kolmapäev, 30. detsember 2015

Aitäh inimesed :)

Kurb on tõsiasi, et ma pole terve detsembri kuu midagi postitanud, va 3.detsember. Kuid siiski tänan kõiki, kes ikkagi on blogil silma peal hoidnud või vanemaid postitusi lugenud, sest blogi vaatamisi on endiselt palju olnud.

Ma olen omadega väheke puhkusele läinud. Rohkem aega mõtelnud ja endaga üritanud tegeleda. Nädalavahetustel olen ikka Lanzeti juures käinud, kuid ta on nüüd ise ka kuidagi talverežiimile läinud. Eriti nüüd kui need külmemad ilmad tulid ja uskumatu, et järgmiseks nädalaks lubati 25 külmakraadi, nii järsku. Loodetavasti elab Lanz selle kenasti üle, karv nägi mõnus ja korralik välja ning jumal tänatud, et ta hoolimata köhale ikkagi juurde suutis kaalus võtta ja natuke pekisemaks minna.

Oleme saanud vahepeal palju pilte ja teinud palju vahvat, arvestades seda kui vähe ma tallis käinud olen. Hea meelega paneks pigem pilte praegu ja seletaks mõni muu kord. Kui vaheaeg läbi saab, siis võiks vaikselt blogimisega uuesti hoo sisse saada.

Oktoober (mõne päeva pärast novembri pilte ja siis detsembri omasid ;))

















neljapäev, 3. detsember 2015

Pika nööri võlud

Mäletate, et ma muretsesin endale 20 meetrit pika nööri, tuleb välja, et mulle anti umbes 24m pikkune nöör ikkagi :D. Igatahes tuli see nüüd lõpuks mulle kasuks ka. Eelmine nädalavahetus oli üsna tormine. Pühapäeval päeva ajal polnud aga mingit erilist tormi, niiet viisin Lanzu põllule kordetama, sest pole seal pikka aega juba käinud.

Nõlvakul saab ta hästi tasakaalu treenida, eriti kasuks tuleb talle see paremat pidi liikudes. Mingil hetkel läks ta tähelepanu siiski majakestele, mis nüüd rohkem nähtaval olid, kuna nii palju puid oli seal kandis maha võetud. Niisiis hakkas ta seda natuke passima küll, aga seisma ei hakanud selle pärast jääma.

Küll aga, kui galopile palusin, et teha üks tõste ühte pidi ja teine teistpidi, siis esimene tõste läks normaalselt. Kuid teise tõstega läks ta mõne fulee pärast endast välja ja tahtis hirmust/ärevusest koju panna. Tänu pikale nöörile, oli mul aega reageerida ja ta tagasi saada. Peale seda juhtus sama ühe korra uuesti, kuid siis rahustasin ta täiesti maha ja tegime paar traaviringi ning siis kõndisime algusesse ja lasin tal süüa kuniks mul veel aega oli.

Pildid novembrist, autor Mari-Liis Gabrel (as always :))








esmaspäev, 23. november 2015

Energiaga hobuse juhtimine

Kui ma esialgu hakkasin raamatust lugema seda, kuidas energia abil hobuse allüüri muuta, suunates energiat hobusele, siis ma arvasin, et see on sama nagu mõttejõu kasutamine või midagi taolist. Tegemist on siiski hoopis millegiga natuke madalamal kui meie aju. See on energiakeskus või energia kogumiskoht, mis asub täpselt nabast allpool.

Oma energiat kasutades saad sa anda märguandeid oma hobusele täiesti nähtamatult. See, kuidas seda tunnetama ja suunama hakata, on üsna keeruline minusugusele, kes pole lapsest saati oma sisemist jõudu tunnetanud ja seda, kuidas energia kehas voolab.


Ma pole küll mingi ekspert veel, kuid tutvustan teemat siiski, sest mida varem, seda parem. Tulevikus saab alati kõike täpsustada. Aga, et seda kellelegi demonstreerida, selle jaoks pean endaga rohkem tööd tegema, sest kogu tähelepanu hakkab hajuma. Osake sellest on hobusel, kuid suurem osa läheb siis pealtvaatajale. Peab kuidagi lihtsalt üle saama sellest ja suutma vähemalt 90% hobusele keskenduda.

Olen ise saanud tõeliselt puhast energiaga hobuse juhtimist tunda vaid paar korda. Hakkasin sellele pihta saama paar nädalat tagasi, kui Lanzuga platsil lahtiselt töötasin. Täielikult keskendudes ja oma energia keskust tunnetades hakkasin energiat endas suurendama. See oli selline tunne nagu oleksin ma justkui elevil ning see suurenes nõnda, et tundsin end energiast pakatamas ja just sellel hetkel piisaski vaid traavi mõtlemisest, et Lanzett traavile läheks. Muidugi üritasin talle kohe suunata nii palju kui võimalik ja välja tuli selline hoogne kena traav ning esiots tõusis üles poole ja õlad läksid kohe vabamaks.


Minu puhul aitas palju kaasa see kui seda energia üle kandmist visuaalselt ette kujutasin ja käega sellele suuna andsin. Usun, et alguses tuleb see väga kasuks.

Et oma energiakeskust paremini tunnetada, võiks alustada hingamisest. Hingates sisse tuleb tunnetada, kuidas see õhk liigub mööda keha alla poole ning selle asemel, et see tagasi üles tuleb ja nina/suu kaudu väljub, proovida ette kujutada, kuidas see välja hingamine toimub hoopis energiakeskusest/naba alt. Hea on selleks seista püsti, selgroog võimalik sirge, nii, et selgroo lõpp on kergelt sisse poole keeratud, justkui üritaks selgroo kõverusi (selgroog ju rohkem tagurpidi S-i moodi) sirgeks saada.


Energiat peaks inimene alati koguma endas. Nii saab ta oma varusid hädaolukorras kasutada. Pidev treenimine nii, et treening sind täitsa väsitab, mitte energiat juurde ei anna, võib lõpuks viia keha stressini, sest pidevalt viiakse keha ja selle energia võimekus viimse piirini või tühjendatakse selle varusid liialt. See takistab ka energia voolamise kehas, mida hobused väga tähtsaks peavad.
Ka haigena ei voola energia kehas korralikult ning hobune tajub kohe, et ei saa sinu energiaga koostööd teha, isegi kui me väliselt ei tundu nii haiged midagi.

Energiat peaks inimene koguma terve elu jooksul nii, et ta suremise hetkel on tema energia kõige suurem. See ei tähenda muidugi seda, et ta on füüsiliselt sama võimekas kui noor inimene, kuid ta saab end siiski tunda energiast pulbitsevana ning ei vaja nii palju puhkamist, vaid pigem annab tegutsemine veel enam energiat.


Ma nii loodan saada selles energiaga juhtimises paremaks, niiet võib-olla saaks jõuluvaheajal mingi demonstreeriva videoklipi sellest, kuidas see välja näeb. Muidugi saab sellest alati aimu vaadates ükskõik millist Klaus Ferdinand Hempflingu videot, mida ma ei väsi kunagi soovitamast. Detsembris tuleb tal ka uus raamat välja, mis sobib lugemiseks ka mitte-hobuinimestele. :D





reede, 20. november 2015

Töövarjupäev

Eile sai käidud töövarjuks Triin Tohveri juures. Kokku käisime neljas tallis.

Esimeses tegime röntgeneid. Sain pliivesti kanda ja plaate hoida. Loodetavasti palju kiirgust ei saanud. Pärast saime arvutiekraanilt pilte vaadata ja kõik oli puhas. Siiski saime näha kildudest vanemaid pilte.

Teises tallis vajasid kaks mära hammaste tegemist. Saime suhu vaadata ja isegi oma käega katsuda hobuse hambaid enne ja pärast viilimist.

Kolmandast tallist põikasime lihtsalt läbi, sest hommiku poole oli sealt helistanud üks tüdruk, kes oli mures oma hobuse tagumiste jalgade pärast, mida ta imelikult kõrgemale tõstis. Kindlaks ei saanud muidugi teha, milles probleem, sest võis olla, et hobune tõstis neid jalgu mudase pinnase tõttu.



Neljandas tallis vajati vaktsiini ning ühel ruunal tehti ka hambad ära. Üks eespool asuvatest hammastest oli pooleks läinud ja see tükk oli juba ammu sealt läinud, sest kõik oli kenasti kinni kasvanud. Poolik hammas oli aga ülemistele hammastele rohkem ruumi jätnud kasvamiseks, niiet ülevalt oli selle koha pealt hammas pikem kui muidu. Sel korral hammast veel välja tõmbama ei pidanud, kuid viilima pidi siiski üsna korralikult. Hammas oli murdunud teiselt hobuselt saadud kabjahoobi tõttu.

Päeva lõppedes jõudsin ikka järeldusele, et veterinaariks õppima ma võib-olla ikkagi ei lähe, sest kirg Hempflingu käe all õppimise ja seejärel ise teiste õpetamise vastu on väga suur. See on nagu miski, mille koha pealt tunnen, et oleksin justkui selleks loodud. Body-awarenessit saaksin õpetada ka neile, kes hobustega ei tegele. Mulle meeldib väga jagada oma teadmisi ja aidata teisi inimesi, et nende elu paremaks muuta (ja hobuste :D ).






esmaspäev, 16. november 2015

More at liberty

Oleme selle lahtiselt kordetamisega edasi tegelenud ja üsna edukalt on seni läinud. Sain isegi Marile õpetada natuke möödunud nädalavahetusel. Ta sai lõpuks ometi üsna normaalselt Lanzeti traavile tõstmist proovida. Samal päeval õhtu poole käisime ka tema hobuse juures ja siis üritasin ka teda Vivaga natuke õpetada ja ise paar ringi demonstreerida.

Pühapäeval katsetasin Lanzetiga terve platsi ulatuses lahtiselt kordetamist ning see tuli meil üllatavalt hästi välja. Tavaliselt on ta ikka uitama läinud, kuid seekord jäin oma ringile paremini püsima ja ei roninud liiga ette, niiet tal polnud põhjust minust lahkuda. Traaviletõsted olid ka täitsa head ning ma ei keeranud mingit käkki nendega nagu ma tavaliselt teen, kui lahtiselt terve platsi ulatuses teda kordetada olen püüdnud.

Natukene katsetasin temaga lahtiselt õlad-sees proovida, ainult algupäraseid märguandeid, et ta üldse tähele paneks, et mõnel hetkel ei tegele ma tavalise kordetamise stiilis juhtimisega vaid üritan hoopis talle mingit muud märguannet anda. Katsetused läksid ootamatult paremini, aga need olid ka meie esimesed korrad.

Loodan nüüd paari päeva jooksul postitada midagi erilisemat, näiteks midagi energia kohta või miskit muud olulist, vaatab mis sorti inspiratsioon peale tuleb :D .









pühapäev, 8. november 2015

Keskendumisest ei piisa

Keskendumisest ei piisa, kui sa teed ikka ja uuesti valesti.

Mina koguaeg arvasin, et kui ma keskendun piisavalt, siis hobune hakkab ka keskenduma, aga tutkit vasja. Lanzett sai mulle selle selgeks tehtud täna, kui ma üritan lahendada probleemi, mis näitas ennast läbi selle, et paremat pidi lahtiselt kordetades läks tal igas nurgas keeruliseks, nii et alati ühes kindlas nurgas pidi tihti sammu minema või keerama nurka, et vastassuunas minna.

Probleem oli see, et ma ei suutnud hobuse poole vasaku küljega olles kõndida omaenda ringil, kindlal ringil. Selle asemel kõndisin vahepeal hobuse suunas, siis et teda nurgast välja aidata, kõndisin tagurpidi paar sammu, siis vahepeal jälle kaugemale. Kui ma lõpuks aru sain ja end parandama hakkasin, siis muidugi ei olnud Lanzetil enam mingit küsimust selles, mis suunas me läheme ja kui kaugel ta peaks olema minust.


september - autor Mari-Liis Gabrel

Juba laupäeval olin ma niiii meeldivalt üllatunud sellest Lanzetiga lahtiselt kordetamisest, et see tegi mu terve päeva nii rõõmsaks. See oli lihtsalt vau! Ja see kui täpselt ta reageeris!

Ma valisin mingi nurga välja, ja suunasin oma energiat temale, niiet paar korda ma ei pidanud isegi füüsiliselt enda kõndimises midagi muutma, et ta traavile läheks ja just seal kindlas nurgas. Ja mõelda vaid kui hullusti ma suvel pidin vaeva nägema, et ta kasvõi natuke traaviks. Piitsaga vehkima üles-alla, kuid tema endiselt ignoreeris mind ja kõndis rahulikult edasi kasvõi trenni lõpuni (ehk siis nii kaua kuni ma ära väisisin katsetamisest), ka septembris natuke venis see tõstmine ja oktoobris natuke paranes, kuid see nädalavahetus oli see täitsa uuel tasemel.

Nii täna kui eile tegime trenni lõpus ühe galopitõste paremale ja vasakule. Väga lühidalt, kõigest mõned sammud ja siis juba kutsusin tagasi, sest vaja on harjutada seda tõstet, kuna see ei tule nii kergelt kui traav. Ilmselt ei ole ta veel täiesti valmis ka galopiks, niiet natukese haaval ongi hea. Aga tõsted olid kenad ja Lanzu oli nii rõõmus mõlemal korral, kuigi reedel oli ta üsna pahur ja isegi NORIS kommi, mille peale mõtlesin ma küll, et oi, mida ma nüüd valesti teen. Aga ei pidanud maiustest loobuma, lihtsalt natuke tegelema endaga ja hobuselt heakskiit saadud. :D





teisipäev, 3. november 2015

Through the Forest Wilderness

Ojaaa, see uus teema siin blogis, armastan. :D Kindlasti üks mu lemmikumaid teemasid, mis üldse kunagi olnud on, kui mitte kõige lemmikum. See on nii mõnus, mulle meeldib kui isegi arvuti taga istudes midagi rohelist nautida saab, nagu see mõnus paks mets siin. Silm lausa puhkab. Selline kodune ja hubane tunne tekib. Talvel, kui lumi maha tuleb, siis võib vist teema valgemaks teha, nagunii viskab see siin ju millalgi üle.

Ootan juba, et lumi tuleks maha, sest nii pime on. Kui nüüd nädala sees hakkan käima, siis jõuan pilkases pimeduses talli. Lumega oleks vähemalt jalge ette näha. Tahaks Lanzetiga hakata metsas ka kolamas käia, aga ma pole just eriti hea orienteeruja. Äkki peaks lõngaga märke maha jätma või seda järel vedama, et ära ei kaoks :D.

Hakkan inspiratsiooni ammutama, et millalgi mõne erilisema postituse mõnel teemal kirjutada. Mõtteis on olnud nii mõndagi, aga kirjutama pole jõudnud hakata.