reede, 30. detsember 2016

No mis sa teed

Kohe ongi see aasta läbi ja tundub nagu aeg mööduks üha kiiremini. Kõik muutused toimuvad väga kiiresti ja nii ka Lanzeti puhul. Praegusel ajal on mul tükk tegemist tema hea ülalpidamise tagamisega. Koguaeg pean vaatama, et ikka piisavalt vett ja süüa oleks, eriti kui temperatuurid kõiguvad või mis kõige hullem, kui plusskraadidest suure hüppega miinustesse läheb. Juba siis kui hobune pole üks öö saanud süüa või juua, karjub see tema näost, käitumisest ja keha konditsioonist.


Veel jamamaks läheb olukord kui maapind jäätub ja hobune pikalt liikuda ei saa. Täna oli Lanzett päris rõõmsameelne, nähes minu mängulist entusiasmi, aga et ise muutuda selliseks, kulus ikka rohkem aega kui muidu. Pikk kutsumine ja meelitamine oli aga seda väärt, sest kui vend jalad alla sai, tuli meelde kui tore on olla hobune ja ringi kimada ja hüpata.


Seda tuleb ikka ette, et kui paus mängimisse pisut kauemaks jääb, läheb ka üldine meeleolu pisut igavlevaks ja argipäevaseks. Kui pinnas on just eelmisel päeval kõva olnud, läheb ka tükk aega et lihased ja liigesed soojaks saada hüpete ja kiirenduste jaoks. Aga kui pinnas ei lähegi pehmemaks, siis saab vaid mõned sekundid traavi teha või pärast pikka jalutamist isegi korraks galopile tõusta.


esmaspäev, 19. detsember 2016

Käkerdis

Vaadake meie uut videot siit https://youtu.be/Qav7_v0Wwgo

Või saate seda näha Lanzeti videokogust, mis asub siin blogis vasakul tulbas üleval.


 Jubedad ilmad muudavad Lanzeti jõhkralt koledaks :D , igapäevane kakakiht kleebib karva kinni ja hein ja muu prügi pidevalt ripub saba küljes ja näos ja lakas, iga kord kui ma ta koplist võtan :D

Tahaks juba sellist stabiilset ilma, kus midagi alla ei saja, aga õues mõnusalt karge ja paks lumi maas, niiet sätendaks hommikuti ja pilvi ei oleks.


Hea külg selle sula juures on see, et rohi on väljas ja vähemalt ei ole maapind kivikõva, hetkel. Saime laupäeval natuke jalgu sirutada ja pisut mängida suvekoplis. Seal sai ka Vilge proovida minu juhendusel Lanzetti kordetada ja temaga mängida, mina tema varjuna kaasa liikudes. Ma ütleks, et tal tuli päris hästi välja ja olen endiselt veendunud, et Lanzett on suurepärane õpetaja.


Täna polnud kedagi peale meie tallis, vähemalt kui seal viibisime hobustega. Niiet mõtlesin, et annan Lanzetile rohkem liikumisruumi tallis ja otsustasin ta ilma nööri ja päitseteta talli saada.

Kopliväravasse tuli ta kohe vastu ja astus peale väikest mõttepausi sealt ilusti välja. Talli sisse tulemisega läks aga tiba rohkem aega, sest esialgu jäi ta sinna rohtu sööma. Ma jätsin ta korra omapead ja tagasi tulles meelitasin ta talli sisse ning tallis toimetades käitus ta kenasti ja sai rohkem iseseisvust ja vabadust nautida kui siis, kui teisi ka tallis edasi tagasi liigub, mil ta mul nööri otsas on.



teisipäev, 13. detsember 2016

Sammuperiood

Maa on nii kõva ja külm, et midagi eriti teha ei saagi. Vaevalt saab mõne traavisammu kuskil paksema rohuga alal, kus mättaid ka ei ole. Oleme metsas käinud, kus Lanzett ikka veidi hirmul oli vist eelmisest korrast, kui mingi husky koer olevat seal ringi luusinud, mida saime alles pärast teada, kui õhtul ta omanikud talli juures vilistamas käisid ja meie käest pärisid.


Palju süüa tahab ta ka, arvatavasti sest eelmine kord oli ta üsna šokeeritud kui järsku külmaks läks ja neil koplist hein otsa sai ja uut rulli paar päeva ei pandud. Õnneks neil on nüüd joogivanni sees hoopis üks kõrgem suur nõu, mis on sügavam, ehk siis täis pannes ei jäätu nii ruttu vesi ära ja katab nende 24 tunnise joogivajaduse üsna normilt ära.


Köhib küll, aga minu arust tal seda köhamasendust enam peal ei ole, vähemalt siis kui ta minuga koos on. Ma ikka ütlen talle vahel, et ta tubli on kui ta köhib ja eks see teeb tal olemise vist veidi rõõmsamaks ja ta ei püüa köha minu eest varjata enam. Koplis on ka viimasel ajal vastu tulnud, isegi kui tal on köharohkem päev. Mäletan kuidas eelmine aasta vaid tiirutas mu ümber koplis ja köhis, kätte ei tahtnud anda aga ta ära ka ei raatsinud minna.


Meil on nüüd facebooki leht ka, nimega Authentic Horse, mis on eesti keeles. Tahaks rohkem sinna postitada kui midagi öelda on, niiet siia võib-olla hakkaks vähem postitama ja peaks pikemat arutelu võib-olla. Eks näis kuidas kulgeb.

reede, 2. detsember 2016

Piits andis otsad

Mu kutsaripiits on mitu korda katki läinud, kuid varasemalt sain kuidagi katkise osa tagasi piitsavarre sisse sokutada ja piits oli vinks vonks. Hiljuti jäi see mudases kohas Lanzule jala alla ja käis kõva krõks. Ka pärast seda sain veel paar päeva piitsa kasutada. Kuid lõpuks kukkus see ülemine osa ikkagi küljest ära. :D


Nüüd olen viimased kolm päeva ilma piitsata hakkama saanud ja see on olnud hea õppetund, kuidas usaldada oma energiat rohkem kui mingit käepikendust. Oleme saanud vabalt mängida, joosta nii lahtiselt kui nööri otsas, metsas jalutamas käia (mis oli just seekord väga hirmus kohati hobuste jaoks). Ütleme nii, et olen uhke selle üle, kuidas toime olen tulnud.


Täna jalutasime Lanzuga niisama ja mängisime pisut. Lanzett oli üllatavalt julge ja jäi minuga lahtiselt kõndima platsile pärast seda, kuigi oli pime ja olime üksi ning kõndisime ka platsi tagapool, kus ta tihti on ehmatab või kardab, eriti pimedas. Korra ta lõi põnnama ja otsustas värava juurde tagasi minna, aga ma lihtsalt jätkasin kõndimist ja järgmise ringiga tuli ta tagasi minuga jalutama.


Läksime siis lahtiselt platsilt ära, Lanzett püsis ilusti kaasas. Nägime järsku nurga tagant, kuidas hobune lahtiselt väiksel platsil jooksis, ikka püsis Lanz kaasas ja oli kenasti ühenduses minuga :D. Läksime tallist sisse, endiselt polnud mul vaja teda juhtida päitsetest kõrvale, sest nööri küljes polnud. Talli vahel asjatasime ja tegime kabjad ära lahtiselt, ikka supertubli. Läksime koplisse lahtiselt ja korra mõtles, et läheb sööma, siis kutsusin teda lõpuks ühe korra ja tuli ilusti koplisse.


esmaspäev, 28. november 2016

Mina annan ratsatrenne?

Uus video on üleval, vaadata saab siitsamast blogist, klikkides vasakul olevale videokujutisele või minna sellele lingile SIIN

Eile oli väga lahe Lanzuga väiksemal platsil natuke lahtiselt mängida ja kordetada. Vilge tuli ka vaatama ja kuigi ta tegeles oma digikaga alguses, et üritada jäädvustada midagi, millest hiljem võib-olla midagi kasu saaks, sai ta siiski jälgida seda tsirkust. Mul oli üsna palju energiat, niiet sain isegi Vilgel lasta kogeda, kuidas hobusega õigesti mängida ning neil läks isegi väga hästi esimese korra kohta.


Vilge ise ka on sellest viisist huvitatud, kuidas ma oma hobusega 'olen'. Hetkel teeb ta klassikalist ratsutamist ja rendib meie tallis ühte eraomaniku hobust. Annan neile praegu klassikalise ratsutamise trenne, kuid tulevikus soovib ta saada ka free ridingu ja varustuseta trenne, mida ma muidugi parema meelega annaksin.


Uskumatu! Mina ja annan klassikalise ratsutamise trenne! Poleks kunagi arvanud, et ma uuesti seda kellelegi õpetama peaks. Teeme seda siiski hobusesõbralikumal viisil. Ja too hobune on juba mõne trenniga minu arvates tublisid edusamme teinud, eriti eile. Nende trennid ongi peamiselt hobuse arendamiseks, sest milleks siis üldse klassikaliselt ratsutada, kui hobust ei arenda. Ja korraliku istakuta on raske hobust arendada seljast, niiet ei saa sellelegi vähem tähelepanu pööratud.


Ma pean tõdema, et üsna tore on trenni anda, kui ratsanik hoolib hobusest ja teab, kuidas tema teod mõjutavad suhet hobusega. Näha, kuidas õpetused ja soovitused ilusti kuulda võetakse ja, kuidas nende efekti on näha juba lühikese ajaga. Kõige rohkem meeldib mulle see, et ma ei jaga lihtsalt käsklusi ja ei mõtle välja ülesandeid, vaid mu eesmärk on õpetada ratsanikku arendama hobust ning nende omavahelist suhet.


pühapäev, 20. november 2016

Lihtsalt!

Just oli ilus lumi maas ja sain esimesi perfektseid trenne nautida Lanzetiga. Sai tõeliselt vägevaid samme näha ja kõik oli nii ilus. Ainult mängida ja hüpata oli natuke libe. Nüüd aga üsna poriseks läinud olukord. Loodan, et varsti on jälle miinuskraadid tagasi ja lumi uuesti maas.

Üks esimesi päevi kui lumi sulama hakkas, käisime hobustega suvekarjamaal kordetamas, mis oli ka väga mõnus. Seal sai ka väga korralikult trenni tehtud ja mängitud. Üle tunni aja olime seal tookord. Niiet no eks me kohaneme kõigega vist.


On olnud üsna lõbus. Täna sai pööraselt mängitud üle pika aja. Sai vähe kiiremaid tiire tehtud ja rohkem ringi karatud. Plats oli perfektse pinnasega. Lanzuga on vahva ja köhimisest hoolimata naudime elu edasi.


Olen temaga väga rahul, ükskõik kas tal on kehvem seis või vaja süüa rohkem või puhata rohkem või mängida rohkem, ükskõik kas ta areneb aeglaselt või kiiresti, ükskõik kas ta on metsik või rahulik. Ma ei saaks olla rohkem õnnelik, isegi kui ta teeks kõike trennis kordades kaunimalt või ükskõik mida ta saavutaks, see ei muudaks midagi.


Ma olen rahul ja õnnelik lihtsalt, seetõttu ta eksisteerib. Lihtsalt, kuna mõistame teinetest. Lihtsalt juba selle pärast, et saan teda teenida. Kogemus, temaga oma elu jagada, rikastab mu elu niivõrd palju, et olen igavesti tema teenistuses.



laupäev, 12. november 2016

Emfüseemik või mitte

Lisasin midagi uut sellele blogile. Nagu näha siis vasakul tulbas, kõige üleval, on nüüd Lanzeti videote playlist, et olla alati kursis uute videotega või vaadata otse blogilehelt videoid. 
Uus video septembrist on ka juba üleval! 

Nüüd, kui lumi on maas ja hein on ees, on Lanzetikesel jälle tolmuallergia esile tulemas. Praegu pole veel palju köhimist, aga üsna korralikke ja rögaseid köhatusi olen juba kuulnud. See on alati olnud minu jaoks suur koorem ja pisut südantlõhestav ja ma näen, kuidas ta talve jooksul tavaliselt üha enam ja enam soigub ja siis vahel ellu ärkab, kui ma ta platsile viin ja temaga mängima hakkan.


Seekord olen ma suutnud enda energia temast eraldada. Ma võtan tema köhimist küll arvesse ja lasen tal seda teha millal vaja ja annan talle kasvõi eraldi pause selle jaoks, kuid haletsemisest ja köhimise tõttu lihtsamate trennide tegemisest ei oleks talle mingit kasu.


Ma koguaeg mõtlesin, et tuleks siis kergemalt teha, aga tundub praeguste väikeste trennide järgi, et intensiivsem trenn oleks just parem talle. Ta saab paremini üle oma köhahoogudest, et ei ole sellest löödud ja proovib kohe uuesti kui tal köha pärast rütm ja samm kaduma läksid. Saab oma kopsumahtu arendada ja sügavamatest kopsusoppidest röga välja köhida.


Tahan väga näha, kuidas talle selline trenniviis sobib ja olen üsna kindel, et see positiivsus ja energia, mida ma temasse laen, julgustab teda palju rohkem olema tugev ja näitama oma uhkeid samme. Ma lausa ütlengi talle, et olgu ta emfüseemik või mitte, ta võib ikkagi olla võimas ja suur hobune. Teeb oma köhatused ära ja läheb trenniga edasi. Siiani tundub, et talle meeldib see, et ma nii empaatiline selle köhimise osas ei ole ja suudan kõrge energiaga edasi minna.




laupäev, 5. november 2016

Küsimused, küsimused...

Milleks kiirustada? Miks peaks keegi üldse valima ühe meetodi teise asemel ainult sellepärast, et see tagab kiirema tulemuse? Ja mis see tulemus siis üldse väärt oleks?

Üks asi, mida hobused õpetavad absoluutselt kõikidele kellega nad kokku puutuvad, on hetkes elamine. Ja nüüd, kui me oleme vähe rohkem arenenud inimesed, kelle ellujäämine ei sõltu hobuse kiirest välja õpetamisest, et ruttu põldu kündma asuda, vaid hobused on meie hobiks (keegi ei ole kohustatud hobustega koos olema). Siis miks valida selle tee kasuks, mis lihtsalt annab võimaluse kiiremini sadulasse saada? Et mitte nautida kogu protsessi? Sest alles ratsutades saab hobust treenida?


Või on kogu selle meetodi valimise juures tähtis lihtsalt see, et hobune hakkaks tegema võimalikult lühikese aja jooksul seda mida sina tahad? Ükskõik, mis see siis olla võib.

Ning kui kommi anda vastutasuks, siis see tundub ju üsna hea diil eks? Et siis võiks küsida ükskõik mida nende käest? Panna neid isegi alandavasse olukorda? Või panna neid käituma vastu nende loomule või instinktidele? Aga kas tõelist sõpra saab ära osta? Ma nii ei arva ja on ilmselge, et kui kedagi ära osta, siis võib sellest usaldusest unistama jäädagi (kui üldse mõista mis asi see usaldus on).


Kui sa ise tahad elada maailmas, kus on palju pingeid, stressi ja vajadust kiirustada kõigega, siis see ei tähenda, et sa võid sellist eluviisi peale suruda teisele hingele, kellel on ka siia maailma tulles oma eesmärgid mida saavutada, ja õpetunnid mida saada. Kui ta on ette võtnud tulla siia seda kogemust saama, siis miks tulla ja sekkuda sellesse negatiivsel moel?

Samuti tekkis küsimus, et kuidas saab tekkida motivatsioonipuudus, kui tegeled hobustega? Kui sul on vaja midagi muud veel juurde, peale hobuse, et hobustega koos olla, siis miks olla nendega koos, kui neist endist lihtsalt ei piisa, et on vaja midagi veel, midagi mis ikka motiveeriks nende juurde minema ja nendega tegelema?


Täpselt sama moodi, nagu meie saame rikastada hobuste elusid, rikastavad nemad meie elu. Tavaliselt annavad nemad meile kordades rohkem, kui meie neile eales suudame anda.

Kui sulle on üldse antud see privileeg, et olla koos hobustega, siis et sellest üldse mingit tähendusrikast kogemust saada, pead sa olema valmis hobust kuulama ja eelkõige teenima. Alles siis saad sa nautida vilju, mille sa välja teenisid.


Lanzett tänab, et lugesid seda postitust ja tegid midagi tema rahva heaks :D
Olgu see samm suur või väike, see viib ikkagi eesmärgi poole! :) 

Peace! ♥


reede, 28. oktoober 2016

Video jalutuskäigust

Sain mõned päevad tagasi valmis uue videoga Lanzeti esimesest jalutuskäigust üksinda. Käisime pisut Kohila tänavat uudistamas, nägime mitmeid hirmsaid asju. See oli see kord, kui üks koer ehmatas haukudes Lanzu nii ära, et too peaaegu ninali käis. Aga seda filmile ei jäänud :D

Rauad võtsime alt ära ja kartsin, et ta siis enam väga liikuda ei taha, et äkki muutuvad liiga tundlikuks jalad vms. Aga vähemalt koplis muru peal ei olnud mingit probleemi. Saime juba paar korda mängida ja vabalt kordetada, nii et Lanzett isegi end suutis kokku võtta ja näitas oma kauneid samme nii traavis ja galopis, kandes rohkem raskust tagajalgadel kui muidu. Talle ikka väga meeldib see kui ruumi on palju ja piiranguid ei ole ees.

Loodan, et video meeldib :)

Link videole

kolmapäev, 19. oktoober 2016

HorseLand - Dokumentaalfilm

Hempfling lasi filmi kokku panna tema tegemistest ja hiljuti tehti see avalikuks. Youtube'st leiate selle filmi nime alt "Hempfling - HorseLand - The Movie - A Documentary about a Path of Life-Mastery".

Kliki siia, et filmi näha


Ma ise leidsin, et üks tähtsamaid kohti filmis hakkab alates 56:40 . Seal on kaadreid sellest traavlist, mis on filmitud sel ajal, kui ka mina seal seminaril kohal olin. Nii lähedal istuda nendele hobustele ja Klausile on väga aukartust äratav, kogu see energia, mis sealt vastu tuleb on võimas. Sama ruum, kus nad räägivad, oli see kus me istusime, mina selle piljardilaua ees tavaliselt, kus Klaus tihti istet võttis ja mulle otse silma vaadates põnevalt juttu vestis.


Igatahes on jutt see, mis tähtis on, ja see on üks raskemini mõistetavaid asju, minu arvates, millest inimesed tihti aru ei saa, seda võib-olla vähemalt esimesel hoobil mitte. Küsimus on tihti just selles, mida me näeme aga samas näha ei saa. Ehk siis me näeme, et hobune reageerib kuidagi teisiti selle inimese läheduses viibimise tõttu, aga me ei näe seda, miks see nii on, sest inimene tavaliselt ei suuda näha oma silmaga kogu seda energiavälja, mis meid ümbritseb.


Juba esimesel hetkel, kui me hobusega kohtume, siis ta skaneerib su läbi, olles inimesest ülekaalukam. Ja mistahes elusolend määrab teise endast madalamaks/teisejärguliseks, kui ta tunnetab mingisugust vägivalda/agressiivsust, ebakindlust, lahendamata probleeme minevikust. Hobune tajub ära, et tal on õigus juhtida seda, kes temast madalam on. See omakorda tähendab aga seda, et inimene, kes on sellest hobusest madalam, kasutab "abivahendeid", et läbi mingi viisi lõpuks domineerida seda võimast suurt olendit.


Ma loodan, et seda videot jagades siin, ei väärkasuta keegi seda informatsiooni, vaid ainult hobuse heaolu huvides, ainult teenides sellega hobust. Juhtimine on ise juba kõige puhtamas mõistes teenimine.

Pildid on Hempflingu kodulehelt www.hempfling.com ja tehtud sealsamas farmis Põhja-Taanis, kus ma tema seminaril käisin.

kolmapäev, 12. oktoober 2016

Võtame rauad ära

Mõtlesin juba ette ära öelda, et nüüd kui sepp tulema peaks, loodetavasti võimalikult ruttu ja oktoobrikuus, sest Lanzett oleks võinud värkimist saada isegi juba eelmisel kuul minu arust, siis igatahes lasen rauad ära võtta.

Me rääkisime sellest sepaga ka, kuna ta käis nii mitu korda augustikuus ja nagunii kui lumi tuleb või jää või lörts, siis ei taha ma kindlasti, et tal rauad oleks, niiet igaks juhuks võiks juba praegu ära võtta. Siis ei ole ka võimalik kabjal kujuneda selliseks kõrgemat sorti kabjaks, mis juhtub tavaliselt raudadega. See tähendaks, et ma ei saaks talle kabjasusse muretseda enne kui kabi tagasi madalaks läheb, kui see üldse lähebki.


Vähemalt on meil nüüd tõestus olemas, et hobune jookseb paremini ja hakkab tõeliselt astuma ja liikuma, kui ta tunneb, et ta kabi on kaitstud. Ma ei tea muidugi veel midagi kabjasusside koha pealt, kas nendega sama efekt on aga ma arvan et on, sest raudadega oli :D . Jääb üle lihtsalt need osta ja järele proovida.


Ma pole väga trennitanud Lanzuga viimasel ajal, pigem lihtsalt hänginud, patse pununud ja natuke platsil ringi jooksnud. Söötmas olen teda ka käinud, sest näha on, et nüüd kui külmemaks ja pimedamaks on läinud, võtab ta seda söömist väga tõsiselt, et iga päev ikka piisavalt kaloreid sisse süüa. Sellest hoolimata on ta ikkagi tublimaks muutunud, sest enne ei saanud ta vasakut pidi kergelt galopile tõusta, kuid nüüd on juba edusamme näha. Eriti viimane kord kui platsil lahtiselt mängisime, siis sai mitu korda nö kordetatud teda ka ja tõsteid teha ja näha.


Neil on kopli värava, ehk joogikoha juures, suhteliselt mudane, sest see ala saab tihti märjaks. Viimane kord, ehk eile, oli nii suur järv seal, et ma polnud varem näinudki. Keegi oli kas vooliku maha jätnud sinna jooksma või oli vannist üle jooksnud vesi tükk aega.

Iga päev saavad Lanzu jalad uue mudakorba kabja alla, mis on juba silmnähtavalt kiilumädanikku soodustanud. Ma ütleks isegi, et tal juba on kiilumädanik tegutsemas seal jälle. Niiet ma üritan järgmine kord eukalüpti õliga alustada ja siis hiljem minna üle mingile sinisele plögale :D, mille nime ma ei mäleta.


reede, 23. september 2016

Lanzett hüppab

Mahutasin umbes 4 aastat nelja minuti sisse ja panin kokku video Lanzetist, kuidas kõik alguse sai. Oleksin hea meelega pannud ka materjali, mis Kohilas oleme filminud, aga see oleks liiga pikaks veninud, niiet nendega saab teha järgmiseid videoid.

KLIKI SIIA! Et minna videot vaatama


Lanzett on viimasel ajal hakanud mängides takistusi ületama, mis platsile üles on pandud. Esialgu olles väiksel platsil, oli seal üks väike takistus, mida ta minu eeskujul hüppas mõned korrad. Siis suurele platsile mängima minnes hüppas ta esialgu ainult kaks takistust ise. Tuli lihtsalt hooga kuskilt ja siis võttis takistuse sihikule ja lendas üle.

Aga mõned päevad tagasi, kui uuesti sinna läksime, hüppas Lanz üle kümne korra erinevaid takistusi ja oli üsna ekstaasis hüppamisest. Ma lihtsalt vaatasin ja naersin ja elasin kaasa. Kohati oli ta üsna sirgelt minemas mööda takistusest aga keeras viimasel hetkel ikkagi hüppele, ühe korra oli pööre lausa 90-kraadine :D. Ta hakkas otse minema, aga kuna vasakule jäi siuke mõnus ja paras takistus, siis keeras lihtsalt täiesti vasakule ja läks sellest ka üle.


Videoid ei ole õnnestunud eriti saada sellest, sest Mari kaamera tõrgub tihti filmimisel. Proovin enda kaamera siis kaasa võtta millalgi, kui teame, et filmima hakkame, siis saab ehk sellega jäädvustada.

Hetkel on platsil natuke hirmsamad takistused, niiet Lanz pole väga neid hüpata tahtnud. Platsil ringi joostes ehmatas ta algul iga kord kui keeras mingi hirmsama takistuse kõrvalt, ja selle all oli näiteks mingi plakat või matt vms. Niiet siis hüppas ta üsna vähe, aga pole hullu, küll enesekindlus kasvab. Kõige rohkem mulle meeldibki see, et ta kasvatab seda enesekindlust ise, minnes takistustele üksi ja vabatahtlikult.


kolmapäev, 14. september 2016

Ups!

Ma küll ei jõudnud kirjutada enne Iirimaale minekut aga nüüd tagasi jõudes võtsin hetke küll selle tegemiseks. Mul tuli isegi täna alles meelde, et ma saan juba homme 19-aastaseks :D .

Kursus oli megagigavapustav. Vägevad inimesed, vägev energia, vägevad teadmised. Üsna palju nalja sai ka ja lahedaid kogemusi. Ma olen vist kõige noorem inimene, kes kunagi on hakanud QHHT-d õppima, aga noh, eks maailm areneb ja üha enam saavad inimesed aru mida nad teha tahavad selle maailma heaks, enne kui nad mingit muud rada minema hakkavad, et teha lihtsalt seda mida neilt oodatakse.

see ei ole tänasest :D

Ma tunnen end sada korda paremini kui enne kursust. Muidugi kulub mul veidi aega, et seedida seda kõike ja end sisse seada QHHT sessioonideks. Hobuse juurde minnes oli ka palju parem tunne kui tavaliselt. Tundsin esimest korda sellist sisemist harmooniat, kui Lanzule järgi läksin. See on nii mõnus kui kõik on tasakaalus. Lanzule igatahes väga meeldis mu sisemine rahu ja hea meelega tuli minuga kaasa ja metsa rändama. Väga tore oli. Loodetavasti on sama tore iga kord nüüd kui tema juurde lähen.

Nüüd tuleb mul hakata vaid kodulehte looma ja asja kallale asuda. :)


laupäev, 3. september 2016

Ruttu ruttu Iirimaale!

Üsna naljakas lugu tegelikult.
Kui ma tagasi tulin 1.augustil sealt Inglismaalt, jäin ma kohe väga haigeks. Mul olid peas mõtted juba enne seda, et ah ma ei kavatse midagi augustis teha, küll mul on aega seda QHHT õppida. Level 1 on ju online kursus ja küll nad neid level 2 kursuseid ka palju korraldavad. Olin haige koguaeg, mitte ükski nädal terveks ei saanud.

Siis viimasel nädalal mõtlesin, et ah vaataks siis üle selle level 1, kuidas sellega on. Maksin selle ära ja hakkasin õppima. Sisetunne kuidagi pani muretsema, et miks neil rohkem kursuseid see aasta lisatud pole. Ainult septembri algul Iirimaal ja siis oktoobris Kanadas ja ongi kõik. Arvata võib et kui ma level 1 ära õpin siis ma kaua seda teha ei viitsi ja tahan juurde õppida, et saada nii osavaks kui võimalik ja omada teadmisi kõikide trikkide kohta, mida kasutada keerulisemate inimeste peal. Sest ma olen ise üks neist, avastasin seda Inglismaal tavahüpnoosi kursusel.



Mulle vastati, et Iirimaa oma on ainus see aasta, siis läheb umbes aasta kuni Euroopasse tagasi tullakse. Ma olin nii ebameeldivalt üllatunud, ja iga hommik kui mõtlesin, et äkki ma olen tervem ja lähen talli, jäin ikkagi koju ja õppisin level 1. Kui ma selle lõpetasin, mis kestis ainult natuke üle 2 päeva, sest ma õppisin nii intensiivselt, siis olin justkui sekundi pealt terve, ei mingit külmetust. Kuigi ma olin ennegi seda kodus istumist proovinud ja tulutult.

Kuigi olin reeglite kohaselt juba väga hiljaks jäänud, et registreerida level 2 kursusele mis toimub 8.-11.september, kirjutasin ma siiski eraldi kursusel olevale õpetajale, mitte infotädile. Ja seepisin teda, et ta mind ikka võtaks ja ma luban et saan 10 inimest katsetatud enne seda (see oli miinimum, nõudmine mis pidi olema 100%, muidu ei saa). Ja õpetaja ütles mulle isegi, et okei ta on nõus, et siis kui sinna jõuan, kohe hommikul tooks talle oma märkmed ja et ma võiks vähemalt 10nele lähedale jõuda.

Kohila tänavatel šokiteraapiat tegemas


Ma olin nii tänulik talle ja hakkasin kohe organiseerima oma reisi, väga palju sehkendamist oli majutusega ja natuke siiani on, aga tundub et saan kohe asjadega ühele poole. Lendan ära juba 7.septembri hommikul ja tagasi tulles käin Amsterdamist läbi, kus mul läheb lend Eestisse 17 tunni pärast. Niikaua veedan aega oma õega, kes seal elab ja õpib. Milline täiuslik reis! Muidugi kulutan ma kõik oma raha sellele ja ka peaaegu kõik oma ema rahad, aga ta usaldab mind.

Kirjutan enne minekut ka korra, siis natuke Lanzust ja sellest, mida ma üldse õpin ja mis edasi saab. :)

pühapäev, 21. august 2016

Nonii nonii nonii !

Sügis on vaikselt ligi hiilimas ja tundub, et ma ei ole just eriti kasulik. Peaks vähe rohkem tegevust endale leidma. Kuna mul siin paar mõtet mõlgub, mida järgmiseks ette võtta, siis mõtlesin, et äkki mõni siinsetest lugejatest suudab mu elule mõtet juurde anda :D. Vähemalt praegusel hetkel.

Tegelen hetkel oma katsejänestega hüpnoosis ja esimene sai tehtud 18.augustil. Järgmine saab vist tehtud teisipäeval. Kui veab saan esimesega veel mõne korra teha ja ongi 5 sessiooni käes ja sertifikaat siit ma tulen! Niiet kui leidub kedagi või on kellelgi mõni tuttav või tuttava tuttav, kellele võiks abi olla hüpnoteraapiast või soovib lahti saada/vähendada stressi või depressiooni või vabaneda suitsetamisest, siis andku mulle teada, heameelega panen oma oskusi proovile! Saatku lihtsalt meil aadressile kuningas.emma@gmail.com , isegi kui tahate lihtsalt teada kas ja kuidas sellest võib kasu olla.


Pean ka veel järeldusele jõudma hobustega tegemiste osas. Muidugi tegelen oma hobusega igapäevaselt ja treenin teda ning harin ka Mari-Liisi nii palju kui võimalik, aga oleksin siiski õnnelik kui saaksin oma teadmisi ja oskusi veel jagada mõne hobuinimesega. Pole vahet mis tasemel inimene on või kas omab ise hobust või ei, ma võtan vastu kestahes õpilase just sealtmaalt kus ta omadega on ja viin ta arengus nii kaugele kui ta soovib (mu võimete piires muidugi :D ).


Seega kui leidub kedagi õpihimulist, siis mul on nüüd aega küllaga, et end kasulikuks teha. Lihtsalt samamoodi meiliteel endast märku anda kui mind kuskilt mujalt ei leia. Olen vaba ja valmis rändama kuhu vaja ning pean oma hobust üsna heaks õpetajaks ning olen temaga Mari õpetanud mitmeid kordi, niiet miks ka mitte õpetada kedagi teist tema abil.


Viimati kui tal rauad all olid, paar päeva tagasi (need esirauad lihtsalt muudkui tulevad ära), saime väga vahva sessiooniga hakkama. Oli mõnus soe õhtu 7-8 vahel. Mingit liikumist kuskil märgata polnud, olime justkui üskinda seal. Sain lõpuks ometi näidata talle, kuidas tegelikult joosta saab. See oli väga ilus ja Lanz jäi väga rahule. Ootan juba järgmist korda. Teisipäeval saab raua alla tagasi ka.