esmaspäev, 29. detsember 2014

LIHTSALT VAU

Juhuu, me oleme täies hoos !
Lanzett on ikka tõeliselt hea õpetaja ja ma püüan olla nii hea õpilane kui võimalik. Meil läheb päris hästi. Ta ei köhi enam uues tallis üldse ja on vinks vonks. Libertyga (vabaduses/ vabas või nö lahtiselt ja avatud keskkonnas) oleme nüüd saanud natuke rohkem tegeleda. Ja ta on mulle just viimase nädalaga suutnud nii palju õpetada.

Paar trenni tagasi jooksis Lanzett mängimise ajal ESIMEST KORDA ELUS  minu juurde, juhuu. Imeline tunne minu jaoks. Mängimine on põhimõtteliselt meie lemmik asi. Eriti meeldib mulle see kui mina jooksen kopli teise otsa poole ja siis paneb ta kopli algusest minuga samas suunas ajama, ja kui vilistasin siis jooksis minu juurde. Nii tore poisukene.

Eile tegime esimest korda liberty tööga tegeledes galoppi ja te ei kujuta ette millised tõsted. LIHTSALT VAU! Uskumatu tüüp. Kandis raskust täitsa tagaotsal, esijalad sirutusid nii kaunilt ette, keha ja pea hoiak oli nii kaunis ja siuke energia, mõlemat pidi tegime vist kaks tõstet. Ja trenni algul kui traavi tegime, siis ta ei viitsinud väga sellist aeglast traavi teha nagu ma palusin muidu, tal hakkas suht igav ja vahepeal keeras teisele poole ja hakkas ära jalutama. Mõtlesin küll kuidas probleemi lahendada, ja otsustasin et okei no hakkame siis mängima hoopis. Ta seda mul viimasel ajal hakanud muidu tegema. Ja kui esimese hoo jooksime siis mõtlesin et aga kui küsiks talt seda et ta minu juurde jookseks. Ja nii ta lihtsalt jooksiski minu ümber ringi. Näitas mulle, et siukeste imeliste traavisammude (traav oli ka sama imeline kui galopp) ei saagi ta olla minu lähedal, Vähemalt mitte veel, selleks peaks ta kõvasti rohkem treenitud olema. Ja samuti õpetas ta, et ei saa saavutada oma õpetustega midagi kui see ei ole lõbus või huvitav, asi tulebki teha igakord huvitavaks ja lõbusaks, kui mitu korda juba harjutanud oled. Järgmine kord proovin uuesti, kas toimib siis ikka. ;)

Õde käis külas meil, ta õpib muidu Amsterdamis, tegi natuke pilte meist Lanzuga. Lisan aegamööda neid.


teisipäev, 23. detsember 2014

Amazing Existence

       Olen äärmiselt tänulik, et mul on selline sõber, hobune, mu kallis Lanzett. Ma olen nii tänulik, et ta õpetab mind samal ajal kui mina üritan õpetada teda. Ta on imeline ja kaunis. Ma ei jäta teda kunagi, ta on mu suurim aare. Ma loodan, et ta näeb, kuidas ma pingutan, et ta andestaks mulle kõik, mis kunagi teinud olen talle oma rumalusest, ja loodan, et ta näeb minus võrdset, või vähemalt hakkab nägema. Üritan alati meeles pidada, et ta pole mulle ju kunagi haiget teinud või isegi üritanud, niiet seda ei teeks ka mina. Jagades üksteisega oma teadmisi, läbime pika tee, võrdsete sõpradena.

       Vaadates tagasi oma hobustega seonduvale minevikule, ei saa ma aru, miks meid õpetatakse nii, miks meid pannakse uskuma valesid asju. Tõde on mulle selge olnud juba pikka aega, kuid just viimasel ajal tunnen, et ma tõesti pean sellest lugu ja olen selle lõplikult omaks võtnud. Tundub, et see vale on lihtsalt lihtsam. Valides kergema vastupanu tee, sulgeme enda ees uksed, mis viiks meid tõeliselt arendavate väljakutseteni ja elumuutvate kogemusteni.

       Imelik, et mõned inimesed usuvad, et kui me toidame oma hobuseid ja pakume neile peavarju, siis nad võlgnevad meile midagi. Näiteks peavad siis meile leiva lauale tooma osaledes grupitrennides, või peavad nad lihtsalt olema meie naudinguks, et me saaksime nendega ratsutada. Aga miks nad peakski? Meie oleme need, kes nad kodustanud on. Meie oleme need, kes panid nad piiratud alale elama, nii, et nad meist sõltuvaks muutuksid. Meie oleme need, kes võlgnevad nii mõndagi hobuste ees, kuna võtsime neilt nende vabaduse. Võiksime ju siis vähemalt neilt õppida ja kohelda neid võrdväärsetena. Ma küll soovin, et Lanzett leiaks, et ma pole nii halb midagi, mida ta kohati juba aru on saanud.

        Arvan, et saan koguaeg ainult paremaks muutuda, see ei tähenda, et ma endaga rahul poleks, vaid, et alati on arenguruumi ning seda, et olen igavesti õpilane. Olen kogenud, et kui inimene loobub vihatundest ja kibestumisest, vähemalt hobuse juuresolekul, siis vaatab hobune teda hoopis teise pilguga. Tundub, et kui pole neid blokeerivaid tundeid, mis takistab inimest selgelt mõtlemast, on inimene avatud. Hobune seda tunnetades leiab vast, et nüüd saab lõpuks inimesele ka midagi õpetada ja, et nüüd saab teda tõsiselt võtta. Sellest hetkest hakkab hobune justkui inimese mõtteid lugema, tekiks nagu mingi telepaatia. Inimene saaks palju paremini selgeks kehakeele, mille kaudu veel paremini hobusega suhelda.

       Alati liigu paremuse suunas, ole avatud ja mõistlik, mõtle tegude üle ja    armasta.

A: Kersti Kalberg / 500 Photo Shoots of Horses and Others (tehtud uues tallis)

kolmapäev, 17. detsember 2014

Otsast peale ja paremini

Mõtlesin üsna pikalt siis kogu oma ratsutamise mineviku peale ja ka lihtsalt hobustega tegelemiste ja nende õpetamise peale. Olen leidnud, et ega ikka hobusega kontakti naljalt ei loo küll. Hobune ei usalda inimest ikka nii kergelt küll, see, kui ta allub sulle, ei tähenda, et ta sind usaldab. Ja kontakti loomiseks ongi just usaldust minu arvates vaja. Pürgin pidevalt selle poole, et näidata hobusele, kuidas kontrollida näiteks hirmuäratavat situatsiooni, et näidata hobusele, kuidas säilitada kaine mõistus ja rahu. Seda mitte hobune tagasihoidmisega, sest see kõik lisab vaid pinget. Proovin seda talle selgeks teha olles ise eeskujuks ning sisendades talle oma olekuga, et ohtu pole ja tähelepanu on vajalik, ära kaota tähelepanu.

Oleme Lanzetiga nüüd 3x vabalt/lahtiselt karjamaal käekõrval kontakti loomist katsetanud. Tavaliselt kui ta lahti lasen läheb ta mu juurest minema, hakkab sööma või leiab endale midagi targemat teha. Eriti seda veel koplis, pimedas, õhtul, samal ajal kui kõrval koplis kutid lõbusalt ringi kablutavad. See on üsna raske, see pole halb, see on lihtsalt keeruline, mis teeb selle õppimise efektiivsemaks just seetõttu, et kohe algusest peale on see kontakti loomine sellistes tingimustes, mis seda raskendavad ning seega tuleb kohe alguses tublimini õppida, mis on väga kasulik.
Ma tõesti ei tea täpselt, kuidas ta oli sellega nõus, et davai proovime siis täna sedasi. Ta on minu õpetaja ning võib-olla ei leidnud ta varem, et ma selleks väga valmis oleks. Ta ei tahtnud minuga kontakti luua. Suvel saime küll edasi-tagasi kopli ja tallivahet lahtiselt ringi jalutatud, kuid see pole vist päris see. Eriti nüüd sügisel, kui kolimine toimus, siis olin kuidagi kinnine tema suhtes, nagu me polekski sõbrad ega midagi ning tema muutus minuga ka selliseks tavaliseks hobuseks, keda ma ei tunnegi. Aga nüüd hakkasime jälle otsast peale kõigega. See oli nagu mingi jumala ime. Ta püsis minuga. Vahepeal kui kaugemale läks, oli see justkui katsetus, et kui ma muutub närviliseks sellest, kartes teda kaotada, et ta minema läheb, siis kontakt lähebki nõrgemaks. Aga kui sellele mingit erilist reaktsiooni/tunnet ei avaldanud siis jäi kontakt samaks, nii mõnus. Teisel päeval proovisime ka traavi ja kolmandal korral veel rohkem traavi. Galopi pärast pabistan juba ette ka, aga see õnneks nii pea ei tule ka ma usun.

Tasapisi saame jälle jalgu alla ja proovime seekord paremini. Nii, et ei oleks mingit sundi ja pinget ja negatiivsust ja rõhumist. Et kõik oleks vaba, mõttega, lihtne ja meeldiv. Õppimine peaks ju olema meeldiv tegevus. Kogu elu mõte ongi põhiliselt see, et üks rakk annab teisele informatsiooni edasi.

Käisin esimest korda maastikul, Sandra näitas metsaradu meile