kolmapäev, 12. märts 2014

Everything can happen ♥

Ma leian, et olen suhteliselt positiivse ellusuhtumisega inimene, kuigi see väliselt nii hästi silma ei torka. Ma usun kõikidesse oma ettevõtmistesse ja tegudesse, mis on mulle olulised ja mida tahan saavutada, nõnda ongi õnn mulle tihti naeratanud ja mõni sõber on mind kohati luckeriks kutsunud, kuna olen suutnud hulludest olukordadest ilusti välja tulla. Mõnikord unustan milleks võimeline olen ja kui siis usku puudub, ei lähe ka asjad korda. Aga ajast mil ma hakkasin endasse uskuma rohkem on mu elu palju paremaks läinud ja olen muutunud ka palju tänulikumaks (mis on ka üks oluline osa usuga asjade saavutamiseks).
Ma ei tea miks mulle üldse hakkasid hobused meeldima, miks ma neisse nii kõvasti ära armusin, keegi perest pole kunagi hobustega tegelenud, ema on küll 1x hobuse seljas istunud aga keegi sellest peres ei rääkinud ka ja hobusemultikaid siis veel ei olnud, vähemalt mina pole küll väiksena neid vaadanud. Juba siis kui olin kuskil 4-5, nii palju kui end mäletan, meeldisid hobused mulle tohutult. Kujutasin tihti ette oma vaimusilmas kuidas mul on oma ilus suur tugev hobune kellega ma mööda põlde kappan, see tundus nii meeliülendav ja vaba.
See mõte on endiselt mu peas, see on kui paradiis, rahustav aga samas muudab nii elavaks. See on ilus unistus. Tavaliselt on sõidan ma oma mõtteis ilma sadulata ja valjasteta, galopis päikeseloojangu taustal, perfektne värk. Koguaeg on olnud kuskil mõtetes, et saan oma hobuse, sellise, kes on tõeliselt minu, kes sobib minuga kokku, mõistab mind ja keda minagi mõistaks, kes aitaks mind ja keda mina samuti aitaks (näiteks hirmudest üle saada). See unistus on nii kodune ja südant soojendav.
Mul oli üks tore plaan. Kuna ma Lanzett on parim hobune, keda näinud olen, kellega sõitnud olen siis oli mul plaan ta peale keskkooli ära osta kui ma Tartusse Maaülikooli veterinaariat õppima lähen. Kena plaan. Aga siis tuli selline uudis, mis pani seda ostu natuke varasemale kuupäevale tõstma. Esialgu tundus, et Lanzett tuleb nädala jooksul ära osta aga siis muutus kõik natuke rohkem minu plaani sarnaseks. Lanzett saab küll minu hobuseks, lähiajal juba, lihtsalt lõplikult ostan ta vist ära keskkooli lõpus, või kui raha kokku saan siis varem. Igatahes saame asja rahulikult võtta, mis on väga tore.
Olen nii õnnelik, et Lanzett saab minuga jääda. Ma armastan teda, ta on minu parim sõber. Temaga koos olles tunnen, et me kuidagi kuulume kokku. See on nii hea tunne. Ja uskumine endasse ja oma ettevõtmistesse aitas mul selleni jõuda, tema leida ja lõpuks ta ära osta. Peagi olen juba 2 aastat temaga koos olnud ja see on olnud ilmatu tore aeg. Ei anna teda kunagi ära, minu kallis poisu, alati minu südames ♥ !



teisipäev, 4. märts 2014

Õige vähe

Eelmine nädalavahetus oli selline kiirem suts tallis. Tulin reede õhtul ja läksin laupäeval päeva ajal juba ära. Hoblikuga pole nüüd paar nädalat õieti midagi teinud, küll ilma/platsi või siis ajapuuduse tõttu. Lanzetiga reedel tegelesin niisama, midagi kordetamise taolist :D ja laupäeval oli meil treeneri trenn. Läksime siis põllule, sest ööga oli plats kivistunud. Marge ja Kersti viisid kaks kavaletti põllule ja Kersti tõi ühe jaoks mõned kuuseoksad. Põllu peal oli täitsa imelik trenni teha. Hobune oli üllatavalt rahulik tegelikult, aga ega ma talle palju ei lubanud ka. Kavalette tulime Lanzuga ka ainult traavis. Üks naljaks koht oli muidugi see kui maas, oli täiesti tavaline latt, millele traaviga peale läksin, kuid Lanzett hüppas seda, vist oli nagu mingi 40-50cm, seljast vähemalt tundus. Peale latti läks kohe galopile ka, õnneks mitte kihutavalt kodu poole, vaid selline korralik kokkuvõetud kena galopike, ratsmega ka ei hakanud lollitama. Kusjuures kordagi ei tirinud kodupoole ega sikutanud pead alla vms, et suund kodu poole tulla. Niisiis tegime nende 2 kavaletiga sellist mõnusat kerget trenni ja peale seda jalutasime karjääris korra ja siis koju. Loodetavasti saab nüüd vaikselt ka kõrgemale minna kui 30cm. Lanzul oli köha läinud natuke tugevamaks, niiet Marge sai talle köharohtu ja nüüd saab ta seda mõned päevad. Straightness trainingu jaoks eriti aega polnud, reedel tegin natuke, aga siis olime tavaliste päitsetega ja ilma stekita, aga sellele vaatamata tuli ilusti. Üllatuse lükkan ka edasi järgmise postituseni, sest kuna polnud aega, pole ka üllatust millest rääkida. Aga järgmine nädalavahetus teen asja ära ja räägin siis.