kolmapäev, 27. jaanuar 2016

Keha positsioonist rohkem

Keha positsioon on väga oluline, see võib muuta hobust ärritunumaks, agressiivsemaks või tolereerivamaks, rahulolevamaks. See on oluline osa kehakeelest ning on selle aluseks. Positsioon on oluline nii juhtimises/talutamises, kordetamises, lahtiselt töötades, kuid ka esimest korda hobuse juurde minnes.

Edaspidiselt ma ei taha nii väga õpetada oma blogis midagi, juhul kui ma olen seda varem teinud. Seega räägin peamiselt enda kogemustest ning ei hakka teooriat pikalt, laialt kirjutama. Kõike on võimalik ise raamatutest õppida ning veelgi parem mõnelt instruktorilt tunde võtta.

Võtame esimeseks siis hobuse juhtimise ja talutamise.


Kuigi ees kõndides ja hobust juhtides nö esimeses tsoonis on kõige mõjukam, ei meeldi mulle väga hobuse nina ees kõndida. Kindlasti armastan hoida distantsi ning hobust veidi endast kõrvalpool, sest Lanzett on üsna pelglik hobune ja tihti on ta talutamise ajal ehmatanud ning hoolimata sellest, et ta väga jälgib isiklikku ruumi, olen ma ettevaatlik ja pigem hoian olukorda ohutumana.

Kui ei ole võimalik hobust endast kõrvale saada, ütleme näiteks et kõnnite üksikul rajal ning hobune peab teie jälgedes tulema, et mööda seda teed minna, siis valvan oma seljatagust eriti ja üritan iga meelega tajuda, mida hobune tunneb või teeb.


On küll hetki, kus ma ei nõua mingit distantsi ja lasengi hobusel peaaegu mind puudutada (puudu vaid mõni sentimeeter), kuid see on alati tingitud olukorrast ja suhtest hobusega. Näiteks üleeelmisel korral paksus lumes platsi peal lahtiselt jalutades tahtis ka Lanz kõndida raja sees ning mina olin tema ees. Ma võisin kõndida ükskõik kui aeglaselt, muuta oma tempot, kui tahtsin, või jääda hoopiski seisma. Tema, kes minu seljataga oli, jälgis igat liigutust ja energiat ning seda mõistes võisin tal kindlasti lasta endaga nii lähedalt kontaktis olla.


Teiseks mainiks hobuse küljel asumist (lahtiselt või kordega kordetades/töötades)

Küljel olles saavad väikesed vead saatuslikumaks, minu arvates, kui eest või tagant märguandeid andes. Külje pealt näeb hobune sind eriti selgelt ja iga samm, mida sa teed, või iga kehaosa, mida sa liigutad/pöörad, annab mingit uut infot. Kuna see on nii üksikasjaline (läheks liig pikaks), siis ma pigem tooks välja mõne ohu, kui hobusega tegeleda küljelt.

Liikudes ette poole, võib see hobusele üsna ärritavaks muutuda, eriti kui su mõni muu kehaosa näitab, et hobusel tuleb edasi liikuda. Kindlasti on minul olnud Lanzuga raskusi allüüride muutmisega just selle pärast. Rääkimata sellest, et liiga ette minnes on ta ka tihti lihtsalt suunda vahetanud, ning siinkohal ma ei räägi isegi sellest, et ma oleksin juba tema õlaga kohakuti, vaid juba veidi maad enne.

Vaatame kahte alumist näidet:
näide 1

näide 2
Esimesel olen liiga ees, kuid probleemiks oleks rohkem keha ülemise osa vale nurk turja suhtes. Kuigi mulle tundub, et üritasin teda rohkem otse suunata, mille puhul see kasuks tuleb ja nagu näha siis hobune seda ka nii mõistab.
Teisel pildil olen väga ees ja parem käsi on ka veidi ärritav ja annab ebamäärast infot, mis on talle ebaloogiline, sest olen liiga ees.

Ma ütlen, et ma pole teda mitte kunagi saanud kiiremale allüürile õigel viisil, kui ma olen olnud liiga ees. Sellega nägin suvel palju vaeva ja ei saanud üldse aru milles probleem oli. Alles pärast Taanis instruktori juures käiku mõistsin, kui ees ma kogu aeg olen. Traavile ja galopile tõsteks tuleks pigem hoida tahapoole või olla taguotsaga samal joonel nagu ikka, kuid kindlasti mitte ronida ette poole, sest sellega ainult survestatakse hobust ja tekitatakse talle piiramistunnet.

õigem näide küljepositsioonist

Viimasena ütleks paar sõna hobuse taga viibimisest.

Ma kasutan seda tihti, kui kordetan teda lahtiselt ning olen kogemata liiga hobuse suunas kõndinud ja teda seetõttu eemale lükanud, nii et ta suunda võib hakata muutma. Temast tahapoole jäädes saan aga talle õige suuna tagasi kätte näidata.

Tagantpoolt keeramismärguannet andes võib muidugi see pööre eriti järsuks kujuneda, kui signaale mitte sujuvalt anda või üle pingutada selle selja taha minemisega. Mõnel korral on juhtunud, et Lanzett jõuab seetõttu täiesti minuni välja pöörata, ehk siis minu vasta jõuda, seda siis kui ma ise ei jõua õigeks ajaks oma tavapositsioonile tagasi. Üldiselt tuleb tahapoole hoidmine kasuks rohkem siis, kui kordetatakse suurema distantsiga teineteisest või, et oma viga ruttu ära parandada.

Tagapositsioonist ühtegi head pilti pole kahjuks, jube piinlik. Peaks mingi päev erinevaid positsioone üritama pildile jäädvustada.


Loodan, et sellest postitusest kellelegi mingit kasu oli :D


pühapäev, 24. jaanuar 2016

Sumpame lumes

Eile Lanzetti külastades mõtlesin, et mis täna peale hakata. Teadsin, et peaks tegelema platsil kordetamisega, aga samas tahtsin teda lahtiselt kordetada, mida ma platsil väga teha ei taha, kuna picaderot ma sinna lumme ehitama ei viitsinud hakata. Võtsin oma nööri ja valjad ning läksin koplisse. Lanzetti nähes jõudsin ma ikkagi järeldusele, et välja teda täna ei vii, sest oli näha, et ta pigem hängiks minuga lahtiselt koplis. Seda võib-olla ka seetõttu, et ta nägi kui vähe ma liikuda saan seal paksus lumes sumbates.

Alustasin siis paari korderingiga ja ta tegi kaasa imehästi. Mul läks energia päris suureks ja tahtsin pigem ringi karata ning kohe kui see mängutuju minus kerkis, tabas Lanz selle kohe ära ja mul piisas vaid paarist mängulisemast jooksusammust ning juba me kimasime ringi. See oli väga vahva. Ei tahtnud, et tal mingit higistamisvõimalust tekiks, niisiis tegime suht tihti pause ja sõime lund (teised kaasosalised sõid aga mina mitte :D.

Traav ja galopp olid nii uhked ja kaunid niiet vahepeal kutsusin Lanzeti enda juurde ja tegime ka korderinge, sest ma ei saanud seda mitte teha, see oli lihtsalt nii ideaalne. Tõsted olid kõik valatud ja sujuvad. Üleüldse tuli see lahtiselt kordetamine suurepäraselt eile ning Lanzett suutis nii väikesel ringil püsida ja paine oli kena samuti.

Siis natuke puhkasime, paitasime ja mängisime jälle. Imeline päev :)

Paari päeva pärast postitan kehapositsioonide kohta, et saaks oma lubatud asjalikuma postituse ka ükskord tehtud. Need pildid, siin, on eelmisest korrast, kui Mari pildistama tuli.









pühapäev, 17. jaanuar 2016

MOTT

Täna käisin siis üle pika aja Lanzeti juures. Juba koplile lähenedes tundsin, et ta on meeldivalt üllatunud minu visiidist. Nagu ma rääkisin pole ma kaks nädalat teda näinud, sest pühendasin aega iseendale. See tähendab seda, et areng ei peatu, vaid jätkub, kuigi arenen peamiselt mina, mitte hobune.

Aga minu enese heaolu - sisemine harmoonia, enda avamine, maailmapildi avardumine, positiivsuse suurenemine, rahu leidmine, pusade lahti harutamine - see mängib suurt rolli, sest selle mõju on näha lõpuks siis kui hobuse juurde lähed (mõju on ka muidu näha, kuid räägin hetkel hobustest). Ja see ongi see, mida mõtlen endaga tegelemise all, arengu jätkumise all.



Kui tihti mõeldakse, et kui hobuse juures nii pikalt ei käi, siis toimub kindlasti taandareng või, et see ei mõju hobusele/ hobuse arengule hästi või mida iganes veel. Ka mul mõlkus peas mõte, et äkki pärast pikemat pausi Lanzu juurde minnes ei ole ta enam nii koostööaldis või ei pane mind nii väga tähele. Hoolimata oma enesekindlusest, võib vahel ikka lüüa mõtteisse see, et "äkki...".

Teda koplist tuues oli kommunikatsioon suurepärane, platsi peal jalutades oli suurepärane, lahtiselt kordetades oli suurepärane, mängides oli suurepärane, tagasi koplisse minnes suurepärane. Nii mõnus oli kõik, ta oli minuga niii rahul, nii mõnus side oli meie vahel, nii hea kontakt. Ta mõistis minu energia suunamist imeliselt (ning sealjuures ka oma energiaga tema energiat suurendada või vähendada/rahustada). Tekkis mõnel hetkel isegi selline tunne, et kehakeelt ei olekski nagu vaja, sest vaimselt on nii super ühendus.

MOTT: Seega, hobustest /ka pikaajalisem) eemal olemine ei mõju hobuse arengule halvasti - mida oligi tarvis tõestada. :D

Järgmine kord saate pilte tänasest ;) , need on siin on detsembrist.




















neljapäev, 14. jaanuar 2016

Aega iseendale

Pole ammu Lanzut näinud, eelmine nädal ei käinud ja see nädal õnnestub ka vaid üks käik sinna. Muidugi järgmine nädal vast ikka kaks korda, nädalavahetusel, satun sinna. Olen pühendanud rohkem aega endale ja enda harimisele, et mu mõttemaailm ei lakkaks avanemast ja arenemast.

Minu 7 raamatut saabusid Krisostomusest ja sealhulgas ka Hempflingu uus raamat. Alustasin praegu Dolores Cannon raamatusarjaga "Convoluted Universe". See naine on kuuekümnendatest tegelenud hüpnoosiga, mille kaudu hakkas ta avastama uut maailma, mille sagedusi meie aju nähtava maailmana ära ei tunne. Väga põnev on olnud seni, olen esimese raamatuga poole peal. Kokku on raamatuid 13, alates 2001 aastast, lõpetades 2015 aastaga, kui Dolores suri. Hetkel on mul esimesed viis kodus, kuid kui need läbi siis küllap juurde tellin.



Aega endale pühendades, sain nii palju mõtiskleda sellest, mis minust siis nüüd saama hakkab, sest kool saab ju see aasta läbi. Mõningad plaanid mõlguvad peas, aga nende ellu viimine on iseasi vägitegu :D. Pühapäeval, kui talli lähen, tuleb Marikene ka kaasa, natuke klõpsutama, et ära kasutada seda lumist ilma, mis nüüd juba pikemat aega on olnud.

Seda julgen hetkel lubada, et järgmine nädal kirjutan uuesti :D











esmaspäev, 4. jaanuar 2016

Rohkem vaatamist

Ja siit tulevad siis novembrikuu pildid. Jeesus, pilte tuleb kordades rohkem kui ma postitadagi jõuan, aga neil kellel eksisteerib Instagrami kasutaja, saab meil seal paremini silma peal hoida ( @authentichorse), selle ikooni peaksite leidma ka siit blogist ;).

Piltide autoriks on Mari-Liis Gabrel.