esmaspäev, 29. juuni 2015

Hirmudest üle saamine

See on nii lahe, väga imelik, see tekitab igasuguseid tundeid. Hobuse tervendamine, vaimselt. See on nii võimas ja ehe ning iga kord ma mõtlen, et kuidas? Pikemalt sellest äkki järgmises postituses, sellest protsessist, või noh, kirjeldan seda nii, nagu mina seda näen ja tunnen ja teen, nii nagu oskan. Praegu võtan kokku lihtsalt nö hirmsad sündmused ja asjad millest üle oleme saanud või üle saamas. Postitus on pikk ja põhjalik aga see on kõik vajalik, niiet varuge aega. ;)

Esimene oli juhuslik, kõige hirmsam siin maal. Lehmad. Sattusime nendega juhtumisi kokku, kui läksime jalutama külateele, meiega olid kaasas Mari-Liis ja Viva Fresh. Üks hetk lehmad lihtsalt ilmusid välja, puude tagant, põllu peal. Ma olin üpris üllatunud, aga kuna hiljuti just hirmude või siis ravimise kohta lugesin, siis oli pea selge.
Ei mingit sikutamist, tõmbamist, tõukamist. Tema küll keksis seal veidi edasi-tagasi, korra pööras kodu poole. Kuid olime ja vaatasime ning mina vähemalt üritasin tervendada, mis veidike nagu õnnestus. Peale nö protsessi alustamist, läks Lanzett aina rahulikumaks. Langetas veidi pead, vaatas minu poole ja jälgis minu järgmisi signaale. Tagasi jalutas murevabalt ja rahulikult, isegi ei vaadanud tagasi. Olin vapustatud.
Edasi me ei läinud, ainult alguses lasin tal olla, kuigi ta tuli minuga edasi ka kui palusin, peale rahunemist, enne ma ei küsinud ka. Tundsin, et ma ei olnud veel valmis edasi minema, juhuks kui asi hullemaks läheb. Ma ei tahtnud seda ära rikkuda, niiet ootan õiget aega.

Järgmiseks oli tormine ilm. See oli üks ilmselgemaid üle saamisi. Platsi väravast tuli ta sisse joostes, ehmatas kohe peale seda, oli ärevil, hirmul, segaduses. Tahtis tagasi minna. Juhatasin ta siis platsi keskele ja alustasin tema tervendamisega. See oli üks mu edukamaid. Kui varem, seisma võttes ja oodates niisama, oli ta ärev ja ei püsinud paigal ning pea oli püsti koguaeg. Siis nüüd oli teisiti. Ma keskendusin, tegin oma asja ning Lanzu peakene langes sekunditega, silmad läksid rahu täis ja ilme leebeks. Haigutas mitu korda järjest ja edaspidi järgnes mulle keskendunult.

Kolmas oli suur veelomp, sama päev, mil eelmise hirmuga tegelesime. Kui üldiselt ta väldib lompe täielikult siis mitte seekord. Suurt rolli mängis eelnev tormist üle saamine, sain tema usaldusisikuks sel hetkel. Läksin teisele poole lompi siis. Tavaliselt ta poleks üldse tulnud, sikutamisega võib-olla lombi äärest tõmmanud end minu poolele. Olin aia vastas, et jalanõusid kuivana hoida. Ma ei teinud midagi, nöör oli lõdvalt ja tema teisel poolel. Nuuskis seal veidi lompi, ehmatas korra ja läks juba kaugele kaugele, et äärest nihverdada. Siis aga pöörasin end tiba tema poole ja ta kõndis minu juurde. Vaatas lihtsalt mulle otsa, ei pannud seda vett nagu tähelegi, ja tuli ühe korraga lihtsalt rahulikult läbi lombi minu kõrvale. Uskumatu tüüp, seda vett poleks justkui olnudki.

Neljandaks oli ohulint, see punase-valge triibuline. Veidi õudne kaugelt, katsuda ei lasknud algul. Lasin tal linti järgneda, kõndides tagurpidi ja linti lohistades enda ees, hobune oli lahtiselt. Ta tegi tublisti. Seisin siis lõpuks ta kõrvale ja alustasin tervendamisega. Lint oli lihtsalt meie ees ja seda ta ei puutunud. Pea langes, silmad läksid rahulikuks, haigutas vist ka korra. Võtsin siis julguse kokku, oluline oli mul endal sellest reaktsiooni kartusest üle saada, ja otsusekindlalt lihtsalt ühe korraga panin lindi talle keha peale, kaela peale, kõrvade juurde. Korra kallutas end veidi kaugemale lindist, aga lubas siis seda igale poole panna. Tubli poisu.

Viiendaks oli koormakile. Jap, just see koletis. Juba kaugelt Lanzett seisatas ja ootas enne kui 10m kauguselt mööda läks. Lasin ta siis lahti ja hakkasin kilekolli mööda maad lohistama, kehaga hobust kaasa kutsudes. Lanzett järgnes kollile ja nuuskis seda. Panin kile maha ja ta astus julgelt sellele peale. Katsuda algul ei lubanud, ma juba kaugelt kergelt testisin teda ikka enne.
See ravimine toimus kauem, vaja oli veidi pikemalt olla. Seisin jälle lihtsalt ta kõrval, suur kilekoll käes. Natuke aega läks aga pea langes, silmad rahunesid, haigutust ei tulnud aga ma otsustasin riskida. Sain oma hirmust üle ja viskasin ühe korraga terve teki selga. Mida pekki, hobune püsis täiesti rahulikult, ei liigutanud üldse. Laotasin teki üle keha laiali ja seisin temaga veel veidi. Tuli lõpuks paar haigutust.
Rahulikult kõndisime mõned sammud, hetkeks kõhklesin, kartes minema tormamist, aga ei Lanzu oli tubli, suur koormakile seljas sahisedes, üle terve keha. Lahe, lihtsalt LAHE. Maha võtsin ka kile järsku ja ühe ropsuga, jällegi polnud mingit reaktsiooni. JUHUUUU. See oli tase. Olime väga rõõmsad.

Kuuendaks oli tänane pesemine. Teate küll, et see Lanzett vooliku eest minema jookseb. Näitasin selgelt oma märguannetega, et too ei liiguks paigalt. Kõik toimis ja saime pestud. ÜLILAHE. Lihtsalt pole kunagi saanud seda hobust nii rahulikuks pesta. Asi oli ka selles, et ma väga rahulikult teda ei pesnud, niimoodi tasatasa, vaid ikka suhteliselt korralikult ja tugeva survega.

Seitsmendaks oli putukasprei. Boksis hakkab mul tavaliselt juba lõhna peale tormama ja jookseb selle eest ära. Seekord oli kõik super. Ta oli pesuboksis, päitsed peas. Hoidsin nööri longus, kuid näitasin selgelt, et ta paigalt ei liiguks. Ja volaa. Tehtud ta saigi. Nii tore. Ta kartis küll aga ei kõndinud minema, sai ikka kiita ka ja kommi ka. Tubli poiss oli.


Ja saigi pikk postitus läbi, nüüd paar pilti ka. Autor Marikene.

Lehmadega kohtumine, algus

Jalutuskäik Mari ja Vivaga




reede, 26. juuni 2015

Läheb ja ei lähe

Olen blogini nii hilja õhtul alles jõudnud, et siis pole olnud enam jaksu kirjutada. Teine raamat on mul kohe läbi ning olen vist tuvastanud, mis iseloomu karakter Lanzett on. Kuigi ma algul suurt ei lootnud sellest õhemast raamatust, osutus see vägagi kasulikuks, eriti lõpu poole.

Kui ma alustasin selle paksu raamatuga maikuus, siis ma ei saanud oma hobust isegi sammule. Läks esialgu mingi 10 minutit, et ta kõndima hakkaks. Ma ei võinud teda ju puudutada, ei ähvardada oma olekuga, ärrituda ning ei tohi ka nöörist kordagi tõmmata. Eks ma õppisin ja arenesin ning nüüd nii kaua ei lähe. Tavaliselt läheb kohe sammu kui palun.

Traav, vot see on üks raske asi. Kuna ma olen algaja, enda arvates, siis see on okei, et see nii hästi välja ei tule. Juudas, ma harjutasin traavi väga kaua. Siiamaani harjutan. Esialgu läks mingi pool tundi, kuid nüüd eile läks vaid pool minutit või 10 sekundit isegi. See on raskem, nagu arvata võib. Ning Lanzett ei tee mulle ikka midagi lihtsaks. Ta teeb kasvõi 50 ringi kiirkõndi, kuid ei lähe mitte mingil juhul traavi, enne kui ma õigesti ei tee. Eino täiesti lõpp, vahel olen nii ära väsinud.

Täna oli ka üks halvem päev. Mõtlen, et oleks pidanud päeva vabaks jätma ja asjade üle mõtlema. Ükspäev oli nii, et läksin koplisse ning hoolimata sellest, et Lanzett näitas üles huvi minu vastu, ei tulnud ta kordagi minu juurde seisma, et saaksime minna koplist välja. Seega tegin vaba päeva, kuigi ega ma väga ei tahtnud, aga see aitas väga. Järgmisel päeval oli ta kohe rõõmsam ja tahtis minuga kaasa tulla.

Tänasega ei saanud ma ikka üldse hakkama. Olin maganud vähem kui 6 tundi ning kõht oli tühi. Tundsin, et minus ei ole väga mingit energiat ja üldiselt üritasin lihtsalt füüsiliselt asjaga hakkama saada. Kuid seetõttu puudus pühendumus ja keskendumine. Igatahes Lanzett õnneks ei pahandanud, kuid ei olnud seetõttu nõus ka ise eriti panustama trenni sujumisse. Oli veidi närviline. 



esimene

teine

kolmas



reede, 19. juuni 2015

Never going back again!

Ausalt öeldes elan praegu parimat aega oma elus vist, või noh ei suuda väga hästi tuvastada kas just parimat aga igatahes on elu väga hea hetkel. Sellest ajast kui võtsin lahti selle kõige paksema Hempflingu raamatu, maikuus, läks elu ainult ülesmäge.

Nii mõnus kui oled positiivne ja tasakaalus, enesekindel ja elujaatava suhtumisega. Mu hobusele väga meeldib see ja mulle ka. Vahet pole kas on tuuline ja kole ja vihma sajab, jalanõud märjad ning käed külmad, ikka on tore, sest et elu on tore. Mitte miski ei viiks justkui tuju alla. Ja me naudime seda täiega. Ma ei saa kunagi pahaseks, ei ärritu, ei solvu hobuse peale. Sama on ka temaga. Sest olles selline õiglane, tore, positiivne, julge, energiline ja valvas ning hooliv, siis mu hobune justkui näeks, et otsused, mida langetan, ei saa olla halvad või kahju toovad. Ta usaldab mind.

Pean suutma üle olla lihtsalt kõikidest negatiivsetest asjadest siin maailmas. Elan ju ainult ühe elu, niiet miks ma peaksingi seda raiskama mõttetustele. Ma tahan päris kontakti hobusega, tema usaldust, tema rõõmu ja seda kuidas ta otsib minuga kontakti. Ma tahan tunda tema hella poolt, teda ise, tema hinge. Seda ei suudaks mulle MITTE ELU SEESKI pakkuda klassikaline ratsutamine ja hobustega ümber käimine. Mul on täiesti suva, mida keegi minust arvata võib, sest vastutasuks sellele mida teen, annab mu hobune mulle tagasi miljon korda rohkem kui miski muu üldse.

Võib-olla te ei kujuta seda ette hästi, kuid ma võin minna talli ka täiesti väsinuna, niiet ma isegi jään bussis magama vahepeal. Kuid talli jõudes ja hobuse juurde minnes olen energiat ja tahtmist jälle täis. Ja kui see energiliseks muutumine tundub keerulisemana, võtan appi hingamise, tänu sellele saan energia voolama. Ja kui ma olen energiline, siis see ei tähenda seda, et ma tingimata kargan ringi, vaid olen täitsa rahulik.

Ma loodan, et need pikad postitused teid ei häiri. Kuid leian, et see ongi ju parem. Mida rohkem ma korraga teile selle blogi abil anda saan, seda parem. Ma pean rõhutama, ma pole mingi hipi või midagi taolist :D, päriselt ka, pole mingit usku vms.

Aa ja Mari-Liis tuli oma hobusega meie talli ning tahab sama tee valida, mis mina olen valinud. Seda on nii tore kuulda, olen alati alati rõõmus seda kuuldes. Mulle ometigi meeldib ju teisi aidata ja oma rõõmu ning kogemusi jagada. Järgmises postituses räägin oma avastusest traavi kohta. ;) Homme võib-olla.





esmaspäev, 8. juuni 2015

Hellus, kontakt ja armastus, pärast KOLME AASTAT

Ja ongi nii, just nagu see raamatu pealkiri oli "It's not me who seeks the horse, the horse seeks me".
Kes oleks osanud arvata, et minu hobune, kes ei salli isegi pea pealt paitamist, muutub nii armastavaks. Olen Lanzetist vapustatud. See oleks nagu mingi unenägu, kuid see on reaalsus. Mu hobune otsib mind, minu kontakti, minu puudutust, paisid ja kallistusi. Üks pool minus on väga hämmastanud ja mõtleb, kuidas see võimalik on. Samal ajal kui teine pool tunneb end nii koduselt, just nagu see oleks alati nii olnud.

Natuke muudab pahaseks see, et pärast kolme aastat sain aru, miks mu hobune mind ei taha. Nii otsekohene hobune, tõesti milline hobune. Aga jah 3 aastat otsimist ja mõtlemist. Eks see aeg oli mu kasvamiseks vajalik. Ning alles nüüd, sain ma tunda oma hobuse armastust. Kas see pole mitte võimas? Ja ta tuleb seda ise pakkuma. Jätab kõik muu, rohu söömise, teised hobused, isegi porgandit ei tahtnud. Ainult mu paisid ja armastust ja hellust. Ja siis me seisame koos ja naudime hetke. Lanzett on järsku nagu transis. Üksteise hinge vaatamas, teineteist ära tundmas.

Ta tuleb mu juurde üsna tasa. Ei sisene mu isiklikku ruumi. Vaatab hoolega, kus ma asun ja kuidas ma seisan. Seisatab ja langetab oma pead veidi. Siis paitan teda, otse pea peale, laubale, ninale, kuhu talle varem üldse ei meeldinud. Ja ta sulgeb aeglaselt oma silmad. Natukese aja tagant tuleb paar sentimeetrit lähemale, kuni tema nina kergelt vastu mu kõhtu on, toetub sinna tasakesi ja puhkab. Jube armas poisu :).

Kui keegi on näinud filmi "Avatar", siis see tunne oleks justkui selline sideme tekkimine, mis loodi seal filmis nende siniste pärismaalaste ja loomade vahel. :D Ma usun, kui totralt see kõik kõlada võib. Ja kindlasti arvab vähemalt keegi teist, et olen peast veits põrunud või mingi hipi tüüpi inimene. Aga see ei ole nii. Varem olin klassikaline ratsutaja, hüppasin palju ja tahtsingi palju ratsutada, käisin mõnel võistlusel, kuid siis jäin oma Lanzuga pusima, kuna temaga ei olnud lihtne. Olen täiesti tavaline inimene, kes lihtsalt võttis ette minna seda rada, mis toob ellu palju rohkem.

See kõik ei tulnud nagu naksti. Kuna minul ja mu hobusel on suhteliselt pikk ühine minevik, siis minu muutus, meie suhtes, toimus päev päeva järel. Ning siis, kui sain olla tasakaalus, rahulik, nö kodus ja positiivne, tuli ta mu juurde ja näitas seda külge, mida keegi polnud varem näinud. Eks nagu arvata võib, oli mu näol üsna lai naeratus. :)

Sain lõpuks ometi tundma oma hobust ♥