neljapäev, 28. mai 2015

Kuidas elad Lanz

(Postituses palju pilte)

Ei ole tõesti tore uudis see, et jäin jälle haigeks. Riigikaitse laager (valikkursus koolis) oli küll vägev, kuid magasime õues, muru peal ja telk oli ikka peakohal, kuid see öö oli just see kõige külmem. Nüüd köhingi nagu hobune. Õnneks on haigus lõppfaasis, vähemalt tundub nii. Sain teisipäeval tallis käidud, kuid enne seda käisin viimati eelmise nädala teisipäeval. Hobune on palju heledamaks läinud. :D

Läksin talli haigena. Eks ma teadsin, et olen tasakaalust väljas ja energia ei voola läbi minu korralikult, kuid arvasin, et ega sellest midagi hullu ei ole. Aga vot, oli ikka küll, ja kuidas veel.
Läksin koplisse ja hobune juba kaugelt vaatas mind ja hakkas eest ära minema, niiet ta lõpuks jooksis, traavis. Lahe... Püüdsin teda kätte saada umbes 15 minutit, ja siis kui sain, tahtis ta paar korda ära tõmmata. Ka platsile minnes miski väga ei edenenud, üritasin mitte pettumust välja näidata. Kui aeg hakkas otsa saama, andsin endast viimased pingutused, et kuidagigi hobust rahustada ning tundub, et sain hakkama, see oli mingi paari minuti jooksul. Lanzett läks rahulikuks, järgnes mulle ja tuli ka koplisse ilusti.
Eks näis, mis homme saab. Usun, et tema reaktsioon oli sellepärast niivõrd tugev või suur, et eelmised korrad olin näidanud välja rohkem tasakaalu ja selgust, kui kunagi varem, niisiis oli tema kohkumine suur.



Sain uuesti tolle mära juures ka käidud too päev. Ei teadnudki mida oodata, kas jookseb jälle alguses eest ära või ei. Tema ratsanik oli seekord kaasas ja jälgis kõrvalt, mis tekitas minus väikse pinge, hoolimata sellest, et see ratsanik minu üks parimaid sõpru on :D.
Kõndisin mära poole ja ta hakkas eest ära ruttama. Läksin ja seisin siis temast kaugemale, pisut kõrvale. Ja vot mis. Ise ka imestasin. Mära tuli ise minu juurde ja jäi mu kõrvale seisma. Läksin siis ja sügasin teda pikalt. See oli selline üüratult tore äratundmismoment. Ta tahtis nii väga kontakti minuga saada, hoolimata sellest, et ma ei olnud täiesti tasakaalus (paremini kui Lanzuga). Pärast katsetasin tema juurde julgelt kõndimist mitu korda, et näha, kuidas ta reageerib sellisele rutakale lähenemisele, aga ta ei teinud sellest väljagi.

Õpetasin natuke ratsanikku ja lõpuks, natukese aja möödudes, sai ta hobuse juurde mindud, seal rahulikult seistud ja hobust sügatud. Naeratus oli muidugi lai, sest kõik me ju tahame, et meie hobused meiega koos olla tahaksid. Rõõmus hetk oli see.
Hiljem panime siis päitsed pähe ja läksime platsile natuke kõndima ning natukese aja pärast lasin ta lahti. Kehakeelt mõistis ta hästi, kuid inimese ruumi niivõrd ei austanud. Tegin talle selle kohta mitu märkust ja hobune hakkas pärast kuidagi ise jälgima seda. Märkust tegin lihtsalt nii, et tõstsin natuke käsi, umbes rinnani ja vehkisin nendega natuke, ajades teda endast eemale.
Ometi ei läinud see mära rõõmsaks. Eks muidugi polnud ma täitsa tasakaalus ja polnud kogemusi nii palju. Kuid harjutan ja katsetan ja elan ning küllap siis koidab lõpuks, kuidas olema peaks temaga.


Veits vanad pildid on, märtsist (autor: Meie Mari :D )
Pean vist järgmisesse postitusse veel mõne märtsipildi lisama. Siis saab maikuu omasid ;)















esmaspäev, 18. mai 2015

Uus algus ja üks eriline kohtumine

Hobusega uuesti alustamine võib näida keerulisena, kuid ennast seestpoolt muutes toimub see justkui iseenesest. Iga kohtumine hobusega peakski olema nagu täiesti uus. Kindlasti tuleks unustada ära probleemid, mis hobusega tekkinud on varem, et ei oleks mingeid eelarvamusi, sest need juba muudavad sisemisi tundeid ja mõtteid ning ka käitumist. See seab ette piirid. Tuleb lihtsalt minna hobuse juurde ja mõista, milline hobune on minu ees. Kujutada ette, mis värv teda kirjeldaks kõige paremini või milline maastikupilt. Mõista, milline on tema iseloom ja, mida ta vajab.

Ma olen nüüd hakanud katsetama enda muutmist, uut käitumist. Kord on see hästi välja tulnud ja teine kord pole ma üldse pihta saanud. Kord on hobune koplis mulle järgnenud suurepäraselt, kuid väljaspool tahtnud rohtu sööma hakata. Kord pole ta tahtnud koplis minuga kaasa tulla, siis aga väljaspool innukalt järgnenud. Platsil olles sama moodi. Üritades juhtida hobust nööriotsas, oleme kord suutnud harmooniliselt koos voldil painutada ja end kokku võtta, teine kord on aga hobune minust rohkem eemaldunud ja tahtnud isegi teisele poole hakata vaikselt minema.

Ilmselgelt on mul vaja rohkem pühenduda ja keskenduda ning samm sammult muutuda, sest pole võimalik üleöö muutuda ja hobuse juurde järgmisel päeval minna juba täiesti teise inimesena. Pean endast välja harjutama teatud käitumist, mida on mulle õpetatud või, mis on külge jäänud teatud olukordades. Pean suutma end tasakaalu viia, mitte ainult hobuse juures olles, vaid koguaeg. Olema endaga ja enda eluga rahul, tasakaalus. Alles siis hakkab hobune mind otsima, või siis pigem otsima minust juhti, ning tunneb mind ära, tunnustab mind ja tunnistab mu olemasolu, kohalolekut.


Üks ära tundmine

Pean kirjutama ka kohtumisest ühe märaga. Kõrvalt, väljaspool koplit vaadates tundus ta mulle dominantne, bossaja tüüpi, kuna kõrvad olid tihti lidus/keha ligi kui ta teistele hobustele lähenes, neid eemale ajas. Oleksin pakkunud, et ta võib ka inimese suhtes agressiivseks minna. Omanik ja tema ratsanik ei saanud teda lihtsa vaevaga kätte, seda oli näha ka kui võõras inimene tema juurde rahulikult minna tahtis. Ta põgeneb, jookseb eest ära ja võib seda väga väga kaua teha. Teda on õnnestunud meelitada toiduga, kuid ka sellega on vahel raskusi.

Läksin siis võõrasse koplisse, kus kolm mära olid. Too põgenev mära tundis end kohe pisut ohustatuna. Tundsin, et olen tasakaalus, üdini rahulik. Tema poole pöörates, pani ta juba punuma. Mõne minuti möödudes sain aru, et tegemist ei ole mingi päris bossajaga. Tema juuresolekul hakkasin teda tunnetama, keskendusin talle. Sain aru, et ta on täiesti ebakindel, mitte mingit enesekindluseraasugi. Täiesti kurb seestpoolt, valesti mõistetud, hirmul. Lidus kõrvad olid ainult mask, mida ta kandis, et end kuidagigi tugevamana näidata.

Pöörasin talle rohkem tähelepanu ja hakkasin vaikselt rohkem tema poole kõndima. Esialgu ta traavis üsna tublisti edasi. Siis hakkasin temasse sisendama turvalisust, justkui sõnasin talle "Sa ei pea kartma, minuga koos oled sa täiesti turvaliselt ja kaitstud, täiesti rahulik ja rõõmus". Kiirgasin temasse sellist soojust, turvatunnet. Olles mõned minutid veel edasi tatsanud seal, kord temast eemale ja siis tema poole, pidevalt rahulikult ja tasakaalus olles, jäi mära sammu, ehk siis enam traavile tõsteid ei teinud kui tema poole pöörasin. Jäin seisma ja ka tema jäi kindlalt paigale.

Kümnelt meetrilt sain viiele ning, kui tundsin mingit kahtlust tärkamas endas, et äkki ta jookseb nüüd ära, lükkasin selle kõrvale ja asendasin rahuliku turvatundega. Kui juba kolme meetri lähedusse sain ja ta ikka veel ühtki liigutust ei teinud, julgesin eriti enesekindlalt temasse rahu sisestada. Ja mära silmad läksid täiesti rahulikuks, ta langetas pisut oma pead ja ei liigutanud end rohkem absoluutselt. Isegi siis kui heinal krõbistades sammusin otse tema juurde ja paitasin tema kaela. Ta leidis selle rahuseisundi, ei mingit hirmu rohkem.

Teine hobune lähenes ja mära justkui ärkas transist, tahtis teda ära ajada. Ütlesin rahulikult, et pole vaja ja kallale ta ei läinud. Kõndisin eemale. Mära hakkas jälle rahutult ringi sammuma. Seekord läks vaid paar minutit, et ta seisaks rahulikult ja, et ma saaks otse tema juurde minna. Ja rohkem selleks aega ei kulunud, kui uuesti kaugenesin ja lähedale tulin. Siis seisis ta paigal. Ta oli veendunud minu ohutuses ja turvalisuses ning enesekindluses, mida temaga jagasin. Ta oli kodus. See oli meie mõlema jaoks nii rõõmus kogemus, et pärast oli mära koplis ka teistega rahulikum, vähemalt mulle näis nii. Ta lubas mul ka julgelt nööri üle tema selja ja tagumiku visata, nii, et see nöör isegi tema kõhu alt tema ümber läks. Ta ei teinud ühtegi liigutust selle peale. Ta oli saanud oma rahu ja enesekindluse, vähemalt selleks ajaks, mis koos veetsime.

Paar märtsikuu pilti Lanzust.



kolmapäev, 13. mai 2015

Let us begin...

Alustame siis sellest, milline on olukord minu ja minu hobusega praegu. Üritan teha võimalikult lühidalt.

Juuniks saab meil kolm aastat täis. Olen meeletult õppinud koos Lanzetiga, alguses mõttetust ja alles poole tee peal rohkem aru saanud, millele keskenduma peaks. Alguses tahtsin vaid sporti teha, võistelda. Mõttetu. Hobune oli õnnetu, jooksis mu eest ära, põlgas mind. Mina olin tänu sellele nõudlikum, pahane, ärritunud, segaduses ja võib ka öelda, et masenduses.

Miks hobune minuga olla ei taha? Miks ta ei taha mind minu endana? Ainult siis kui midagi head on anda, nt porgandit, maiust. Kui olen andnud talle seda, võib loota, et huvi suureneb mu vastu. Tema puhul see väga nii ei olnud. Kuid ta ei olnud minuga, sest ma polnud mina ise.

Lapsena, oleme kõige puhtamad ja siis saame me endale treenerid, eeskujud, õpetajad, kes siis meie arvamust kujundavad. Kui me endaks ei jää ja oma tõekspidamised laseme valeks muuta, siis me ei ole iseendid. Hobune nägi seda, tundis seda. Kui ma siis aru sain, mida kogu selle aja jooksul olen teinud oma hobusele. Läksin platsile lahtiselt ja ta minust lahkus, jäin üksinda, istusin maha ja pisarad voolasid mu põskedel.

Mida ma olin teinud oma hobuse heaks? Mitte midagi, ainult iseenda jaoks, ainult kasutanud ära hobust. Ainult kohelnud teda vääritult ja ebavõrdselt, ebaausate võtetega.


See oli minu jaoks see selguse punkt, millest edasi võisin minna vaid paremuse poole. Sain hakata nägema asju teises valguses. Mida rohkem õppisin, seda rohkem vähenes mu vajadus teha sporti ja seda vähem isekamaks ma muutusin.

Nüüdseks olen palju õppinud, kuid uus ja reaalsem ärkamine toimus just nüüd viimasel ajal. Ma mõistsin, et mul pole mingit juhipositsiooni. Kriisiolukorras mu hobune valiks selle tee, et ta pigem jätaks mu.

Toon näite. Kui ma kõnnin temaga segadusttekitavas keskkonnas. Nt tänaval, kus koerad hauguvad, kauguses käivitub traktor ja see on täiesti uus koht. Siis ta enam ei tule mu järgi, vaid tahab minust ette minna, et vajadusel ta saaks minema joosta, et lõpuks kodu poole joosta. Ta enam ei mõtle, miski ei peata teda, ta ei tule tagasi sellesse rahulikkusesse, mis võis olla 5 minutit tagasi. Mina ei ole tema jaoks siis juht, keda ta võiks eeskujuks võtta.

Nüüd hakkangi uuesti kõike õppima. Seekord õigesti ja korralikult. Tellin endale raamatud ja õpin. Loen ja kuulan kõike, mis kättesaadav. Katsetan ja praktiseerin ning lõpuks üritan end ette valmistada täielikuks muutumiseks, kus ma lähen oma hobusega platsile ja tõestan end talle. Veenan teda selles, et olen muutunud ja minule saab loota, minult võib tuge otsida, ma pole enam ebastabiilne, võtan IGAT olukorda rahulikult ja kindlalt ja lõdvestunult.


Okei sai ikka väga pikk. Järgmine postitus selgitab lähemalt mida õppima hakkan, miks ja kuidas. Ei ole mõtet mul korraga liiga palju teksti sisse trükkida, sest kellel siis ikka aega on mingit romaani lugema hakata :D.


A: Mari-Liis G.

esmaspäev, 11. mai 2015

Andeks

Suured vabandused, et nii kaua olen eemal olnud. Vahepeal oli selline seisak rohkem ja polnudki midagi öelda. Nüüd aga hakkan uuesti kirjutama, sest plaanis on teha täielik enesemuutus, eks ikka hobuse pärast. Tänasesse postitusse ei hakka palju kirjutama. Kell on palju ja peale selle, tahan näha, kas inimesed on praegusel ajal aktiivsed, ka blogide lugemisel. Kui mitte, siis lükkan natuke edasi selle postitamise. Arvatavasti hakkan oma arengust rohkem kirjutama, et kuidas see minu ja mu hobuse suhtele mõjus.
Võtsin jälle ette Hempflingu. Vaatasin ükspäev tema videoid, et inspiratsiooni saada. Ja siis meenus mulle, et olin ju selle kehakeele täiesti unarusse jätnud. Hobusega polnud midagi selget. Polnud selget suhtlusviisi. Kehakeel on ju ainuke keel, mida hobused teavad, vähemalt, mida nad väljaspoolt näevad. Muidugi tunnevad nad meie sisemust ja seda, mis meie sees on, meie sisemine jõud ja meie iseloom, enesekindlus, rahulolu, rõõm. Tunnetavad, kas oleme tasakaalus või mitte, kas tunneme iseennast ja tajume oma keha või ei, kas me suudame kontrollida oma tundeid ja keha, ning kindlasti, kas me oleme piisavalt usaldusväärsed, et nad laseks meil neid juhtida.

Usun, et enne kirjutan paar postitust, et selgitada uuesti üle kõik, mis kunagi teada sain, kui esimest Hempflingu raamatut "Dancing with horses" lugesin. Kõik need põhimõtted jne. Reeglid, mis hobuste karjaelus kehtivad, millest inimene peaks lähtuma, kui ta tõeliselt soovib saavutada hingelist kontakti hobusega, jagada oma hinge temaga.

Väike ilus pilt ka