kolmapäev, 14. jaanuar 2015

Õpilasest õpetaja


Mainin ära, et see blogi on siin minu blogi, ehk siis mina avaldan siin oma arvamust ja nii ongi. Lihtsalt jagan oma arvamust ja oma lugu, mitte midagi muud. ;)

Kes ma olen oma hobusele? Kes ta on mulle?

Ma mäletan selgelt, kuidas tahtsin hirmsasti hobust omada, et temaga hüpata ja võistelda. See sai selgeks kohe kui hobusest sai vaid loom kelle seljas ratsutada, see oli kuskil 6 aastat tagasi vist. Ja kuigi oli mu unistus ratsutada vabas looduses oma kuldse Attilaga ilma ühegi varustuseta, siis olin siiski klassikaline ratsutaja. Tahtsin hobust domineerida, see oli nii ka siis kui Lanzetti algul rentima hakkasin ja ka tükk aega pärast seda. Õnneks oli Lanzett suht karm, emotsioonitu ja aus minuga. Mitte mingil juhul ei tundnud ta rõõmu koos minuga olles. Kui ta mulle ei allunud sain pahaseks ja proovisin erinevate võtetega talle selgeks teha, et ta peab mu sõna kuulama. Päris tobe, loll, isekas tegu ja mõtlemine.

See tunne kui hobusega koos oled, ei ole mitte midagi väärt, kui sa pead teda enda omandiks mitte vabaks isiksuseks, ja see pole isegi pooltki nii hea tunne, kui see kui hobune on sulle kui austatud õpetaja, kellele sa vastavalt oma oskustele ja kogemustele oled ka ise õpetaja, ning koos olete te õpilased. Õpite ühist keelt ja suhtlusviisi ja kõike toredat, vahvat ja imekspandavat, mida võimalik saavutada tänu sellele.

Mu hobune näitas mulle peaaegu poolteist aastat, et ta ei ole tänulik mulle, ta ei taha minuga koos olla ja ta ei taha mu õpetusi kuulda. Ta hoidis must pigem eemale, oli apaatne, põlgas mind, kui olin vihane. Tundsin end halvasti. Miks ei kuula see hobune mu sõna ja miks ta minuga olla ei taha, mõtlesin ma. Kui avastasin mida hobune kõike oma vabast tahtest võib teha, kui kohelda teda võrdselt ja kuulata, mis tal ütelda on, siis leidsin, et nii ja ainult nii suudan ma täielikult teenida välja hobuse usalduse, hoolitsuse ja armastuse. Niisiis algaski see meie tee.

Ma kuulasin, vaatasin, mõtlesin, õppisin. Ja teen seda ikka veel. Mu hobune on 100% muutunud, justkui oleks ta teine hobune. Kuid ei, ta on seesama täiesti aus ja täiesti puhas hobune, kellesse ma armusin. Uskumatu ilu peitus temas, mida ma ei suutnud näha, kuna olin pimestatud klassikalisest ratsutamisstiilist ja arvamustest, mis said ka minu arvamusteks. Te ei kujuta ette kui õnnelik olen ma nüüd. Ma kohtlen oma hobust kui võrdset, ma üritan iga sammuga teenida välja üha rohkem tema usaldust minu vastu. Ma õpetan talle kõike mida ma oskan, kuid õpin ka kõike, mida ta mulle üritab selgeks teha. Ta on muutunud nii armsaks, näitab välja kohe, kui talle miski meeldib või ei meeldi.

Tuleb mõista, et hobuse keha on tema enda oma, mitte inimesele kuuluv. Sellega ei tohi teha mida iganes pähe tuleb. See on privileeg, et saame istuda hobuse selga ja temaga ratsutada, niiet miks siis kuritarvitada seda. Hobusel on oma arvamus asjadest, temalt tuleks küsida tema nõusolekut, ning seda tehes, peab inimene suutma leppida ka eitava vastusega. Muidu pole ju küsimusel mingit mõtetki. Point on ka selles, et tihtilugu ajab inimene sassi vastuse "ei" vastusega "ma ei saanud aru". Niiet hobuse kuulama õppimine on sellel kohal väga tähtis.

Ma armastan igavesest ajast igavesti oma kõige paremat ja targemat õpetajat, oma kõige ausamat ja mõistvamat sõpra, Lanzetti! ♥ Sinule jääb mu süda alatiseks.





neljapäev, 8. jaanuar 2015

Väike paus (jäin haigeks :D)

Õnnestus vaheaja lõpus haigeks jääda, siis korra laupäeval kui palavik langes tundus kõik okei, kuid pühapäeval tekkis hull köha. Koolis üldse olla ei saanud, kõva häälega köhida ei tahtnud ja siis lämbusin seal veits :D, üritasin ära kannatada aga ikka täitsa rõve oli. Teisipäeval tuli jälle palavik, mis läks järgmiseks päevaks ära, kuid siiski teisipäevast tänaseni (ehk neljapäevani) istusin kodus ja köhisin koguaeg. Tundub, et hakkab vaikselt ära minema nüüd. Pole hobukest nii kaua näinud ja tahaks talle väga porgandeid viia, mis täna ära pesin. Kevade lõpus külvasin ja oktoobrikuus sain saagi kätte. Vahva, ainult rohida oli tüütu.

Pole kindel kas järgmise postitusega või millal, kavatsen kirjutada sellest, kes peab inimene hobuse jaoks olema, et kuidas mina olen seda mõistnud aastate jooksul. Kuidas see arvamus on küllaltki palju muutunud ja miks jne. Ja Lanzust ka järgmine kord natuke või palju, ei tea kuidas läheb. Kõigepealt üritan talli jõuda :) . Homme kiropraktiku juurde ka, kes mu konte sirgeks väänata üritab I guess .