laupäev, 29. august 2015

Tõeline Lehmakatastroof

Täna oli väga kena ilm, tuul oli küll väga tugev, kuid see ei heidutanud meid hobustega maastikule minemast. Nad olid väga tublid, isegi autotee ääres kõndides ei üritanud mööda minna. Kõva tuul tõstab muidugi energia lakke, niiet Lanzett oli koguaeg sellises olekus, nagu tahaks ta pigem traavida, kuid ei hakanud siiski  ette tulema, otsa ronima või ees jooksma.

Keerasime ühe külatee peale, kus esimesena tuli tee kõrval suures koplis kaks lehma, kopli taga oli majake ja koerad hakkasid seal haukuma. Lanzett oli veits närvis lehmade pärast, kuid ei hakanud sikutama ega jooksma ega midagi. Kõndisime kopli juurde ja olin väga rahul, et Lanzu nii kenasti seisis seal, nautisime veidi aega seda rahulikku hetke. Kuid selle käigus ei pannud me Mariga tähele, et majast väljus üks naine oma väikese lapsega, kes hakkasid läbi lehmakopli meie poole kõndima. Siis oli meie rahuaeg läbi.



Lehmad, kes enne olid rahulikult kopli tagaosas muru söönud, läksid nüüd inimeste peale pöördesse ja jooksid nende juurde. Märkasin seda, sest Lanzett hakkas närviliselt minu ümber tatsama. Oli võimatu paigale jääda, niiet proovisin teda sealt minema viia edasi, kuid ta ei saanud pea kolme sammugi teha ilma, et kohe seisma ei jääks ja tagasi vaataks, pea kõrgel üleval ja ise täitsa kangestunud.
Lehmad perutasid ja trikitasid inimeste juures ja naine ajas neid vist endast eemale. Nüüd hakkas Lanz lausa traavima ja sikutama, oli ülimalt raske teda hoida. Lehmad pöörasid siis meie poole ja hakkasid meie poole kõndima, ning naine ja laps samuti. Siis andis Lanzett otsad ja tõmbas minema.

Ta jooksis veidi mööda teed edasi, kuni kraav sai otsa ja puude vahel oli avaus põllule. Sealt kimas ta natuke edasi, mina samal ajal hõikasin teda. Niisiis ta jõudis meie juurde, teisel pool kraavi. Läksin läbi kraavi, mis oli veidi järsk ja üsna sügav, kuid tänu eelnevale põuale ei olnud seal palju vett, üks jalg sai vaid märjaks. Jõudsin siis võsast välja ja ta tuli minu juurde. Äärmiselt närviline. Kõndisime siis tagasi avause juurde kuhu tuli ka Mari koos Vivaga.



Söötsime neid siis seal, kuid Lanzetil oli pinge endiselt suur. Isegi tavaline auto, mis puude tagant ilmus hirmutas teda niivõrd, et ta kohe uuesti põllule lahti tõmbas, täitsa ära ei hakanud muidugi ta jooksma ja läksin võtsin ta jälle kinni. Piilusime siis veidi aega lehmi seal avause juurest, kuid sinna poole minema hakates oli ta jälle suhteliselt võimatu kantseldada, niiet lahkusime põllu pealt, teisel pool kraavi, kust oli lehmi raske näha, siis oli ta terve tee koju suhteliselt okei.

Homme lähevad Mari ja Viva Kohila talli ning pean Lanzuga hakkama üksinda käima jalutamas. Muidugi lehmade juurde tagasi ma ilma selleks valmistumata ei lähe. Sest see kogemus, mis esialgu nii rahulik ja tore oli ning siis kohutavaks osutus, oli päris korralik hoop Lanzule. Nägin, et ma pole võimeline veel teda taolises kriisiolukorras aitama, hoolimata sellest, et rahulikuks jäin.

reede, 28. august 2015

Mõnusad maastikud

Vahepeal sai avaldatud minu 200.postitus, mis tundub päris vähe arvestades seda, et olen seda blogi pidanud aastast 2010. Praegune augustikuu on olnud aga kogu aja kõige suurema blogi vaatamiste arvuga, hoopis rohkem kui eelmistel kuudel. Selle üle on ainult hea meel, ja siinkohal tänan kõiki lugejaid.

Olen nüüd mõned päevad juba Eestis tagasi olnud ja hobuse juures ka käinud. Olen nüüd palju enesekindlam ja ei kõhkle oma tegemistes. Pidevalt tuleb elus ette erinevaid märke, mis annavad justkui teada, et olen õigel teel. Ütleme nii, et need kolm päeva, mil tallis olen käinud on väga vahvad olnud.

Ilma koha pealt peab muidugi kurtma, et nii kuiv on ja rohi väga ei kasva, kuid õnneks on vähemalt varjualune, kuhu päikese eest peitu pugeda. Nüüd lõpuks hakkas siis vihma ka sadama. Kui tulin, siis Lanzett oli suhteliselt pahur ja närviline, eks see vähesem söögikogus ja -valik ajavad veits stressama, kuna talv on ju tulekul. Igatahes keskenduda ei suutnud ta peaaegu üldse, kui koplist välja läksime. Aga mis seal ikka, hoolimata tema pidevast seisma jäämisest ja muru poole tõmbamisest, jõudsime ikkagi veidi kaugemale tallist, kus ma tal siis süüa lasin. Pärast seda oli ta muidugi rõõmus ja kuulas paremini. Järgmisel ja ülejärgmisel see olukord aina paranes.





Täna läksime eriti kaugele tallist. Kaasas olid Mari-Liis ja Viva. Läksime üle sõidutee teisele poole põllule, kust siis veidi kaugemale kõndisime. Hobused olid suurepärased ja järgnesid väga hästi. Ühtegi rekkat või autot ei kartnud ja ei tõmmanud kuskile ära ega hakkanud jaurama. Seda poleks muidugi esimesel päeval teha saanud :D, aga jah, väga tore oli. Ja täitsa uues kohas ning üsna kaugel, olin täitsa uhke, et Lanzett nii muretu oli.

Platsi peale lähen siis kui tunnen, et täna oleks kindlasti hea päev seda teha, sest ma ei taha hakata midagi sundima ja endast välja pressima. Lihtsalt tunde järgi vaatame, mis teeme, ning mul on tunne, et peamiselt avastame uusi maid, sest see on tõesti väga põnev ja lahe, palju toredam kui platsil ratsutamine näiteks. Kuid eks seda tööd pea kah mingi hetk tegema.


pühapäev, 23. august 2015

Viimane päev

Homme hommikul alustan reisi kodu poole. Need viis päeva möödusid väga kiiresti. Olen nii palju teadmisi ja kogemusi saanud selle lühikese ajaga, niiet nüüd on igavesti võimalik body awarenessi kodus harjutada. :D

Täna ja eile praktiseerisime hobustega kordetamist ja juhtimist, selga ma kellelegi ei läinud, seega ratsutamisele vajalikke harjutusi tegime maas. Küll aga vaatasin kõrvalt kuidas instruktor sõitis ja sain rohkem aimu ja peale seda läksime hobustega küla peale jalutama. Täna õhtul teeme veel vibulaskmist, mida sai tehtud ka üleeile. Olin päris hea selles, kordagi täitsa mööda ei pannud, kuigi tegin seda esimest korda. Nii mõnegi korra sain päris sihtmärgi keskele.

Praegu tulime rannast, tegemist päris ookeani merega ja karbid ja krabid olid seal ka. Karbid muidugi kordades suuremad kui Eestis. Ka millimallikad on suuremad ja osad võivad põletada. Nüüd hakkame valmistuma õhtuseks grillimiseks aias, niiet pole siin aega pikalt kirjutada.

Järgmine kord olen juba tagasi Eestis





reede, 21. august 2015

Tervitused Taanist

Ilm on olnud suurepärane ja kuulsin, et need on esimesed ilusad ilmad see suvi Taanis, niiet ajastusega vedas. Olen saanud harjutada üsna palju body awarenessi ja teinud väga palju märkmeid. Koht on siin suhteliselt maalähedane ning väga paljudel on siin oma hobused. Nägin ühte koos ratsanikuga ka järves sulistamas ja tegin salaja pilti :D .

Täna käisime ujumas ka ookeanis. Vesi oli aga minu jaoks veidi külm niiet mina ei ujunud ja üleni märjaks ka ei saanud. Eile käisin linnas nimega Sønderborg ja see meenutas väga meie Vanalinna. Kõik oli väga armas ja hubane ning linna välimust püütakse igati hoida sellise vanana.

Kahjuks on mul iPadis blogi äpp, mis ei lase mul piltide suurust muuta, niiet pildid tulevad vist liiga suured, kuid pole hullu.












see kollane maja paremal







teisipäev, 18. august 2015

Lendame Taani

Homme varahommikul ongi käes Taani minek. Just hetk tagasi kirjutasin oma instruktoriga viimast korda enne kohtumist. Vahetasime telefoninumbreid ja mainis paar asja, mida kaasa võtta.
Mulle väga meeldib see, et tegemist on tema oma kodufarmiga, kasvatab seal oma lambaid ja kõik on nii hubane ja armas. Mulle on ikka nii hingelähedane see maaelu. Ookean on ka lähedal, niisiis soovitas ta ujumisriided kaasa võtta.

Ta mainis ka, et seal on küll wifi. Loodetavasti mu iPad ühendab sellega siis ära, kuna läpakat kaasa ei hakka tassima. Niiet saan siia iga päev või paari päeva tagant kirjutada.
Neljapäeval lähme natukeseks ajaks ka Sonderborgi linna, kus saan tutvuda linnaga ja vajadusel midagi osta kaasa.

Lanzeti juures käisin ka täna, aga pole viimastel päevadel eriti käinud, sest üha enam tekib selline oskamatuse tunne, et tahaks juba Taanis ära käia ja mingid teadmised omandada ning siis hakata asjaga pihta. Lanzu ajab suht palju karva juba, see talv jääb tekita välipidamisele ka, ta on kindlasti õnnelik selle üle :).

Järgmine kord kirjutan loodetavasti juba Taanist!





reede, 14. august 2015

Ootusärevuses

Jäänud on veel 5 päeva, võinoh õigemini 4 päeva, sest viienda päeva öösel hakkan juba minema Taani poole. Mul on 92 küsimust juba olemas oma instruktorile, kuid usun et paari päevaga on 100 täis ka. On nii palju teemasid mille üle arutada, niiet igav küll ei hakka. Tööd hobustega ei tule väga palju, sest rõhk on iseenda treenimisel. Mulle väga sobib see, sest oleksingi ebakindel hobuste juurde minnes ilma korraliku ettevalmistuseta.

Lanzetiga on hetkel läinud ikka vanaviisi. Pole siin midagi eriti jutustada. Ootan lihtsalt Taani retke, et siis peale seda praktiseerimisega alustada. On olnud enamasti ju ikka kuumemad ja kuivad ilmad, vahepeal saime jälle uusi pilte tehtud, varjualuses passides. Mäletan hästi, kuidas varem oli Lanzetti üsna raske poseerima saada, et kasvõi natukeseks kõrvad kikki ajaks. Häälitsustest polnud eriti üldse tolku, maiusega vahest sai kah midagi ja mõne üksiku juhuse kaudu jäi ta midagi silmitsema mõneks hetkeks ja oi siis tuli lasta kohe kaameral klõpsida.


Nüüd mõni päev tagasi oli lugu täiesti vastupidine, sest Lanzett on nii palju rõõmsamaks hobuseks läinud. Peaaegu terve aeg, kui seal pildistasime, olid tal kõrvad kikkis ja tore nägu peas. Väga armas oli. Koguaeg tahtis minu juures olla, niiet Vivat oli väga raske pildistada, sest Lanz tuli ette. Kõrvad ei olnud kikkis mingi elevuse või ärevuse tõttu, samuti polnud ka millegi huvitavaga tegu. Hobune oli lihtsalt rõõmus ja nautis väga silitusi.

Paar päeva olen nüüd olnud veidi rohkem hajevil. Mõtted on mujal, kui koplis käin, ja seda on näha ka hobusest, et siis ei otsi ta nii väga minu seltsi, küll aga jälgib pidevalt, kõrv kikkis. Muidugi on olnud ka kuivemad ilmad ja seega on rohtu väheks jäänud, niiet söömisele kulub rohkem aega. Mulle tundub, et kuna viimastel päevadel on jahedamaks läinud, külmem tuul ja nii, siis on hobustel läinud isu kohe suuremaks. Kõlab ju loogiliselt.



Kes veel ei ole näinud Hempflingu uut videot, mis mõni nädal tagasi üles pandi, Entrance Weekendil filmitud, siis siin on võimalik seda näha (sain ise nii mõnegi uue asja teada ;) ):

Praegu panen veel pilte juuni kuust, sest seal oli ka neid küllaga. 
Autoriks enamasti ikka Mari-Liis.




esmaspäev, 10. august 2015

Terveks, puhtaks, positiivseks

Viimase nädala jooksul olen uurinud üsna palju erinevate meetodite kohta, kuidas end puhastada, kuidas ajutööd arendada, kuidas tervendada ja positiivset energiat kanda. Ja oma otsimiste käigus olen leidnud kaks vapustavat lehekülge. Esimene on Collective Evolution, neil on Facebookis leht ning ka oma koduleht www.collective-evolution.com . Teine lahe lehekülg on Wake Up World, kellel samuti Facebooki leht ja koduleheks on wakeup-world.com .

Mõlemad lehed jagavad facebookis igapäevaselt huvitavaid artikleid. Kodulehel saab samuti lugeda kõige kohta. Need on just need, mida ma vajan. Iga päev midagi huvitavat või tarvilikku jälle teada saada.



Ise olen alustanud paastumisega. Teen alles proovi, niiet esialgu ei lähe kohe toiduvabaks ja nii. Esimesel ja teisel päeval olin kuskil 7 tundi söömata. Täna vaatan kas saab ka 7 tundi või isegi rohkem. Ma ei taha kohe terved päevad söömata olla, kuna see on uus asi mu kehale. Ja lühiajaline paastumine ongi tihti nii, et päevas võid süüa näiteks mingi 6 tundi vms, olenevalt inimesest ja vajadusest.

Muidu tunnen tihti, et toit ei saa korralikult seeditud ja, et keha ei puhasta end ja nii. Kuid selle paastumisega saan lõpuks anda soolestikule puhkust, niiet organism saaks hakata tegelema keha puhastamisega. Paastumine teeb imesid, nii füüsiliselt kui ka spirituaalselt. Ma pole küll absoluutselt mingi usklik ja ei võtagi paastumist kui midagi, mis on midagi religioosset. Küll aga tahan saada enda hingega täielikku kontakti, omada pidevalt rohket energiat ja suuta seda kontrollida. Ja kusjuures paastu jooksul ma ei tunnegi nagu otsest nälga kõhus, ma lihtsalt olen :D.

Kavas on proovida ka EFT koputamismeetodit, see tundub eriti huvitav. Link on ka siin olemas, kõige viimane. Eesti keeles saab ka leida selle kohta vajalikku infot. Meditatsiooniga alustan vist siis kui Taanis on käidud, sest mul oleks vaja veidi nõu selles osas.


tarka panemas


Väga huvitavad artiklid paastumise ja selle imede kohta leiate siit:
Fascinating Evidence Shows Why Water Fasting Could Be One Of The Healthiest Things You Can Do
Scientists Discover That Fasting Triggers Stem Cell Regeneration & Fights Cancer
Fasting triggers stem cell regeneration of damaged, old immune system

Paar huvitavat artiklit veel:
Repair Your Energy Body With Nature
Emotional Freedom Techniques (EFT): Tap Into Empowerment

reede, 7. august 2015

Informatsiooni käsn

Viimased paar kuud olen nii palju informatsiooni endasse kogunud, et kui ma juba kellegagi rääkima hakkan hobuste teemal või siis oma elu teemal, siis tekib tunne, et võin järjest rääkida tundide viisi. Kõige rohkem on seda info kogunemist toimunud viimase kuu aja jooksul, kui hakkasin asjadest õigesti aru saama ja sain end teadmistele avada.

Tunnen, et seda on ikkagi veidi vähe, sest küsimusi on tekkinud tohutult palju. Olen need kõik kirja pannud, sest instruktor Taanist ütles, et ma võin temalt küsida samu asju, mida tahaksin Hempflingult teada. Muidugi küsiksin ma mingite teemade kohta ikka Klausi käest üle, kuid lihtsamates asjades usaldan ka tema õpilast. Taani minek toimub 19.augustil ja tagasisõit 24ndal, loodetavasti saan natukeseks ajaks rahu ja küsimustele vastused.

Oleks väga tore, kui neil seal farmis wifit ka oleks :D, äkki on mul siis võimalik iga päev natuke kirjutada siia ka, mida õppisin täna või mis tehtud sai.




4.augustil käis meil sepp ka.

 Ma ei oodanud seda üldse, sest Lanzetiga ei ole see värkimine midagi toredat. Suhteliselt närviline, vahel nii kaootiline, et viimane kord, kui mina kohal sain olla, siis ei saanud ei sees ega väljas rahulikult teha ja pidi süstima rahustit, sest isegi boksis hakkas küünaldama. Vahepeal sai paar korda käia Margus, kes Lanzut mitmeid kordi varem on teinud ja seega said vähe rahulikumalt, kuigi Lanzett oli vist proovinud ära tõmmata küll. No õnneks Margus jalga nii kõrgele ei tõstnud, et Lanzett väga protesteerima hakkaks.

Seekord oli aga täitsa uus sepp, soomlane, nägi välja selline karm mees :D, aga oli üsna tore. Lanzett muidugi kartis ja ei julgenud esialgu ta lähedalegi minna, pesuboksi ei saanud isegi täitsa sisse, kuna sepp seisis seal ja asjad olid seal ka. Sepp palus siis boksi viia, mis ei olnud minu jaoks hea idee, kuna Lanz on päris klaustrofoobik ja eelmine kord läks seal hulluks tõmbamiseks, sikutamiseks, vedamiseks, lükkamiseks ja tõukamiseks. Sellegi poolest viisin ta boksi, aga olin väga valvel.


Kartis küll ja esimesed hetked ei saanud üldse rahu, kuid ma ei hakanud sikutama ega tagasi hoidma, sest sellel pole mingit mõtet. Niisiis võtsin end tema kaitsja rolli, näitasin talle selgelt, et tuleks olla rahulik ning siis möödub see protseduur kenasti ja pärast on sul parem. Süda kloppis küll veits sees esialgu, kuna oli näha, et ta on suht pöördes ja ma ei tahtnud, et midagi juhtuks, kuna kui sepp ka siis väga närvi läheks, siis on Lanzul oma jalgu tema kätte võimatu usaldada.

Hakkasin siis Lanzetti kiitma ja rahustama teda enda kehakeele ja olekuga. Ilma tagasi hoidmata sain ta ilusti seisma ja lõpuks nii rahulikuks, et pea langes ja hakkas vaikselt tukkuma. Kuigi kasutati täitsa uut metallist tööriista, millele pandi jalg püsti seisma, et üle vaadata. Lanzett tegi esialgu päris suured silmad selle peale, kuid ma ei muutnud end ja mõne sekundiga oli ta jälle rahulik ja lasi oma jala selle imeliku asja peale tõsta. Kahtlustades, võttis ta paar korda alguses oma jala sealt ära, kuid vaikselt. Edaspidi ühtegi muud probleemi ei olnud. Kui ta isegi tahtis aknast enda pead välja pista, kutsusin sõrmedega nipsutades ta enda juurde tagasi ning tekitasin temas taas kindlustunnet.

Tavaliselt hakkab ta lausa värisema nii hullusti, et see on juba eemalt silmaga nähtav ja on minema tõmmanud nii palju kordi, isegi kui nöör ümber nina. Pole aidanud mingi rahustamine või silitamine, patsutamine, isegi maiustega mitte, mida meil seekord polnud kah. Pole elu sees Lanzetti nii rahulikuna näinud värkimisel kui seekord, olin ülimalt uhke. Saime sellega hakkama. See kindlustas mulle veelgi enam, et olen õigel teel.

See oli üks mu suurimaid saavutusi.

kolmapäev, 5. august 2015

The Journey

Selleks, et treenida hobust või, et saada teda tagasi elule või muuta tema käitumist millegi suhtes, peab inimene olema saanud täiskasvanuks. Igati loogiline. Aga, et saada täiskasvanuks, peab inimene läbima teekonna. Näiteks saavad masaid täiskasvanuks läbi teekonna, mille lõpus peavad nad tapma lõvi oma kätega. See on küll ekstreemne, kuid lihtsaim näide. See ei ole kunagi nii, et vägevaid tegusid saavutanud inimesed on olnud need, kes istuvad kodus. Alati on nad läbinud mingi teekonna, mingis mõttes seikluse.

Suurepärane tsitaat Hempflingult, tema uue raamatu tutvustamiseks, mis sobib nii hästi selle teekonna läbimise teemaga:

"Every human enters this life and begins a journey. The path traveled is unique to each individual, and for some, the main streets and popular thoroughfares provide all that’s needed to nourish a life well lived—food, fuel, friendship, family. For others, though, there is a desire—in fact, a need—for something more."

Tunnen, et see kirjeldab vägagi ka minu seisukohta. Ma ei leppinud kunagi vähemaga. Mõtlesin nüüd teha väikse kokkuvõtte ja kirjutada siis oma teekonnast (allpool), lootes saada sellega natuke mõistmist juurde oma lugejatelt, võinoh pigem nagu selgituseks.




Teekond tänaseni


Kui ma sain hakata ratsalaagrites käima, siis sellest ei piisanud mulle lõpuks, kuna sain liiga vähe koos olla hobustega. Kui ma sain hakata käima ratsatrennides ja alustada takistussõiduga, kuid endiselt grupitrennis, siis see oli liiga vähe, ma ei saanud otseselt omale kindlat hobust ja temaga midagi saavutada. Ja kui ma lõpuks omale esimese rendika sain, väikse poni, siis pärast u 4 kuud oli ka sellest vähe, selline mõttetu, mitte kuskile jõudmine, nagu tammuksin oma teekonnal koha peal.

Aeg jõudis siis sinnamaale, kus otsisin uut rendihobust ja leidsin ühe ruuna teisest tallist, kuid samal ajal käisin sõitmas Lanzetiga. Pärast mõnda kuud loobusin teisest ja jäin Lanzeti juurde, kuigi ta ei olnud üldse nii kogenud kui teine ruunapoiss. Algas siis tavaline ratsutamine ja takistussõiduga tegelemine, aga see ei pakkunud midagi erilist mulle ning tekitas probleeme juurde.

Kui 2012 aasta detsembris esimest korda Hempflingu videot nägin, olin vapustatud, see oli see, mida ma tahtsin. Aga ma olin kärsitu, ei uurinud asja põhjalikult, vaid olin noor ja loll ja kavatsesin kohe alustada katsetustega. Asjad läksid küll paremaks, kuid see ei olnud ikka see, mida ma tahtsin, sest mul ei läinud kõik nii nagu peaks ja võiks, ma ei teinud seda tegelikult õigesti. Ehk siis see kui mina väitsin, et treenin hobust Hempflingu meetodi järgi, siis ilmselgelt oli see vale, järelikult ma ei teinud seda, hoolimata sellest, et ma ise arvasin, et õigesti teen.



Siis õppisin veel klikkertreeningut, mis ei andnud väga midagi juurde meile, sest Lanzett ei ole eriti maiusega ära ostetav ja kui ta asjal pointi ei leia, siis ta ei kavatse seda kaasa teha. Eks ma mõne triki sain talt välja pressitud, kuid muidu see polnud meie jaoks. Vahepeal toimus siis palju klassikalist ratsutamist ja katsetusi tavalise natural horsemanshipiga, kuna enamat ma ei osanud, kuid unistasin ikka ning 2013 novembris avastasin Straightness Trainingu ehk Sirgsustreeningu. 

Oijah see ST tekitas minus uued lootused, et see ongi see, mis ühendaks klassikalise ratsutamise ja minu vajaduse millegi muu järele, mis looks sideme minu ja hobuse vahel ja kõrvaldaks probleemid. Kuid jah, mida kaugemale ma sellega jõudsin, seda rohkem ma hakkasin pettuma, sest sain üha enam aru, et see pole piisav, see pole see mida ma vajan. Niisiis, jätsime selle asja ka katki, kuskil 2014 aasta suve lõpus.

Ostsin Lanzeti novembris ära ja kolisime minema. Tegin endale vahepeal Instagrami kasutaja ja tüdruk Rootsist, nimega Norah, sai minu suureks eeskujuks, sest tema suutis hobustega lahtiselt käia igal pool ja teha kõike. Algas jälle trikkide õpetamise periood, võinoh, pigem üritasin lihtsalt. Lõpuks proovisin alustada lihtsalt samm sammult lahtiselt ratsutamisega ja tegelemisega. Asi läks veidi paremaks, kuid usaldust polnud endiselt. Tahtsin ratsutada küll, kuid teadsin, et sellest ei tuleks hetkel midagi välja, paar korda proovisin ja need ei olnud lihtsad, kerged, mõnusad korrad.



Jõudis kätte kevad ja 2015 maikuus (oli ju vist) taasavastasin Hempflingu. Ma vaatasin juhtumisi mingit videot, ja seejärel jäin vaatama teist ja kolmandat jne, kuni lõpuks otsisin juba internetist kõik võimalikku infot, mida Hempfling on avaldanud. Ja ma sain rahu, ma tundsin, et nüüd olen ma päästetud, nüüd olen ma valmis alustama sellega. Tellisin raamatud ära ja hakkasin esimest lugema. Olin kärsitu ja hakkasin kohe jälle katsetama, suhteliselt halb mõte. Ja ma lihtsalt võtsin selle positsiooni ja oleku nagu ma nüüd oskaks, kuid see oli feik, hobune seda ei tunnistanud, ainult kohati, kui kehakeeles leidus midagi õiget. Terve mai ja juuni oli lihtsalt katsetused ja üritamine alustada treeninguga, tundsin end väsinuna, sest hobune ei avanud end täielikult.

Alles juuli keskel sain aimu, et mida ma torman enda arust ?!, see on siin tõeline kunst, mida peab vaikselt alustama, samm sammult. Jätsin katsetused pooleli ja läksin oma õppimises põhjalikumaks. Hoidsin end tagasi ja äkitselt kõik hakkas selguma, kõik läks loogiliseks ja ma sain aina rohkem aru nendest tunnetest, mida Hempfling on kirjeldanud. Ma tundsin, kuidas need tunded hakkavad minusse juurduma ja silm teravnema, tabades kõiki hobuse emotsioone. Silmad, kõrvad, nina, kulmud, huuled, kogu keha, kõik hakkas järsku eredalt näitama välja hobuse tundeid.



Pean tunnistama, et tundsin alguses end halvasti küll, et kuidas ma võisin oma hobusele üldse kõike seda teha, mida olen teinud, kuigi ma pole olnud mingi karm sportlane ega midagi hullu. Ma tundsin, et tegelikkuses oli see kõik vajalik, et ma kasvaksin suureks, saaksin täiskasvanuks ja näeksin siis lõpuks kogu pilti, et mõista seda, mis on reaalne. Ma ei usu, et minu teekond veel päris läbi on, elu teekond nagunii mitte, kuid teekond selle inimeseni, kes ma tahaksin olla. Ja ma tõesõna usun, et ükspäev olengi.

Ma pole KUNAGI andnud enda suhtes alla, ega ka Lanzeti suhtes. Ma ei peatunud enne ja ei peatu ka nüüd, et saavutada see, millest piisaks, sest ma ei leppinud ega lepigi vähesemaga. See on mu elu ja elan seda vaid korra, niiet tahan seda kogeda täielikult. Ja ma olen nii südamest tänulik kõigele, mis mu elus on toimunud ja et ma lõpuks ärkasin. Ja ma näen, et Lanzett on tänulik mulle, et ma kunagi alla ei andnud. Kuid meist praegusel hetkel, kirjutan rohkem järgmine kord ja sellest ka, mis plaanid edaspidiseks on.

Jääge meiega ;)


pühapäev, 2. august 2015

The Dead Horse

Lähme siis natuke veel tõsisemaks...

Kui ma olin taasavastanud Hempflingu, või õigemini seekord õigesti saanud aru sellest viisist, siis see avas mu silmad tõeliselt. Reaalsus oli muidugi kurb, sest nii paljud hobused, keda ma olen kohanud ja näinud, on surnud. Nad on surnud sisemiselt. Nad on kaotanud oma hinge, ehk nad pole enam ühenduses iseendaga.

Kui vanasti olid asjad rohkem niiviisi, et hobusele anti peksa, kui ta midagi valesti tegi või kui temalt midagi nõuti, siis tänapäeval ei ole asjad enam nii. Tänapäeval on asi palju kaugemale arenenud. Alandatakse hobust, tuuakse tema vaimne tase nii madalale, et kukutada eneseväärikus. Hobuse eneseväärikus tambitakse maasse, pori sisse. Hobune kaotab oma hinge ja siis juhtubki tihtilugu see, et mingil hetkel, situatsioonis, nad ründavad inimest eluohtlikult, kaklevad visalt ja kartmatult, sest neil pole enam midagi kaotada.

Isegi nö hobulausumisel ehk horse whispering stiilis kasutatakse seda (pigem westernilikuma lähenemisega). See saavutatakse väga kiiresti, juba minutitega. Hobune murtakse ja on saadud masin, mis toimib ja funktsioneerib, kuid ei mingit elu, maagiat, võlu enam hobuses ei ole.

Klassikalises ratsutamises (karmimate ratsanike seas) kasutatakse mõnikord seda varianti, et hobuse lõug tõmmatakse keha lähedale, või mõnikord peaaegu vastu rinda. Hobune ei saa hingata normaalselt, vererõhk tõuseb, süda peksab sees, tal on pidev hirm suremise ees ning ta ei saa lahti mitte kuidagi sellest pressimise süsteemist.

Selle natural horsemanship'iga on siis täpsemalt seesama probleem, mis klassikalises ratsutamises, et inimene paneb ennast kiskja positsiooni, ehk siis nö jahib hobust. Looduses on nii, et kui kiskja ajab saaklooma taga, siis mõne aja pärast saakloom enam ei põgene, kas siis ei jookse eest ära, või isegi ei püüa põgeneda kiskja juurest, kuigi ta ei ole veel tapetud, ega eriti viga saanud. Saakloom on leppinud suremisega, sest adrenaliinitase on juba liiga kõrge ja ta on juba sisemiselt surnud. Siis ongi näha loodusfilmides või videotes, kuidas kiskja mängib oma saagiga, kes tema juurest enam ära ei jookse, kuigi pole veel vigastatud.



Aga inimene ei tapa siiski hobust, vaid teeb temaga mida iganes tahab, kõigest poole tunniga on valmis masin ja talle võib vabalt sadula selga visata, sest hobune on juba sisemiselt surnud ja valmis surema.

Enamasti ongi need etapid või tegevused selle saavutamiseks väga kindlad, kasvõi mingi kava järgi kui vaadates Parelli mänge (kus hobune ei pea alati tingimata sisemiselt surema). Ja need on kindlad tegevused inimeste jaoks, sest et nii on ju alati tehtud ja sellepärast tehakse ka edaspidi ning kõigile see sobib ja kõik aktsepteerivad seda.