reede, 31. juuli 2015

No Parelli

Ma loodan, et see pealkiri mind kellegi musta nimekirja ei pane. Tahan sellega öelda, et seda, mida mina teen, ei ajataks sassi tavalise natural horsemanship'iga, tavalise loomuliku hobukäsitlusega. Ma tean, et see võib segadust tekitav olla inimestele, kes loomulikest viisidest õieti palju ei tea.

Muidugi, ükskõik milline hobustega loomulikumal viisil suhtlemine, tavaline natural horsemanship, mida teeb Pat Parelli, mida teeb palju leebemalt Carolyn Resnick ja natuke karmimalt Buck Brannaman, ning ka teised tegelased, on parem kui klassikaline ratsutamine (kuniks neid tehakse mõistuse piires, hobusega arvestades). Isegi Sirgsustreening, ST, on parem. Käekõrval töötamine annab alati juurde klassikalisele ratsutamisele.

Ma olen muidugi natuke kartlik, seda kõike siin avalikult kirjutades, sest teades eesti inimesi, siis on nad tihti üsna konservatiivsed ning tihti pole nad avatud ja vastuvõtlikud uutele ideedele. Instagramis hiljuti kommenteeris üks, et ma prooviks oma hobusega Parelli 7 mängu läbi teha. Tean küll seda parelli värki hästi, kuid temale näiski, et ma teen just seda parelli stiilis hobukäsitlust. Seetõttu ma tundsingi vajadust selle teema kohta postitada kõigepealt blogisse, võimalikult kokkuvõetult (allpool).



Mis seal siis vahet on?

Esiteks, Natural Horsemanship on väga natural, väga loomulik, kuid inimese-hobuse suhe on sellisel juhul kiskja-saaklooma suhe. See on tõesti väga loomulik, sest ka looduses eksisteerib see suhe. Ma seda muidugi ei ütleks, et Parelli mingit erilist kehakeelt kasutaks, kui siis tõesti kiskja stiilis kehakeelt.

Teiseks, natural horsemanshipis ignoreeritakse paljusid signaale, mida hobune annab. Öeldakse, et tuleb olla rahulik ja veeta pikalt aega, et teha erinevaid asju. Jah tulebki olla rahulik, kuid tuleb teha välja hobuse märguannetest, mitte lihtsalt oodata kuni hobuse ärritus vaibub ja siis uuesti proovida (mis tekib tihti ka esimestest signaalidest mitte välja tegemise tõttu, nagu näiteks pahur pilk või kõrvad pealigi). Või siis ignoreerida probleemi ja varjata seda erinevate abivahenditega, mida leidub rohkem juba klassikalises ratsutamises. Ratsutades kasutatakse taolisi võtteid, nagu väiksele voldile tõmbamine, tagasi tirimine, tugevasti/karmilt edasi sõitmine/ajamine.

Pole tavaliselt respekti hobuse ja tema isikliku ruumi vastu. Minnakse tihti liiga ruttu liiga lähedale, antakse stekki, käperdatakse, togitakse, sikutatakse hobust, ilma et hobune oleks andnud märku, et nüüd võib tulla või, et ta on okei katsumisega.

Tundlikuse kaotamine ehk desensitising, asi, mis mulle väga meelehärmi teeb. Hobust harjutatakse pikalt või lühidalt, olenevalt hobuse iseloomust, erinevate hirmsate asjadega, nagu kile, pall, tekk vms, nii kaua kuni ta seda enam ei karda. See on hea, kui hobune kahtlaseid asju kardab, tark hobune mõistab olla ettevaatlik, mis on vajalik ellujäämiseks. Ei ole vaja hobust harjutada asjadega nii kaua, kuni ta enam ei karda, vaid inimene on see, kellega koos tal on võimalik hirmust ise üle saada. Ehk siis tundlikus ja kartlikkus on äärmiselt vajalik, kuid siis kui sa oled seal koos temaga, siis saab hobune hõlpsalt oma hirmust üle, lihtsalt sellepärast, et sina oled seal, kes on tema tugi.

Ainuke võimalus, kuidas need hobused üldse õpivad lahtiselt sõitma, tegema kindlaid asju kindlate märguannete peale, on kuulekus ehk obedience. See toimib täpselt nii nagu klikker, millega on samuti võimalik hobusele kõike õpetada. Hobune teeb midagi ja sa lõpetad tema tüütamise, märguande andmise, annad talle rahu või kommi. Ja nii lihtne see ongi. Kuid tegelikkuses ei pea hobusele midagi nö õpetama, peab lihtsalt suhtlema, kehakeelt kasutama, ja ongi kõik. Maatööl saavutatud või säilitatud tundlikkus kandub edasi ratsutamisesse.



Hobune õpib läbi kuulekuse eksisteerima koos inimestega ning oma ellujäämise huvides alluma. Hobused teevad kompromisse, mis on ka väga huvitav. Probleem ilmneb ainult vahel? Siis probleem pole lahendatud, ja hobune otsustab millal see algab. Ta teeb kompromisse, mingitel hetkedel ta laseb sul juhtida, sest ta teab, kes annab süüa või on koha omanik, kuid järgmisel hetkel võib ta probleemi uuesti meelde tuletada.



kolmapäev, 29. juuli 2015

Ettevalmistused alaku

Tere! No mina küll enam ei suuda minna edasi vanaviisi, ise katsetades ja oodates, et ehk kunagi õnnestub. Ma tean, et valitud tee on õige, kuid see algus on üsna raske. Võimatu, kui minu seisukohast öelda. Ma ei ole enam pikalt Lanzuga midagi erilist teinud, pole teda koplistki välja võtnud. See on nii, sest ma ei taha teha enam valesti ning ma tean, et ma teen valesti, kui ma püüan teda jälle juhtima hakata või kordetama või mida iganes.
Kõige targem on mul lihtsalt hängida temaga, kuni saan oma esimesed keha tunnetuse teadmised ja kogemused kätte. Ise ma muidugi katsetama ei hakka, et kuidas ja mis, vaid leian, et kõige mõistlikum on minna asjatundja juurde.

Austraaliasse ma ei lähe ning, kui too instruktor kavatseb millalgi rootsi tulla kliinikut andma, siis võib-olla lähen. Soome ka ei saa minna, sest sealne instruktor, kelle ma leidsin, on väga hõivatud. Ta on juba palju tuntust kogunud, niiet tal on kohe oma kalendriplaan üleval, et millal toimuvad millised kliinikud, ning lähiajal ei toimu algajatele midagi, alles aasta lõpus. Mina oma hobusega aasta lõpuni küll oodata ei saa.

Taani instruktoriga oleme nüüd veidi aega kirjavahetuses olnud ja tema on vägagi nõus mind vastu võtma ja oma teadmisi minuga jagama. Nüüd oleme jõudnud sinnamaani, et alguses pakutud 2-3 päeva asemel sain minna viieks päevaks, mis on super ja ega mul rohkem raha ka poleks hetkel kulutada selle peale (või noh, mu emal :D ). Lähen juba augustis ning rääkisin talle, et loodetavasti mitte augusti lõpus, sest lähen ikkagi kooli ja nii. Niisiis loodame augusti esimeste nädalate peale.

Ma tunnen nii suurt kergendust nüüd kui asi on paigas. Täna rääkisime instruktoriga viimased asjad üle ja ta annab mulle kuupäevast teada niipea kui võimalik.

Ma poleks suutnud edasi minna siit. Iga samm, mis oleksin teinud, oleks olnud kaheldes, et äkki see meetod keha liikumise tajumiseks, ei ole see, mis tegelikult toimib. Mul on vaja ikkagi tõestust, et see, mida ma õppima hakkan, viib ikka selle autentse hobustega suhtlemiseni. Ei hakka siin kõikide maade keha tunnetuse meetodeid läbi proovima. Ebavajalik. Tahaks kohe ja õigesti ning siis sealt alustamisest edasi minna, siis juba kergema tundega.





neljapäev, 23. juuli 2015

Body Awareness

Body awareness (ehk siis eesti keelde tõlgitult keha teadlikkus?keha tunnetus?) on tegelikult esimene samm, millega tegelema hakata juba enne hobusega kohtumist. Mina muidugi sellega ei tegelenud, vaid proovisin kohe, ja lihtsalt koha peal oma rühti jälgida ja nii, kuid muidugi lihtsalt pettusin kui hobune minus kahtlema hakkas, et kas ma ikka suudaksin teda treenida ja juhtida. Niisiis kui hobune mu enda arvates õigesti antud signaalidele ei vastanud, valmistas see pettumust. Loogiline.

Kuid sellest keha tunnetusest üle ega ümber ei saa. Vahet pole mitu korda ma mingit raamatut loen või videot vaatan. Enne seda, kui saan minna Hempflingu juurde, seda maagilist hobustega suhtlemist üle kaema, pean selleks ette valmistuma, et võtta sellest kõik, mis võtta annab. Ettevalmistustega tahaks alustada kohe kui võimalik. Aga vot, ei oska alustada, see ongi põhi häda olnud.

Nüüd olen veidi aega uurinud ja puurinud. Otsinud taga erinevaid õpilasi, kes Hempflingu juures on käinud. Millegi tõttu ei ole see üldse lihtsaks osutunud. Neid, kellele on antud õigus teisi ka edasi õpetada, on vähe. Kuid mõne inimese olen leidnud. Üks oli Austraalias, sinna ma kindlasti minna ei saa. Kavatsen kirjutada ka paarile teisele, vaatame, mis nad kostavad ja kas mul on võimalik nende juurde õppima minna.

Keha tunnetust pean õppima, ise ma seda välja mõelda ei julge, et katsetada niisama, kuna tahan olla kindel, et just see keha tunnetamise viis ja elustiil, on see, mis aitab mul hobustega luua sellist kontakti, nagu suudab Klaus. Avastan tihti, et keha liigub liiga automaatselt ja kohmakalt. Ma ei oska eriti hästi ennast maadligi tuua, kogu kehaga, niiet ka sellega oleks vaja tegeleda.

Vaatame siis, mis saama hakkab. :)

Vahepeal sai meie Lanzetikene siin 10 aastaseks!!! Vot milline juubel. Parimad aastad alaku! :D




neljapäev, 16. juuli 2015

Energiarohke päev

Täna oli küll super päev :D. Aitas mul väga hästi enesekindlust jälle juurde saada.

Esialgu läksime koplisse ja Lanzett ja Viva sõid seal taga nurgas. Mul oli nii palju energiat, tekitas sellise mõnusa ja toreda tunde. Nagu ma pakataksin energiast. Kui Lanzeti juurde jõudsin, siis oli ta kohe huvitatud ja pani hästi tähele. Tajusin kohe, et ta tunnetas ära, et mul on energiat küllaga. Tema tujugi oli kohe selline lõbus. Sain aru, et nüüd oleks õige aeg küll liikuda ja seda energiat ära kasutada. Viipasin veidike lihtsalt käega, et ta edasi liiguks. Tüüp läks kohe super energiliseks, tegi ilusad uhked ja vägevad galopisammud ja pani galopis kopli etteosasse värava juurde.
Kõndisin sinna ja andsin talle uuesti minimaalse märguande käega edasi liikumiseks, mida ta juba ootas, ning lõbusalt jooksid nad uuesti taha otsa ja sealt siis suure hooga tagasi. Ja nii veel paar korda ning ikka nii kiires galopis kui libe maapind kannatas.

Pärast olime vaikselt seal värava juures, kus ta minu juurde tuli, ka siis kui eemale liikusin, ning langetas veidi pead ja lasi mul teda silitada. Siis nad puhkasid seal veidi ja palusin tal natuke sammu käia. Natukese aja pärast hakkas vihma sadama ja siis läksime ära.
Hiljem tagasi tulles, läksime sinna majakesse, mis nende koplis on. Lanzett ja Viva tulid majakese lähedale ning hoidsid esialgu distantsi. Olin sõbralikus olekus ja Lanzu tuli sinna majakesse minu juurde, seisis täiesti paigal ja lasi mul jälle teda lihtsalt paitada ning ise puhkas, silm veidi loojas. Kohe kui asukohta vahetasin, tuli ta jälle minu juurde ja siis jälle paitasin teda. Oli näha, et talle väga meeldis see. Sellel hetkel just kaela pealt, mitte pea pealt, kuigi ega ta sellele väga vastu ei hakanud, lihtsalt nägin ta olekust, et ta ootaks pigem kaela pealt silitamist.

Pärast mul enam nii palju energiat ei olnud ja palusin tal lihtsalt edasi liikuda, kuid sain aru, et traavile ma teda enam ei saaks. Seega kõndisime lihtsalt natuke sammu ja paitasime jälle. Siis lõi järsku välk meie pea kohal, samal hetkel tuli kõva pauk, niiet me panime sealt kohe punuma. Hobused ehmusid korra meie minema jooksmisest ja ilmselt ka kõvast paugust, kuid jäid ikkagi rahulikult väravasse vihma kätte mõnulema.

Täna sain nii hästi aru, kuidas mul on tõesti vaja sisemist energiat, et mu hobune minuga tööd teha ja minuga olla tahaks. Homme saan oma uue toitumisstiili analüüsid ka kätte, juhuu. Viimastel nädalatel olen pidevalt söönud igast rämpsu, et kõike viimast korda süüa :D.


Fotod tegi Mari-Liis


nunnukas xd


esmaspäev, 13. juuli 2015

Not Enough

Iga kord, kui sa näiteks talutad oma hobust ja pead teda endast eemale lükkama või eest ära, või kui ta sikutab, tahab minna teisele poole, tõmbab rohtu sööma, tõmbab käest lahti jne. Iga kord näitab ta sellega, et sinust ei piisa, sa ei ole piisav. Ta ei ole rahul ega saagi olema enne, kui ennast muudad.

Ma ei taha sellega öelda, et minu ja Lanzetti vaheline suhe oleks midagi väga kriitilist või hullu. Kunagi see oli ikka, kuid mitte praegu nii hull ning ega ta eeltoodud asju väga ei korralda küll. Ma ütleks pigem, et ma ei ole piisavalt valmistunud. Arvasin, et see kõik pole spirituaalselt nii nõudev, kuid see on. Ma olen end tihti leidnud olukordadest, kus ma olen juba hobusele liiga lähedal ning olukorda tundub olevat võimatu lahendada, sest jälle hobusest kaugenedes ei pane ta enam mind nii väga tähele. Tundub, et pean alustama uuesti distantsi hoidmisega. Kuidagi aegamööda sellesse autentsusesse sisse elama. Sellepärast, et ma ei ole hetkeseisuga rahul ja ilmselt ei ole ka Lanzett.

Eile saime natuke elavalt ja lõbusalt mängeldes teha tõsteid traavile ja sealt läks ta ise galopile, sest lasime nad uude koplisse, mis oli veidi huvitav ja seal ka nendega tegelesime. Täna sain ka mõned traavitõsted koplis. Aga see ikkagi ei olnud rahuldav, sest minu arvates puudub vaimne kontakt.

Kohe kui talle nööri külge panen, läheb ta jube aeglaseks ning ei pane mind enam nii väga tähele. See on väga kahtlane, kuid arvan, et ta lihtsalt seostab seda nö kordetamist varasemate kogemustega, kui ma talt ühtesi ja samu asju küsisin, et ise harjutada, kuid talle läks see kõik jube igavaks.

Üleüldse kaob mu energia kuskile ära, kui temaga tegelema hakkan. Mitte, et mul palju energiat üldse oleks, kuid mul oleks seda kõvasti rohkem vaja. Unise rahulikkusega kaob mu keskendumisvõime ja ma ei suuda enam end energilisemaks muuta.


Võtan end nüüd kokku ja hakkan õige pea elama korralikumalt. Mediteerima, tegema harjutusi tasakaalu, hingamise ja sisemise jõu ja energia suurendamise jaoks. Samuti andsin vereproovi toitumiskliinikus, kus sinu verd testitakse erinevate toituainetega, et teada saada, milliseid toiduained üldse tarbida tohiks ja milliseid mitte. Samuti seda, milliseid võib koos süüa ja milliseid ei tohi. Soovitan seda kõigile kellel on tihti väsimus või vähe energiat, kellel on allergiad või seedeprobleemid, või mõni muu haigus või probleem kaalu langetamisega. Üldiselt soovitaks ikka kõigile, sest ega see halba ei tee. Saab teada, milline toitumisviis sinu kehale sobilik on.

Lisan ka kaks linki. Üks on suurepärane video, mida ma väga armastan. See tuli hiljuti välja ning on üleskutse kõigile, et me paneks tähele, mida me loodusele teeme. Video üles laadinud kasutajalt leiab veel teisigi samalaadseid, mis mulle küll huvi pakkusid. Kuidagi mõnusad, see heli ja pilt ja kõik. Teine link on toitumiskliiniku oma.

Nature Is Speaking  https://www.youtube.com/watch?v=WmVLcj-XKnM
Role Toitumiskliinik  http://www.role.ee/




reede, 10. juuli 2015

Pettumus

Jõudsin järeldusele, et enne ma mingist ravimise ja tervendamise kogemustest ei kõnele rohkem, kui ma ei ole saanud ennast korda. Mind on juba kolm või neli päeva valdanud pettumustunne, eile sain sellest veidi rohkem lahti ja täna päeva ajal, kui hobuse juurde läksin, sain vist üle sellest.

Meil oli korralik tagasilöök. Viimane trenn platsil oli üleeile ning panin väikse takistuse ka talle tol päeval. Ma tegin kõik, mis ma suutsin, kuid keskendusin valele asjale. Seega kasu mulle sellest ei tulnud. Kuigi Lanzett sai enam vähem kõik tehtud, mis ma talt küsisin, siis polnud see trenn üldse nagu mingi trenn, vaid rohkem nagu mingi hakkama saamine selle tuima olekuga.
Hobune oli veidi loid, paar korda ehmatas ka, kuid probleem oli selles, et ta mulle enam tähelepanu ei pööranud. Ta ei vaadanud mind üldse, ta ei reageerinud mulle eriti, pidin end väga tugevasti väljendama. Sellest polnud suurt kasu. Trenn oli mõttetu, ainult hobune sai füüsiliselt trennitatud, kuid vaimselt mitte raasugi.

See oli selline lootusetu tunne, kui sa tõmbled ja näed enda arust vaeva, kuid tegelikkuses "räägib" su keha kogu trenni vältel liiga palju ning kumbki midagi head trennist ei saa.

Trenni lõpus jõudis asi juba nii kaugele, et kui me paigal seisime ja ma sammu kõrvale astusin, täitsa niisama, siis hakkas Lanzett selle peale kohe ümber minu edasi kõndima, niimoodi loiult ja igavalt, minu poole vaatamata. Ta isegi ei vaadanud seda, et tegelikult mingit sammule palumist ei olnudki. Ja kui ta siis paar tiiru konutas, siis lõpuks jäi jälle seisma, kuid endiselt ei pööranud mulle tähelepanu. Justkui ta oleks olnud automaatrežiimi peal. See oli väga halb.

Kogu see jama oli paar päeva enne alanud, et ta mind tähele ei pane ja nii. Kõik oli kinni minus. Ma ei valmistanud end kordagi ette hobuse jaoks. Ma olin küürakam, mõtlesin sajale asjale korraga, olin hooletu ja minus polnud mingit jõudu või energiat, mida kontrollida ja kasutada. Nagu oleksin ma olnud lihtsalt mingi suvaline inimene oma hobuse jaoks.

See kõik pani mind järele mõtlema oma tegude üle ja ma sain järjekordselt kinnitust, et see ei ole nii lihtne. Ja kindlasti ei ole see nii, et oh sain oma hobuse usalduse ja nüüd ta kuulab ja jälgib mind, kuid järgmistel kordadel enam nii korralik ja tähelepanelik pole vaja olla. See oligi mu viga. Ma võtsin asja lõdvemalt, kui Lanzett mind tõsiselt võtma hakkas.

Nüüd olen juba teist päeva end üritanud ette valmistada enne hobuse juurde minekut. Teen koplis lihtsalt erinevaid hingamisharjutusi ja kõnnin ringi, kontrollides enda liikumist ja seda tajudes. Üritan ennast sellega kohale saada ja oma hingamist lahtisemaks ja kergemaks, samuti üritan enda energiat ja jõudu koguda, sest ilma selleta olen hobuse kõrval nagu tühi kott lihtsalt.


Piltide autor Mari




kolmapäev, 1. juuli 2015

Peab mainima

Pidin lihtsalt väikese postituse tegema enne olulisemat teemat, milleks on tervendamine.

Lanzett on nii vinge olnud viimased paar päeva, nüüd kui ma hakkasin teda treenima just tema iseloomu karakterile vastavalt. Ta pole enam nii tüdinenud ja paneb rohkem tähele. Tal on järsku nii palju energiat välja tulnud.

Ja need traavitõsted, millega enne oli raskusi, sest ma olin ta lihtsalt ära tüütanud vale treenimisega, on nüüd kuidagi kerged ja ma ei pea üldse nii palju vaeva nägema kui enne. Samuti aitab mind palju rohkem hoopis traavist mõtlemine ja rütmi tabamine ning selle endasse sisestamine. Enne ei piisanud mul sellest traavi ettekujutamisest üldse eriti.

Eile panin kaks väikest takistust. Ta nautis seda väga, läks selliseks rõõmsaks ja mänguliseks. Täna ta juba seisma ei jäänud vist tee peale, kui platsile läksime. 

Täna panin vaid ühe väikse kõksu, seekord värvilise latiga, mida ta pole ammu näinud. Ta juba kaugelt tundis sellest huvi, aga ma tahtsin natuke testida teda ja ei lasknud tal sellega enne tutvuda. Ja kui juhatasin ta takistusele, oli näha, et ta korra kõhkles, kuid siis lõi adrenaliin sisse ja ta kogus hoogu, võttis galoppi üle ja pani sellest latist kena suuremat sorti hüppega üle. Oli pärast seda päris äksi täis ja läks veidi galopis edasi, peaga pisut kaasa elades.
Ma lihtsalt jätkasin harjutusega ja teisel korral tegi ta vaid paar galopifuleed enne takistust. Ma muidugi ei palunud galoppi kordagi ning kolmandal korral ta juba galoppi ei vajanud enda julgustamiseks või üles kerimiseks.
Traavilatte tegime ka ja need olid ka väga head. Ma lihtsalt näitan suuna ja ta võtab kohe need latid või takistuse ette ja läheb tublisti üle. Mitte sugugi kuidagi agressiivselt või hirmus, vaid suhteliselt rahulikult ja korralikult.


Pildid on maikuust, sest sealt jäi palju pilte panemata. Traavi piltide kohta arvasin maikuus, et päris hea traav juba, kuigi olin seda vähe harjutanud. Üldiselt oli ta traav loid ning jooksis igavalt ja tülpinud näoga, ta oli sellisena ka siis kui temaga niisama tegelesin ja kordetasin. Nüüd on igatahes traav parem, minu arvates palju parem. :D
Autor Mari