kolmapäev, 28. oktoober 2015

I Wanna Run Away

I wanna run,
chase the moon and sun,
when I'm with you.

Give it all away,
catching fire as the wind blows.






laupäev, 24. oktoober 2015

Pilte septembrist

Autor Mari-Liis Gabrel













See on pealkiri

Ei suutnud midagi välja mõelda, sorts :D

Täna oli väga tore päev, veetsin natuke kauem aega Lanzetiga ja saime palju tehtud.

Alustasin tema puhastamisega koplis. Siis viisin ta platsile ja tegime natuke kordel sammu, väga vähe traavi, sest no üldse ei läinud täna kuidagi traavile, eks tal viskab ka vaikselt üle see platsil käimine. Harjutasime natuke õlad-sees, mis tuli täna paremale poole minnes natuke paremini. See on see meie halvem pool praegu ja kui temalt üritan õlad-sees paluda paremat pidi, siis tavaliselt ta enam isegi ei vaata mu poole, ei keskendu enam. Aga täna tundus, et hakkab juba keskenduma.

Pärast platsil käiku läksime põllule. Esialgu sinna suvekoplisse. Panin värava ka igaks juhuks kinni, kuigi võtsin kaasa oma megapika nööri, millega saan talle piisavalt järgi anda, kui ta ära tõmbab, ning siis tagasi kutsuda enda juurde. Ära tõmmata ta igatahes ei proovinud, kuigi natuke üritasin talle anda palju võimalusi selleks. Tegime üsna palju traavi seal koplis.



Edasi suundusime siis koplist välja, endiselt sama suur põld. Sõime suht pikalt rohtu ja siis tegin temaga mitmeid traaviringe siin-seal. Algul oli ta veidi ärevil, kuid tegelesin enda tunnetega ja kohaloleku ja mõtetega ning enam ringi ei tatsanud. Arvatavasti pidas ta lehmavalvet, sest eelmine sügis olid sealt koplist lehmad näha, kaugelt muidugi.

Läksime lõpuks väga kaugele ning testisin teda ära tõmbamise osas, et kas ta läheb endast välja kui jookseme kaugemale või kodu poole, või kui teeme traavi siin või seal kaugemal ja mäest üles ja mäest alla. Või kas tahab minema tõmmata kui palun kiiremat traavi. Aga ei miskit. Ta tajus nii hästi, et ma olen rahulik ja üritan talle eeskujuks olla, niiet eeskuju minust ta võttiski. Väga mõnus ja lõbus oli meil. Järgnes mulle kenasti, siis vahepeal näksisime jälle muru ja siis kõmpisime edasi.



Ühe korra, kui temaga kodu poole jooksin, mina ees ja tema minu taga, siis passisin koguaeg selja taha, et mis näoga ta on ja kuidas ta ennast tunneb ja nii. Ja ühtäkki komistasin pikka rohu sisse kinni jäädes. Otse selili, näoga Lanzu poole. Lanzett jäi kohe seisma, üdini rahulik, pani oma näo mu pea juurde, justkui kontrollides kas jäin terveks. See oli nii naljakas, sest mu kukkumine oli nii kohmakas ja koomiline. Tema reaktsioon oli muidugi nii armas.
Pärast kui tahtsin uuest, et jookseme edasi kodu poole, siis enam traavile ei läinud ja vaatas mind näoga, nagu mõtleks ta, et rohkem me küll ei traavi kui sa nii kobakäpp oled. :D See pakkus mulle samuti nalja.





teisipäev, 20. oktoober 2015

Thanks for your reminder

Kuidagi oli suvest saanud järsku sügis ja kohustused kukkusid kaela ning kõik oli kuidagi süngem ja tõsine. Sellepärast ma tundsingi vist end nii kehva võitu, nagu midagi oleks koguaeg puudu ja ma ei saanud aru, mis asi see täpsemalt oli. Muidugi oli mul eelmine nädal kehv olla ja olin justkui ilmaasjata mures, kuid siis nädala lõpu poole lahkus mu vanaema meie hulgast, puhaku ta rahus, niiet sellega oli siis see mure põhjendatud.

Aga see "miski on nagu puudu" tunne valdas mind pikalt enne seda sündmust ja seda kuni tänaseni.
Täna tuli kauaoodatud sepp ja saime enam-vähem okeilt kõik kabjad tehtud. Esimestega tatsas ringi veitsa, aga mitte midagi katastroofilist.
Enne värkimist olime käinud platsil, natuke õlad-sees harjutust praktiseerimas, võtsin asja väga aeglaselt ja ei teinud üldse kaua, veidi paremale ja vasakule, oli täitsa normaalne.



Pärast värkimist söötsin teda suure põllu peal, mis talli kõrval on. Sel suurel põllul oli ka üks osa olnud suvel, või pigem kevadel vist, koppel, kus ka Lanzett oli olnud. Pärast läksimegi sinna suurde tühja koplisse. Seal polnud eriti rohtu, mis süüa, kuid Lanzetile siiski meeldis seal väga. Mulle samuti. Päike paistis ja seal metsa kõrval saime natuke tuulevaikust nautida. Kõik oli nii rahulik ja mõnus. 

Viisin ta ka sinna künkale, kus oli palju puid. Traavisime sinna ja näitasin teed puude vahelt joostes. Kui künkalt alla jooksin, tuli tema järgi hoopis suurema hooga ja pani minust mööda. Jooksis kaugele kaugele, esialgu kiirendades, viskas ka paar pukki. Mõtlesin küll, et sellest midagi head ei tule, kuna värav oli lahti ja teistel hobustel värgiti veel talli ees kapju. Kui lõpuks ka kohale jõudsin, nägin, et Lanzett seisab niisama lahtise värava ees ja Kersti ja Sandra kõnnivad tema poole, tulid vaatama, mis juhtus. Lanzett seisab näoga nagu midagi poleks juhtunud, nöör ilusti ka veel selja peal.



Läksime siis uuele ringile, traavisime veidi ringi, et asju natuke "parandada". No ma ei tea, kas see nüüd nii vajalik oli. Pigem minule endale kinnituseks, et näha, kas ta tahabki mult käest ära tõmmata. Aga ei miskit, täitsa tubli poisu, tegi traavi kenasti ja ei üritanud midagi. 

Pärast seda minema tormamist muutusin nii rõõmsaks, kogu see juhtum oli olnud kuidagi nii naljakas, et ma isegi naersin pärast, kui teda koplisse viisin. Ka Lanzett oli hoopis rõõmsam kui enne, ja jäigi selliseks. Siis mõistsin ma, et me polnudki mänginud ega lõbutsenud niisama suvest saadik ja see oligi see, mis meil puudu oli. Ka praegu, seda juttu kirjutades, tuleb mulle naeratus näole, sest see oli tõeliselt rõõmus sündmus.





pühapäev, 18. oktoober 2015

Get your sh*t together!

Sellist pealkirja polegi veel kasutanud, loodan, et kedagi sellega ära ei ehmata. Aga see pealkiri on mõeldud mulle :D ,sest alates kooli algusest on olnud kõik nii segane, laiali, korrapäratu, suvaline, nii ... lappes :D . Mul polnud kunagi plaanis erilist slängi kasutada, aga see sõna võtab lihtsalt liiga hästi kokku möödunud poolteist kuud.

Tunde on olnud liiga palju, kuid nüüd mõtlesin, et vahet pole. Vaatame, kuidas ma saaksin ikkagi ka pikematel päevadel käidud tallis.
Hobune on köhima hakanud. Kõik oleneb enamasti ilmast ja sellest, kui palju või kas heinarullis on mõningaid halvemaid/rohkem tolmusemaid kohti olnud. Kuid rohkem olen täheldanud niiskema ilmaga köhimist.
Treeningut pole hobusele eriti pakkunud, sest olen teda enamjaolt söötmas käinud, kuna tunnen talle kaasa, et ta ei saa enam peaaegu üldse rohtu, kui ma ei käi tallis, sest et talv on tulemas ja ilmad lähevad külmemaks.



Õnneks koostasin nüüd nimekirja erinevatest homöopaatilistest teradest, mis võiksid Lanzu köhale sobida. Leidsin küll netist ühe suurepärase ravimi, kuid kahjuks on see saadaval vaid Ameerikas ja siia toomiseks pean mitu korda suurema raha välja käima kui ravim ise maksab. Ravim oli ka muidugi homöopaatiline, kuid selle koostises olevaid terasi minu homöopaadil ei pidavat olema.

vaadake seda ülicooli heinakatusealust, geniaalne ;)


Igatahes ma võtan ennast nüüd kokku, luban seda kõigile oma lugejatele ja eelkõige oma hobusele. Hakkan leidma sobivat ravimit Lanzule, parematel päevadel teda füüsiliselt rohkem liigutama, lisaks mingeid harjutusi paremale küljele, mis minu kehva vasaku kehapoole tõttu on hobusel jäigaks jäänud. Üritan hakata tihedamini tallis käima, kui ainult nädalavahetustel.

Eile tegime katsetusi õlad-sees harjutusega, ka traavis, mis tundus talle lihtsam olevat ning nii see tihtilugu võibki olla ka paljudel teistel hobustel. Vasakule poole oli vahva mängida kehakeelega ja näha ilmekamat liikumist, kuid paremale poole oli olukord jäik ja siis ei tahtnud ta enam keskenduda. Ehk siis on mu vasak pool jube kehv ja üritan iga kord sellele rohkem tähelepanu pöörata.