reede, 6. juuni 2014

Gertul Nuhjas külas

Kolmapäeval õnnestus mul tegelikult oma talli ka saada, treeneri autoga. Niiet siis saime natuke sõita Lanzetiga. Endiselt ilma sadulata. Ta oli väga tubli, tegi ilusti kaasa. Aga kui Mooses vaateväljast lahkus, läks pisut närvi ja ei tahtnud väga sammu käia. Ja kui Aramis ka lahkus, hakkas millegi pärast üksi platsil olemise pärast põdema, ei tahtis traavile minna koguaeg. Varem sellist asja pole nagu olnud. Ühe korra tõmbas alt ka ära täiesti, õnneks jäin kenasti selga, aga oli üksjagu tegemist, et ta maha rahustada. Rääkisin ja kiitsin koguaeg kui mulle vaid keskendus. Lõpuks saime normi tagasi ka ja siis tegime traavis harjutusi ja lõpetasime ära. Arvasin ise küll, et Lanzul ilma sadulata hetkel parem, kuna tal oli paar kuud ja veidi peale see probleem, et sadul oli äkki suureks jäänud, ja mina ei pannud seda tähele kohe kuigi oleks vaja olnud. Seega sai turi haiget, aga Lanzett kahjuks pukki ei teinud ega küünlaid ega midagi sellist selle peale, kuid oleks võinud, siis oleksin kohe uurima hakanud mis toimub, sest tavaliselt selliseid nalju ei tee kunagi. Ausalt öeldes pole kunagi temalt mingisugustki tagant üles viskamist saanud või korralikku küünalt, ainult minivariante, kraavi kaldal :D. Igatahes paneme sobiva raami siis paika ja hakkan sadulaga treenima jälle, sest mina ei suuda täisistakus tema hoogsamate liikumistega traavis kaasa minna ja ei taha väga aeglaseks ka teda võtta, kuna see võib kaotada lõpuks loomuliku liikumise, niisiis sadul selga ja trenni.

Nuhjas oli üle pika aja tore jälle käia. Nii paljud hobused olid sealt küll lahkunud ja paljud varsad niiiii niiiii suurteks kasvanud, et ei tundnud äragi eriti. Üleüldse oli tall veidi muutunud. Pildistasin peamiselt Gertu poni ja tema trenni kaksikutega, talliomaniku lapsed Reimo ja Rene. Gertul on päris armas poni, kohe meeldis temast pilte klõpsata. Trenni lõpus hakkas küll meeletu kõva vihmasadu, niiet sain suht ligumärjaks, aga kaamerat hoidsin elu eest muidugi. Siia panen aga vaid mõned sellised artsy pildid. Muidu oli kena päev ja tuttavaid hobuseid oli jälle tore paitada ja sügada, eriti Aktaionit, kes oli Attila poolvend, ja kui Gertuga väiksemad olime, kui Nuhjas veel käisin, tegelesime tihti koos nendega. Oli aeg ka kui Attila ja Aktaion olid lahutamatud, sellega oli küll probleeme aga armas oli neid koos vaadata. Nägin muidu hiljuti Attilat ka, kui eelmine nädal meie tallist üks hobune Nõmmemõisa läks. Kahjuks sain teda vaid kaugelt imetleda, aga ikkagi süda sulas ja tahtsin väga ta endaga kaasa viia. Eks mulle jääb vist igavesti see tunne. Natuke kurb ikkagi, sest kahjuks pole mul võimalik teda endale saada ja nii ongi tükike südamest alati kuskil kaugel, elamas teist elu... ilma minuta. Eks näis mis tulevik toob, aga muud ei oska rohkem öelda küll.
Nautige pilte :)