esmaspäev, 27. oktoober 2014

Väike videokene

Panin siis ühe videokese kokku, lihtsalt igavusest, pole ammu saanud ühtegi videot teha ja nüüd tekkis tahtmine niiet miks mitte. Filmida ma väga veel ei oska samal ajal kui ringi tatsan selle kaameraga, eriti koplis ja nii, kuid sellegi poolest ikka harjutan vahepeal, et kunagi mingi normaalsem video kokku panna. Mõned kenad pildid sisalduvad ka seal videos. Video on seekord ka avalik mitte ainult lingi abil vaadatav.

Niiet siin ta siis on  https://www.youtube.com/watch?v=AVAFNh3RDtw&feature=youtu.be .


laupäev, 18. oktoober 2014

Uues kuues

Blogil sügise puhul uus välimus ja Lanzetil külma puhul uus tekk. See on vist parim tekk mida ma kunagi näinud olen ja olen ostuga väga rahul, täpselt tema sugusele suurele ja paksule poisile paras. Superpluss.
Multibridle'i alumine rihm on talle pisut väike niiet saadan Alarile, et rihm välja vahetada pikema vastu. Kuskil nii 5cm võiks olla veel sellel rihmal, seniks sõidan tavaliste valjastega või mõtlen midagi muud välja.


neljapäev, 16. oktoober 2014

Hakkame siis pihta

Homme on viimane päev koolis ning siis 9 päeva puhkust, väga mõnus. Sain just oma Rambo Micklem Multibridle'i ka kätte ja nüüd saame korralikuma tööga pihta hakata. Nii väga olen oodanud seda päeva, et saaks ilma suulisteta multibridle'iga sõita, uskuge mind, samuti Lanzett. Ta suht tihti ütleb mulle/annab märku, et need suulised ja valjad pole üldse toredad ja see kavesson (paljud teavad kordepäitsete nime all või kapsoni) ei lähe ka mitte üldse. Niiet loodan, et need uued valjad teevad koostöö palju efektiivsemaks.
Muidugi on vaheaeg puhkus, kuid mitte otseses mõttes, sest ikkagi on nii palju vaja ära teha. Võtan isegi läpaka talli kaasa ja loodan üles laadid pilte ja võib-olla video, kindlasti blogida paar korda. Aga eks näis, mis mu ütlemistest saab, tavaliselt need ju väga vett ei pea.
Saime nüüd Lanzuga juba teise ühe toreda treeneri trenni, mis väga meeldis. Kerstit ei ületa vist küll keegi, aga uue treeneri trennid on ikka täitsa arvestatavad ehk siis väga head, mille üle on ainult hea meel. Pole üksteist nii palju tundma õppinud, et teaks kui palju meil ühiseid põhimõtteid on, aga seni tundub kõik päris hästi olevat. Nime saan ka varsti vist avaldada, lihtsalt kui asi kindlaks jääb siis kasutaksin heameelega eesnime siin blogis, et mitte koguaeg treener ja treener kirjutada. Perekonnanimesi ma tavaliselt ei avalda, sest see pole väga kombekas minu arust, pole ju mingit otsest luba ka küsinud. Aga loodetavasti on eesnimi okei, eriti kuna tegemist ikka toreda ja hea jutuga, mitte solvamisega või midagi säärast :) .
Hoblik tuli ka tagasi, sain temaga sõita korra ja päris tubli on ta võrreldes selle ajaga, mis ta sadula all on üldse veetnud. Päris häälekaks on läinud siiski ja võhma väga pole, aga see pole nüüd eriti, mille üle kurtma peaks.

Et siis varsti kirjutana jälle ja kuna eelmine teema erilist lõpetust ei leidnud siis ehk teen mingi kindla postituse pigem selle kohta. Eks näis ...

kolmapäev, 8. oktoober 2014

Parem kui kunagi varem

Kõik on viimasel ajal üsna hästi hobesega. Ma olen lihtsalt nii õnnelik temaga aega veetes. Olen saanud mõningaid kordi niisama käekõrval tegeleda, kuid ST areng hetkel seisab, sest ootan nii väga oma multibridle'it ja heameelega seda vana ei kasutaks.

Poiss on nii tubli, mõnus, rahul, ta kuulab nii hästi mu juttu ja meil on nii hea koostöö viimasel ajal. Tõeliselt õrn ja tore on ta, vahepeal on ehmatanud paari asja peale, mis platsi kõrval on olnud (mõni uus asi on hirmu tekitanud, nt suur õunu täis kilekott või uus slow-feedingu võrk, selle võrguga pole ta eriti harjunud veel). Olen juba umbes kuu aega või rohkem käinud teda koplist toomas ilma nöörita ja tihtilugu ilma ühegi maiuseta, kuigi mõnikord on mul mingi õun vms, mida siis annan talle kui kopliväravast ehk mulgust välja oleme saanud. Harrastame sellist vaba stiili. Talli lähme lahtiselt, tallist tuleme lahtiselt. Esimesed korrad teda eriti ei huvitanud, aga nüüd on ta seda vabadust vägagi väärtustama hakanud ja kuidagi mõistame üksteist paremini.
Ma ei mäleta millal ma täpselt sain aru sellest, et hobust ei pea domineerima, sa ei pea talle näitama, et oled karjajuht, boss, ja hobust ei pea paika panema, sest hobused ei istu pähe. See on kõik nii inimeste mõtlemises kinni, et see on juba nii loomulik ratsutamismaailmas.
Mida õrnemaks ja leebemaks olen läinud Lanzetiga, seda paremaks, mõistvamaks ja suhtlevamaks on ta läinud. Varem ei näidanud ta kunagi välja, et talle meeldib kui ma teda sügan, ta kunagi ei ajanud mokka prunti, üldse ei reageerinud mu sügamisele, ega pannud mu toimetusi väga tähele tema ümber. Teised hobused, kellega tegelesin, näitasid kohe välja kui hea oli kui neid sügatakse ja ootasid tihtilugu maiust. Aga Lanzu mitte, ta oli selline veidi apaatne või nii. Aga nüüd näitab ta kohe välja kui ma teda sügan ja ta jälgib mu toimetusi, kuulab mu juttu. Ta on rohkem minuga kui kunagi varem ja mulle tundub, et ma tunnen teda ka paremini kui varem. Saan kohe aru millal pean olema toetav, rahustav või ergutav.

Kuna praegu on põhimõtteliselt öö, siis edasi enam kirjutada ei jaksa, aga järgmises postituses jätkan seda teemat, see on minu jaoks lihtsalt nii huvitav. Ning oma lähedastele hobuinimestele üritan ikka edasi anda neid teadmisi, mida oman hobuste tundmise, treenimise ja nendega suhtlemise kohta. Aga siia ei jõuaks ma elu sees vist nii palju kirjutada kui ma muidu seletaks :D. Siiski tuleb peagi kerge ülevaade vms.