teisipäev, 25. veebruar 2014

4 päeva

Hakkas juba tunduma nagu oleks vaheaeg alanud, aga ega seegi enam kaugel ole. Reedel tuli Gertu ka küll ja jäi ööseks, sai palju nalja aga Lanzetti ta proovida ei jõudnudki kahjuks, sest siis oleks saanud ka tema Lanzu arengut tunda, aga mis seal ikka, kui tuleb järgmine kord, siis las proovib, ongi suurem areng toimunud.
Laupäeval oli üle pika aja Kersti trenn, mis mulle väga meeldis. Tundsin, et õppisin nii palju uut juurde. Kuigi ilm oli üsna halb, vahelduv vihma- või jäävihma sadu, ja platski oli üsna ligane ja lirtsuv, tuli Lanzett trenniga suurepäraselt toime. Nagu tal tavaks ikka, keksles ta ka seekord üle lompide ja üldse valis kuhu astus, siis oli esialgu natuke raske kaasa minna aga siis hiljem harjusime mõlemad olukorraga ära. Kogusin natuke teadmisi trenni ülesehituse suhtes, millega täpsemalt alustada ja mida siis teha ja mida peale seda ja toda teha ja kui kaua teha midagi jne. Lanzu oli väga pehme ja üllatas mind väga, kuna ise õppisin natuke uut asja enda jaoks ja tema sai sellele üsna kiiresti pihta, mida teha vaja on. Harjutasime sellist rohkem ette-alla sõitmist ja nii. Ega ma väga sõnades seda hetkel kirjeldada ei oska, kuna ei olnud mahti pärida eriti, vaid käis pidev mõtlemine ja tegutsemine, mistõttu mul pärast ka nii hea meel olin, et trennist võtsin, mis võtta sai.

Jõudsin käia ka Triibu ja Lukiga käekõrval jalutamas. Triibuga oli esimesed 15 minutid ainult mingi ellujäämiskursus, kus pidevalt üritasin tema perutamisest kõrvale hoiduda, samal ajal takistades tal minema tõmmata ja seda kõike selle tee peal, mida mööda platsile minna, ehk siis tükk tegemist oli enne kui üldse midagi tegema sai hakata platsil. Järgmine kord hakkan vist kohe tegelema, enne teele minekut üldse, vaid kohe kui ta tema aiakesest/väliboksist välja võtan. Hull vend, ta ju meil pukitab siis ka kui sa koguaeg päitsetest kinni hoiad, tugev vennike.
Luki ka eeskujulikum polnud. Temaga tegin ainult kuskil pool tundi. Lihtsalt jalutasime. Ta viskas ka ühe pukki ja tegi küünla, samal ajal kui nööri olin talle andnud vaid kuskil 50cm, õieti palju ei saanudki temaga teha. Ta küll tahtis end välja elada, aga polnud tol hetkel õiget kohta kus seda teha ja ega ta sobivas konditsioonis ei olnud ka selle jaoks.

Hakkasin Lanzetiga ka nüüd käekõrval tegeledes rohkem ette alla küsima, sest nagu näha siis sellest vähesest ette-alla tulekust ei piisa, et selga korralikult soojaks saada ja lihaseid venitada. Tõesti, see ette-alla oli varem nagu lihtsalt veidi ette ja mitte eriti alla :D. Aga jah, ka sellele tuleks suuremat tähelepanu osutada. Hakkame vaikselt galoppi ka harjutama straightness trainingus, või noh esimesed tõsted on tehtud ja seda vaid kaugelt, mitte käekõrvalt, aga küll selleni ka aega on.
Tänan osasid inimesi, kel oli tahtmist meie Straightness Training Estonia grupiga liituda. Liikmeid oleks tõesti sinna vaja, et grupile elu sisse saada. Ise pole ma veel enda hobusest ja endast jõudnud midagi postitada, sest oleks tibakene vaja veel areneda, enne kui teistele saan eeskuju hakata andma. Aga sellegi poolest võivad kõik teised grupiliikmed endast ja oma hobuste tegemistest kirjutada sinna, ja kirjutada oma ST treeningust, kes on sellega alustanud. Mul hetkel on enda pangakontoga natuke vaja jamada ja siis saan omale selle Home Study Course'i ära osta ka, ning siis arvatavasti võin hakata gruppi endast rohkem kirjutama.

esmaspäev, 17. veebruar 2014

Photo Shoot

Autor: Kersti Kalberg (Kaamera ja Hobune või tulevikus 500 Photo Shoots of Horses and Others )
Suured tänud autorile, väga meeldis see pildistamine.
PS klikkige ikka pildi peale ja vaadake sealt edasi, suuremalt on parem :)








































pühapäev, 16. veebruar 2014

Maagiline fotograafia

Käisime siis Katsuga männimetsas, ja ka mujal, Kersti fotosessioonil osalemas. Oli väga tore, sai päris pika maa ka läbitud, umbes 20km käisime käekõrval ära ja 3x selle aja jooksul olime natukest aega seljas, sest teed on ikkagi libedad, vahet pole kus kohas oled. Kõige rohkem pilte tegime männimetsas, siis paar klõpsu Kiisa metsas ja siis viimane peatuspunkt oli see põldudevälja tee peal (mõne pildi taustal võite märgata elektrijaama, need pildid siis tee peal tehtud). Lanzuga oli see meil üle väga pika aja esimene maastik jälle, ehk siis oli mõningaid ehmatamisi, palju õudseid asju aga õnneks käekõrval ei teinud me sellest nii suurt numbrit kui oleks pidanud seljas tegema, sest käekõrval sa ta näha ka minu käitumist ja reaktsiooni kahtlastes olukordades. Ühe korra muidugi kui autotee kõrval kõndisime seljas, peale männimetsa photo shooti, mõtles Lanzett, et tõmbaks lihtsalt järsku alt ära. Ja nii ta läkski. Võttis lihtsalt galopile ja ei tulnud tagasi, kangutas vastu ka veel kui tagasi üritasin seal võtta. Kõik võtted proovisin läbi, kuidas hobust tagasi saada, aga ei õnnestunud. Oli ju ohtlik olukord, autotee kõrval, kurv kohe tulemas kust tulime enne ja seal oli üsna libe ka. Natuke hirmus oli alguses, aga siis jõudis kohale, et alla anda küll ei saa. Ja kaklesingi nii kaua kuni hobusel adrenaliinilaks üle läks ja jumal tänatud, et 20 meetrit enne kurvi. See oli tuttav olukord, kuna Lanzetti tundes juba pea paar aastat, siis tema puhul ongi nii, et ootad kuni mõistus koju tuleb ja alles siis saad tagasi tulemist küsida, eks seda on mitu korda juhtunud, muidugi ainult maastikul.

Praegu lisan vaid ühe pildi, kuna mul on suhteliselt kiire kahjuks, aga homme üritan kõik ülejäänud superpildid meie seiklusest üles panna, mille autoriks on Kersti Kalberg, teisisõnu 500 Photo Shoots of Horses and Others.


esmaspäev, 10. veebruar 2014

Lanzetist ja Triibust

Lanzett on viimasel ajal rohkem tööle hakanud ja reede õhtul tegime väga mõnusat trenni. Ta oli niiiii hea. Ma sain kuidagi palju lihtsamalt, vabamalt ja mõnusamalt teha täisistakut (sõitsime sadulatta) ning seda isegi üpris elavas ja kiiremas traavis. Ta õlad olid kuidagi nii vabad ja ta jooksis voldil ja kaheksatel nii ilusti, et täitsa lõpp. Peatusi tegi ka korralikult ja allüüre vahetas kenasti. Galoppi tegi ka megahästi, tegin ainult 1 korra mõlemast jalast. Mõlemale poole siis üks pikem kaar. Nii perfektselt tõusis õigest jalast mõlemal korral ja täpselt siis kui küsisin. Tagasi traavile tuli ka nii ilusti, üldse mitte rohmakalt nagu tal muidu on kombeks olnud. Ja ei läinud nii hoogu ka kui ta tavaliselt läheb kui galopi aeg on, sest viimasel ajal sõidan nii kergeid trenne, et mulle tundub, et tal on kenasti energia ülejääke. Ühesõnaga täiuslik poiss oli ja mul oli nii hea meel :). Kohe kui kõik asjad kenasti küsitud said, hüppasin alla ja jalutasin käekõrval ära. Andsin palju kommi ja viisin tagasi koplisse.
Straightness Training sujub meil ka. Traavi saame nüüd juba aeglasemini teha, niiet ma ei pea väga kiiresti jooksma ta kõrval. Painded on ka paranenud veidi veel. Ma juba tunnen seljas olles ja vahepeal isegi käekõrval, et ta on juba vaikselt valmis harjutuseks õlad sees, aga sellega hakkame pihta siis, kui traav on kenasti kokku saadud ja galopiga algust tehtud. Planeerin osaleda ka ST Home Study Course'il ehk siis koduõppeprogramm ST jaoks. See sisaldab hulgaliselt materjale ja videosi, mida saab siis ka allalaadida (kuid pole edasijagamiseks) ja saab ka eluaegse ligipääsu ST Home Study Course'i leheküljele, kus on palju huvitavat, ja Facebooki grupile, mis on ka selle konkreetse kursuse jaoks.

Käisin ka Triibuga platsil "jalutamas" laupäeval. Kersti tuli meist pilte ka tegema. Oli väga vahva. Alguses ehmatasin natuke aga pärast harjusin sellega ära kui ta minu suunas galoppi jooksis ja siis tagant üles viskas :D, mind ta ei rünnanud ju siiski, otseselt ka ei ähvardanud. Lihtsalt hullas ning jälgis ka käsklusi samal ajal. Mõningad korrad tahtis ära tirida ja galopihoos ei tahtnud nii korralikult voldikesel püsida, aga üldjoones käitus hästi. Temaga pole sada aastat tegeletud niiet oli selge see, et ka tema tahtis energiaülejääkidest vabaneda. Mõningaid pilte siis ka teile, autor on kõikidel Kersti Kalberg :) (Kaamera ja Hobune)


Ma ei tea mis selle pildiga juhtus :/