on see kohe kerge tulema.


Kuna pidin tõrvaga tal seda ravima hakkama, tekkis tal veidi tõrge selle kabja surkimise vastu. Siis tahtsin teda veel seal pesuboksis hoida, et ta kohe muda sisse uuesti astuda ei saaks. Aga kuna ta seda kohta pelgab, siis ajasin tal selle hirmu veel suuremaks, ise olin ka iga kord kapja võttes vähe pabinas, et liialt tõrva maha ei ajaks kui jalaga vehib ja, et ta ikka ei saaks seda kohe maha panna, sest mul oli vaja seda igast pragudesse ja kraavidesse toppida. Ja siis kui ära tirib, siis hakka aga otsast peale.

Väga palju on seda surnut kudet tekkinud, kuid ma oma kabjanuga ei leidnud ega saa seda nüüd eemaldada ise, samas ei tea kas ma isegi oskaks seda sealt eemaldada. 



Igatahes ei tahtnud ta vahepeal üldse kapju anda ja iga kord koplisse minnes ta juba teadis, et hakkan teda terroriseerima sellega, aga ei näinud muud võimalust ja kohta, kus ma edukalt tema kiilumädanikku ravida saaks. Lõpuks läks eelmine nädalavahetus korra külmemaks ja sain seda teha mujal kui pesuboksis. Pärast viisin ta lihtsalt sinna seisma, et näha miks ta nii ärevaks või närviliseks läheb seal, ja aitasin tal maha rahuneda, mida ta pärast veidi aega teha suutis ning siis viisingi ta koplisse tagasi.





kolmapäev, 10. veebruar 2016

Ikka ise,

kuidas siis teisiti? Näib veidi keerulisena see tee, vähemalt praegusel hetkel. Aga ise ma tahtsin, tahan ja teen. Lähen ja tulen, istun ja loen ning kannatan viimaseid kuid koolis, et siis lõpuks oma asja hakata ajama, kui vabanen.

Kannatamine on õige sõna, see on mulle selle 12 aasta jooksul eriti selgeks saanud. Ma ei usu mitte üht hinge, kes tuleb tavapärasest koolist ja ütleb, et see oli tore kogemus. Ei huvita ka see, et "nautida" saan lapsepõlve. Mis lapsepõlv see on, kui ma pean istuma suure osa päevast toolil, kokku pressima oma siseorganeid ja soodustama oma selgroo kõveraks jäämist. 

Oleks see siis vähemalt tarkuste omandamine, aga seal ei omanda midagi erilist, õpilased ei mäleta isegi eelmisel aastal õpitut, nad ei tahagi mäletada. Mida rutem see meelest läheb, seda parem. Toimub vaid üks programmeerimine, et kõik ikka ilusti alandlikest muuta. Eks kahju, et mulle selline kogemus jäi, aga selline kogemus jääb paljudele. Muidugi üritasin võtta sellest ajast parimat ja vist nagu sain kah selle, aga ega see midagi head ei ole võrreldes muuga minu elus.


12 aastat lihtsalt eksisteerimist ja üle elamist. Tõeline üleelamine. Ja neile, kes veel aastakesi peavad seal kandma, soovin jõudu ja jaksu ning midagi muud, millele samaaegselt keskenduda, millega tegeleda, et mõtlemine täitsa soiku ei jääks.

Nüüd saab õnneks see horror läbi ja saan oma asjadega edasi tegeleda. Nii palju asju on vaja veel õppida, mille jaoks enne aega ei olnud. Ootan elevusega. Mitu plaani on õnneks nüüd kujunenud, et kui üks käiku ei lähe, siis teine ikka läheb, või kolmas.

Ootan huviga, mis tulemas on, kes tulemas on. Uued inimesed, kogemused, tegemised. Je

Mari loodust tabamas


Ma ei ole küll mingi melanhoolik, kuid see postitus veidi sellisena näib ning need aastad koolis kindlasti oleks kõvasti kaasa aidanud, nagu tõeliselt hea baas oleks alla saadud, kui mul oleks olnud plaan melanhoolikuks hakata ja võib-olla pessimistliku tooniga luulet looma hakata. Aga mulle istub positiivsus ja päikesepaiste rohkem. Hüva päeva! :D





laupäev, 6. veebruar 2016

Mina koeri ei karda

Ei karda lehmi ka.
Traktoreid ka mitte. Rekkasid, sahkasid ja muid masinaid. Lendavat koormakile, kilekotti. Murduvaid puid, praksuvat jääd. Jooksvaid inimesi, rattaga inimesi, mootorrattaga inimesi - ei karda.

Aga hetk enne, kui ma kõnnin kõrvuti Lanzetiga või tema mu taga, mis oleks hullem. Hetk enne, kui silmitsi seisame sellega, ja mu silm selle juba tabab, võin öelda, et 1% näeb selles riski. Lehmade puhul, olgem ausad, 99,9%.

 Niiet hakkaks siis õige sellega tegelema, et sellest 1 protsendist saaks 0 ja 99,9% muutuks üheks protsendiks, et siis see omakorda muuta nulliks. Sest enne nulli on see alati 1%.

kui silm tabab

ja sa näed et see on koeraga tüdruk

koer ka tegelikult kartis ja pelgas tulla

lanzett polnud varem vist niimoodi koera kartnud

milline kergendus, tore koer oli, tüdruk ka

sest et traktor on taustal

Suured tänud Mari-Liisile, kes osavalt need hetked jäädvustas. :)