esmaspäev, 29. detsember 2014

LIHTSALT VAU

Juhuu, me oleme täies hoos !
Lanzett on ikka tõeliselt hea õpetaja ja ma püüan olla nii hea õpilane kui võimalik. Meil läheb päris hästi. Ta ei köhi enam uues tallis üldse ja on vinks vonks. Libertyga (vabaduses/ vabas või nö lahtiselt ja avatud keskkonnas) oleme nüüd saanud natuke rohkem tegeleda. Ja ta on mulle just viimase nädalaga suutnud nii palju õpetada.

Paar trenni tagasi jooksis Lanzett mängimise ajal ESIMEST KORDA ELUS  minu juurde, juhuu. Imeline tunne minu jaoks. Mängimine on põhimõtteliselt meie lemmik asi. Eriti meeldib mulle see kui mina jooksen kopli teise otsa poole ja siis paneb ta kopli algusest minuga samas suunas ajama, ja kui vilistasin siis jooksis minu juurde. Nii tore poisukene.

Eile tegime esimest korda liberty tööga tegeledes galoppi ja te ei kujuta ette millised tõsted. LIHTSALT VAU! Uskumatu tüüp. Kandis raskust täitsa tagaotsal, esijalad sirutusid nii kaunilt ette, keha ja pea hoiak oli nii kaunis ja siuke energia, mõlemat pidi tegime vist kaks tõstet. Ja trenni algul kui traavi tegime, siis ta ei viitsinud väga sellist aeglast traavi teha nagu ma palusin muidu, tal hakkas suht igav ja vahepeal keeras teisele poole ja hakkas ära jalutama. Mõtlesin küll kuidas probleemi lahendada, ja otsustasin et okei no hakkame siis mängima hoopis. Ta seda mul viimasel ajal hakanud muidu tegema. Ja kui esimese hoo jooksime siis mõtlesin et aga kui küsiks talt seda et ta minu juurde jookseks. Ja nii ta lihtsalt jooksiski minu ümber ringi. Näitas mulle, et siukeste imeliste traavisammude (traav oli ka sama imeline kui galopp) ei saagi ta olla minu lähedal, Vähemalt mitte veel, selleks peaks ta kõvasti rohkem treenitud olema. Ja samuti õpetas ta, et ei saa saavutada oma õpetustega midagi kui see ei ole lõbus või huvitav, asi tulebki teha igakord huvitavaks ja lõbusaks, kui mitu korda juba harjutanud oled. Järgmine kord proovin uuesti, kas toimib siis ikka. ;)

Õde käis külas meil, ta õpib muidu Amsterdamis, tegi natuke pilte meist Lanzuga. Lisan aegamööda neid.


teisipäev, 23. detsember 2014

Amazing Existence

       Olen äärmiselt tänulik, et mul on selline sõber, hobune, mu kallis Lanzett. Ma olen nii tänulik, et ta õpetab mind samal ajal kui mina üritan õpetada teda. Ta on imeline ja kaunis. Ma ei jäta teda kunagi, ta on mu suurim aare. Ma loodan, et ta näeb, kuidas ma pingutan, et ta andestaks mulle kõik, mis kunagi teinud olen talle oma rumalusest, ja loodan, et ta näeb minus võrdset, või vähemalt hakkab nägema. Üritan alati meeles pidada, et ta pole mulle ju kunagi haiget teinud või isegi üritanud, niiet seda ei teeks ka mina. Jagades üksteisega oma teadmisi, läbime pika tee, võrdsete sõpradena.

       Vaadates tagasi oma hobustega seonduvale minevikule, ei saa ma aru, miks meid õpetatakse nii, miks meid pannakse uskuma valesid asju. Tõde on mulle selge olnud juba pikka aega, kuid just viimasel ajal tunnen, et ma tõesti pean sellest lugu ja olen selle lõplikult omaks võtnud. Tundub, et see vale on lihtsalt lihtsam. Valides kergema vastupanu tee, sulgeme enda ees uksed, mis viiks meid tõeliselt arendavate väljakutseteni ja elumuutvate kogemusteni.

       Imelik, et mõned inimesed usuvad, et kui me toidame oma hobuseid ja pakume neile peavarju, siis nad võlgnevad meile midagi. Näiteks peavad siis meile leiva lauale tooma osaledes grupitrennides, või peavad nad lihtsalt olema meie naudinguks, et me saaksime nendega ratsutada. Aga miks nad peakski? Meie oleme need, kes nad kodustanud on. Meie oleme need, kes panid nad piiratud alale elama, nii, et nad meist sõltuvaks muutuksid. Meie oleme need, kes võlgnevad nii mõndagi hobuste ees, kuna võtsime neilt nende vabaduse. Võiksime ju siis vähemalt neilt õppida ja kohelda neid võrdväärsetena. Ma küll soovin, et Lanzett leiaks, et ma pole nii halb midagi, mida ta kohati juba aru on saanud.

        Arvan, et saan koguaeg ainult paremaks muutuda, see ei tähenda, et ma endaga rahul poleks, vaid, et alati on arenguruumi ning seda, et olen igavesti õpilane. Olen kogenud, et kui inimene loobub vihatundest ja kibestumisest, vähemalt hobuse juuresolekul, siis vaatab hobune teda hoopis teise pilguga. Tundub, et kui pole neid blokeerivaid tundeid, mis takistab inimest selgelt mõtlemast, on inimene avatud. Hobune seda tunnetades leiab vast, et nüüd saab lõpuks inimesele ka midagi õpetada ja, et nüüd saab teda tõsiselt võtta. Sellest hetkest hakkab hobune justkui inimese mõtteid lugema, tekiks nagu mingi telepaatia. Inimene saaks palju paremini selgeks kehakeele, mille kaudu veel paremini hobusega suhelda.

       Alati liigu paremuse suunas, ole avatud ja mõistlik, mõtle tegude üle ja    armasta.

A: Kersti Kalberg / 500 Photo Shoots of Horses and Others (tehtud uues tallis)

kolmapäev, 17. detsember 2014

Otsast peale ja paremini

Mõtlesin üsna pikalt siis kogu oma ratsutamise mineviku peale ja ka lihtsalt hobustega tegelemiste ja nende õpetamise peale. Olen leidnud, et ega ikka hobusega kontakti naljalt ei loo küll. Hobune ei usalda inimest ikka nii kergelt küll, see, kui ta allub sulle, ei tähenda, et ta sind usaldab. Ja kontakti loomiseks ongi just usaldust minu arvates vaja. Pürgin pidevalt selle poole, et näidata hobusele, kuidas kontrollida näiteks hirmuäratavat situatsiooni, et näidata hobusele, kuidas säilitada kaine mõistus ja rahu. Seda mitte hobune tagasihoidmisega, sest see kõik lisab vaid pinget. Proovin seda talle selgeks teha olles ise eeskujuks ning sisendades talle oma olekuga, et ohtu pole ja tähelepanu on vajalik, ära kaota tähelepanu.

Oleme Lanzetiga nüüd 3x vabalt/lahtiselt karjamaal käekõrval kontakti loomist katsetanud. Tavaliselt kui ta lahti lasen läheb ta mu juurest minema, hakkab sööma või leiab endale midagi targemat teha. Eriti seda veel koplis, pimedas, õhtul, samal ajal kui kõrval koplis kutid lõbusalt ringi kablutavad. See on üsna raske, see pole halb, see on lihtsalt keeruline, mis teeb selle õppimise efektiivsemaks just seetõttu, et kohe algusest peale on see kontakti loomine sellistes tingimustes, mis seda raskendavad ning seega tuleb kohe alguses tublimini õppida, mis on väga kasulik.
Ma tõesti ei tea täpselt, kuidas ta oli sellega nõus, et davai proovime siis täna sedasi. Ta on minu õpetaja ning võib-olla ei leidnud ta varem, et ma selleks väga valmis oleks. Ta ei tahtnud minuga kontakti luua. Suvel saime küll edasi-tagasi kopli ja tallivahet lahtiselt ringi jalutatud, kuid see pole vist päris see. Eriti nüüd sügisel, kui kolimine toimus, siis olin kuidagi kinnine tema suhtes, nagu me polekski sõbrad ega midagi ning tema muutus minuga ka selliseks tavaliseks hobuseks, keda ma ei tunnegi. Aga nüüd hakkasime jälle otsast peale kõigega. See oli nagu mingi jumala ime. Ta püsis minuga. Vahepeal kui kaugemale läks, oli see justkui katsetus, et kui ma muutub närviliseks sellest, kartes teda kaotada, et ta minema läheb, siis kontakt lähebki nõrgemaks. Aga kui sellele mingit erilist reaktsiooni/tunnet ei avaldanud siis jäi kontakt samaks, nii mõnus. Teisel päeval proovisime ka traavi ja kolmandal korral veel rohkem traavi. Galopi pärast pabistan juba ette ka, aga see õnneks nii pea ei tule ka ma usun.

Tasapisi saame jälle jalgu alla ja proovime seekord paremini. Nii, et ei oleks mingit sundi ja pinget ja negatiivsust ja rõhumist. Et kõik oleks vaba, mõttega, lihtne ja meeldiv. Õppimine peaks ju olema meeldiv tegevus. Kogu elu mõte ongi põhiliselt see, et üks rakk annab teisele informatsiooni edasi.

Käisin esimest korda maastikul, Sandra näitas metsaradu meile

neljapäev, 27. november 2014

Elurõõmsad

Eelmine laupäev kui Lanzu juures käisin, mõtlesin, et läheks õige liivaplatsi uudistama. Oli esimene lumi ja kõik oli toredalt valge. Lanzett oli algul tuim kui teda tooma läksin koplist, aga märgates mu positiivsust ja rõõmsameelsust, läks ta ise ka selliseks toredaks. Platsile jõudes lasin ta lahti, et las läheb nuusib veits, aga tema läks kohe nii ekstaasi sellest. See oli ülimalt vahva. Pani seal galopis kimama ja viskas ennast üles õhku nagu vasikas, tegi selliseid rõõmsaid hüppeid, mida ma poleks temalt kunagi oodanud, eriti kui ta üksipäini oli, kuna sõpradega vahest kimab küll koos kui oleme lasknud platsile vabalt lahti, aga seekord siis üksi ja siuke reaktsioon. Nii lahe. Hüüdsin talle kaasa ka, kuid põhiliselt seisin lihtsalt paigal või kõndisin niisama, imetledes lihtsalt lõbusat hobust. Ta oli ikka nii kreisi, ja kusjuures ta ei olnud nagu hirmul, mida olen tema puhul palju kogenud, kui nt minna vihmakilega koplisse võinii, et läheb ka tormama, ta oli lihtsalt õnnelik ja lõbus, jooksis vahepeal minu poole ka, aga mitte ähvardavalt, vaid kuidagi kaasakiskuvalt. Tundsin et läheks koos temaga jooksma ja hullama. Elasin talle kaasa, mille peale ta veelgi energiat juurde sai. Olime mõlemad ülemeelikud. Kui seisma jäi ja midagi vaatama siis lihtsalt kutsusin teda või huilgasin niisama hullumusest ja juba oligi uus hoog sees :D. Polegi kunagi näinud ühtegi hobust nii kõrgele hüppamas. Mari oli meil ka külas ja temal õnnestus samal ajal veits filmida seda lustimist. Kui veidi trallitanud oli, siis võtsin ta nööri otsa ja kõndisime veits ja tegime ette alla painutustega. Väga mõnus päev oli, ta oli üllatavalt vaimustav.
Pildid ka Marilt ja video panen ka varsti kui veel filmi materjali saan, et teha mingi kokkuvõtvam video algusest uues tallis.



laupäev, 15. november 2014

UUS KODU!

Me oleme kohal! Lõpuks ometi saime kolitud. Seekord siis tuli vet kohale ja sai tugevama, või noh õige rahustiga toimetatud. Kui mõjuma hakkas, kõndisin treileri trapi ette ja astusime ühe sammu peale. Kuna Lanzett nii uimane oli siis Tuvi ja üks mu empsi sõber aitasid tagant kordega taguotsa sikutada sissepoole. Mingi 1-2 minutit panime teda peale. Ta oli nii uimane, et ei teinud väga teist nägugi kui tagant pulk ja luuk kinni pandi :D. Pidin naerukrambid saama kui autosse läksid. Mõelda vaid, et meie raiskasime 2 päeva temaga möllates, selleasemel, et kohe kutsuda vet ja asi ants. Eino tore on õppida oma vigadest. Igatahes seadsime end mugavalt sisse täna Ukumäe talus, see on Kersti oma tall, nagu enamik võib teada juba. Täitsa hea tunne on. Olen nii õnnelik selle üle, et lõpuks seal kohal oleme. Hobune sai šoki kui treilerilt maha tuli, aga harjus väga ilusti. Õhtuks oli juba veidi harjunud ja paar tuttavat nägu oli ju ka kõrvalkoplis. Peale oma väikest puhkamist boksis saigi ta minna üksinda ühte koplit uudistama. Ei tormanudki ega midagi, paar korda tundus, et võtab kiiremad sammud, aga ei, naljakas täitsa. Aga ega ta polegi üksinda kunagi minu arust erutusest uues keskkonnas tormama hakanud, tavaliselt tal see ikka sotsiaalne tegevus :D. Väga tubli oli igatahes ja ei higistanudki nii palju kui arvasin. Homme lähen ka vaatama teda, eks näis mis näoga ta siis on :D.


pühapäev, 9. november 2014

Mök-mök :(

No ei saanud ikka tulema veel, sest härra Lanzett on ka härra Olen Oma Põhimõtetes Väga Kinni. Ta käis praegusel ajal treikusse küll sisse, aga kui laupäeval hakkasime panema pulka ka kinni tagant, siis ei jõudnud, kuna natuke oli vaja lükata teda, aga ta ei olnud sellega päri, niiet tagurdas välja tagasi. Muidugi olid meie katsetused nüüd natuke rikutud, aga pole midagi teha, kutt on lihtsalt nii suur et seda tagumiku otsa tuleks natuke lükata, või kuidagi muud moodi sisse saada, sest pea on tal seal ees küll. Igatahes sai ta pärast 1-2 tunni möödumist üpris tüdinenuks. Lõpuks tegime pausi ja andsime Sedalini, et tüüp ikka rahuneks maha, kuna oli protestiks paar küünalt visanud. Ootasime kuni ta rahuneb ja siis jätkasime. Aga noh, ei õnnestunud, sest hoolimata sellest et mokk vähe töllakil oli ja jalad väsinud, tegi ta ühe küünla teise otsa. Jõudis siis sinnamaale kui ta sai pea kümne küünlaga minutis hakkama. Ta ei tahtnud nagu viga teha inimesele, vaid kasutas küünla tegemist selleks et ots ümber pöörata ja jõuga minema tormata. Õnneks rahustite tõttu ja minema jooksma ei hakanud, vaid pööraski tuimalt küünaldades ümber koguaeg. Lõpetasime siis ära ja käisin temaga niisama trapil.
Pühapäeval alustasime varem ja käis mõned korrad sisse. Vahepeal kakles vastu vahepeal mitte. Ja kui tüdimus õige suureks läks, siis viskas mõne küünla ka ja tõmbas minema. Panime teda igatahes ringaiast peale, aga see ei aidanud meid eriti. Lõpuks saime Ingridi ka kutsuda appi, kes ka rahulikult hobust sisse kutsus. Ta sai Lanzu ära tõmbamisest lahti, aga küünaldas too ikka sama palju ja keeras taguotsa trapilt maha ka koguaeg. Kokkuvõttes kulutasime kahe päeva jooksul 10tundi peale panemisele, kuid asjata. Tuleb välja, et seda hobust ei pane peale nii hea kui halvaga. Kindlasti saaks heaga kui lihtsalt rohkem aega varuda ja nii. Aga hetkel ma küll nii kaua oodata ei tahaks ja pole väga motivatsiooni hetkel uuesti õpetama hakata. Seda tuleks pea iga päeva tagant harjutada ja seda aega mul hetkel pole. Niisiis proovime see nädal kutsuda veti, kes tugevama rahustiga hobuse piisavalt loiuks muudaks, et too ei saaks treikust välja tagurdada ja ei tuleks küünaldamise peale. Siis lihtsalt tassime ta jalg jala haaval peale ja loodetavasti kolm on kohtuseadus, niiet kolmanda korraga saame hakkama ka.

Muideks pole oma hobust näinudki veel niiiii kõrgele küünaldamas nagu laupäeval ja pühapäeval, tagajalalihased said igatahes vägagi treenitud.


kolmapäev, 5. november 2014

Whoa that's fast!

Tuleb välja, et kolimispäev on juba kohe kohe käes. Isiklikult ei arvanud, et see nii ruttu tuleb aga nii see on. Uskumatu on ka see, et Lanzett läheb tõesti nüüd minu nimele. Homme on plaanis leping allkirjastada ja siis vaid ülekanne ja valmis ta ongi. Laupäeval üritame siis hobuse peale saada ja arvatavasti proovin reedel ka teda korraks peale, nii kindluse mõttes. Kogu tavaari viime nädala lõpuks minema, loodetavasti laupäevaks juba. Ja uus kodu on meid õnneks valmis vastu võtma, oleme elevil. Vähemalt mina seda olen, aga küllap nakatan paratamatult ka Lanzut oma elevuse ja kahjuks ka närvilisusega, sest ega see kolimine mingi väga meeldiv tegevus küll pole. Niisiis ootame laupäeva ära ja vaatame mis saab, kui tõesti läheb kehvasti ja ei saa tulema, siis proovima pühapäeval uuesti.
Sellest kuhu me edasi lähme ja, mis meist edasi saab, saate järgmises postituses teada :) .

Link videole mis nädal aega tagasi lisasin, kõigile kes pole veel näinud :)  https://www.youtube.com/watch?v=AVAFNh3RDtw&list=UUfDWiu2BbNcYPVbf7WafLKQ

Natukene pilte teile ka enne kolimist.













pühapäev, 2. november 2014

Everything is changing...

Otsus on siis tehtud, et Lanzetti ostan nüüd lähimate nädalate jooksul ära ja siis me kolime ära. Jah, see on tõesti nii. Põhjuseid ma ei hakka siia välja tooma, et kui kedagi huvitab võib mulle Facebookis kirjutada. Lanzett köhib ka veits hetkel, niiet midagi erilist me praegu ei tee, vaid harjutame lihtsalt treikusse ja teeme käekõrval natuke ülesandeid. Ka Straightness Trainingus (sirgustreeningus) hetkel paus. Multibridle'il läheb üks rihm vahetamisele, sest natuke lühikeseks jääb. Kui selle uuesti kätte saan, siis saame jälle ka rohkem ST-d harrastada.

Ka Instagramis uus muutus, nimelt kustutasin oma eelmise konto ära ja tegin uue, kuhu hakkavad ilmuma vaid minu hobustega-seotud pildid. Uus kasutaja on equine_emmak. UUS KONTO - http://instagram.com/equine_emmak

Loodan, et teile mu eelmises postituses olev video meeldis. Üritan varsti, kunagi parema teha. Seniks valmistume kolimiseks, püüame terveks saada ja lihtsalt ootame detsembrikuud. (vaheaega ka muidugi, kes seal koolis ikka käia tahab)


esmaspäev, 27. oktoober 2014

Väike videokene

Panin siis ühe videokese kokku, lihtsalt igavusest, pole ammu saanud ühtegi videot teha ja nüüd tekkis tahtmine niiet miks mitte. Filmida ma väga veel ei oska samal ajal kui ringi tatsan selle kaameraga, eriti koplis ja nii, kuid sellegi poolest ikka harjutan vahepeal, et kunagi mingi normaalsem video kokku panna. Mõned kenad pildid sisalduvad ka seal videos. Video on seekord ka avalik mitte ainult lingi abil vaadatav.

Niiet siin ta siis on  https://www.youtube.com/watch?v=AVAFNh3RDtw&feature=youtu.be .


laupäev, 18. oktoober 2014

Uues kuues

Blogil sügise puhul uus välimus ja Lanzetil külma puhul uus tekk. See on vist parim tekk mida ma kunagi näinud olen ja olen ostuga väga rahul, täpselt tema sugusele suurele ja paksule poisile paras. Superpluss.
Multibridle'i alumine rihm on talle pisut väike niiet saadan Alarile, et rihm välja vahetada pikema vastu. Kuskil nii 5cm võiks olla veel sellel rihmal, seniks sõidan tavaliste valjastega või mõtlen midagi muud välja.


neljapäev, 16. oktoober 2014

Hakkame siis pihta

Homme on viimane päev koolis ning siis 9 päeva puhkust, väga mõnus. Sain just oma Rambo Micklem Multibridle'i ka kätte ja nüüd saame korralikuma tööga pihta hakata. Nii väga olen oodanud seda päeva, et saaks ilma suulisteta multibridle'iga sõita, uskuge mind, samuti Lanzett. Ta suht tihti ütleb mulle/annab märku, et need suulised ja valjad pole üldse toredad ja see kavesson (paljud teavad kordepäitsete nime all või kapsoni) ei lähe ka mitte üldse. Niiet loodan, et need uued valjad teevad koostöö palju efektiivsemaks.
Muidugi on vaheaeg puhkus, kuid mitte otseses mõttes, sest ikkagi on nii palju vaja ära teha. Võtan isegi läpaka talli kaasa ja loodan üles laadid pilte ja võib-olla video, kindlasti blogida paar korda. Aga eks näis, mis mu ütlemistest saab, tavaliselt need ju väga vett ei pea.
Saime nüüd Lanzuga juba teise ühe toreda treeneri trenni, mis väga meeldis. Kerstit ei ületa vist küll keegi, aga uue treeneri trennid on ikka täitsa arvestatavad ehk siis väga head, mille üle on ainult hea meel. Pole üksteist nii palju tundma õppinud, et teaks kui palju meil ühiseid põhimõtteid on, aga seni tundub kõik päris hästi olevat. Nime saan ka varsti vist avaldada, lihtsalt kui asi kindlaks jääb siis kasutaksin heameelega eesnime siin blogis, et mitte koguaeg treener ja treener kirjutada. Perekonnanimesi ma tavaliselt ei avalda, sest see pole väga kombekas minu arust, pole ju mingit otsest luba ka küsinud. Aga loodetavasti on eesnimi okei, eriti kuna tegemist ikka toreda ja hea jutuga, mitte solvamisega või midagi säärast :) .
Hoblik tuli ka tagasi, sain temaga sõita korra ja päris tubli on ta võrreldes selle ajaga, mis ta sadula all on üldse veetnud. Päris häälekaks on läinud siiski ja võhma väga pole, aga see pole nüüd eriti, mille üle kurtma peaks.

Et siis varsti kirjutana jälle ja kuna eelmine teema erilist lõpetust ei leidnud siis ehk teen mingi kindla postituse pigem selle kohta. Eks näis ...

kolmapäev, 8. oktoober 2014

Parem kui kunagi varem

Kõik on viimasel ajal üsna hästi hobesega. Ma olen lihtsalt nii õnnelik temaga aega veetes. Olen saanud mõningaid kordi niisama käekõrval tegeleda, kuid ST areng hetkel seisab, sest ootan nii väga oma multibridle'it ja heameelega seda vana ei kasutaks.

Poiss on nii tubli, mõnus, rahul, ta kuulab nii hästi mu juttu ja meil on nii hea koostöö viimasel ajal. Tõeliselt õrn ja tore on ta, vahepeal on ehmatanud paari asja peale, mis platsi kõrval on olnud (mõni uus asi on hirmu tekitanud, nt suur õunu täis kilekott või uus slow-feedingu võrk, selle võrguga pole ta eriti harjunud veel). Olen juba umbes kuu aega või rohkem käinud teda koplist toomas ilma nöörita ja tihtilugu ilma ühegi maiuseta, kuigi mõnikord on mul mingi õun vms, mida siis annan talle kui kopliväravast ehk mulgust välja oleme saanud. Harrastame sellist vaba stiili. Talli lähme lahtiselt, tallist tuleme lahtiselt. Esimesed korrad teda eriti ei huvitanud, aga nüüd on ta seda vabadust vägagi väärtustama hakanud ja kuidagi mõistame üksteist paremini.
Ma ei mäleta millal ma täpselt sain aru sellest, et hobust ei pea domineerima, sa ei pea talle näitama, et oled karjajuht, boss, ja hobust ei pea paika panema, sest hobused ei istu pähe. See on kõik nii inimeste mõtlemises kinni, et see on juba nii loomulik ratsutamismaailmas.
Mida õrnemaks ja leebemaks olen läinud Lanzetiga, seda paremaks, mõistvamaks ja suhtlevamaks on ta läinud. Varem ei näidanud ta kunagi välja, et talle meeldib kui ma teda sügan, ta kunagi ei ajanud mokka prunti, üldse ei reageerinud mu sügamisele, ega pannud mu toimetusi väga tähele tema ümber. Teised hobused, kellega tegelesin, näitasid kohe välja kui hea oli kui neid sügatakse ja ootasid tihtilugu maiust. Aga Lanzu mitte, ta oli selline veidi apaatne või nii. Aga nüüd näitab ta kohe välja kui ma teda sügan ja ta jälgib mu toimetusi, kuulab mu juttu. Ta on rohkem minuga kui kunagi varem ja mulle tundub, et ma tunnen teda ka paremini kui varem. Saan kohe aru millal pean olema toetav, rahustav või ergutav.

Kuna praegu on põhimõtteliselt öö, siis edasi enam kirjutada ei jaksa, aga järgmises postituses jätkan seda teemat, see on minu jaoks lihtsalt nii huvitav. Ning oma lähedastele hobuinimestele üritan ikka edasi anda neid teadmisi, mida oman hobuste tundmise, treenimise ja nendega suhtlemise kohta. Aga siia ei jõuaks ma elu sees vist nii palju kirjutada kui ma muidu seletaks :D. Siiski tuleb peagi kerge ülevaade vms.

esmaspäev, 15. september 2014

15.09

Vahepeal käis üks uus treener ka proovimas meile trenni anda, kellega edasist koostööd olema ei hakka kahjuks. Olin meeldivalt muidugi üllatunud Lanzetis, et ta nii tubli suutis olla proovitrennis, hoolimata sellest, et oli veidi raskem kui meil tavaliselt.
Hüpanud rohkem ei ole, kui see viimane kord, eelmises postituses. Ilm pole nagu soosinud meid.
See laupäev peaks üks teine treener ka tulema meile proovitrenni andma, kelle suhtes on mul palju kõrgemad lootused ja ootused. Eks siis näis kuidas läheb, I have a pretty good feeling about her. :) Tundub olevat minuga sarnaste põhimõtetega, see on üks tähtsamaid asju, mida treenerist ootan, kui sarnast mõtteviisi pole, kuidas siis nõustuda treeneriga.
Nimesid mul tavaks avaldada ei ole, enne kui asi pole kindel, aga loodame parimat. :)

Lihtsalt mainin, et 11.klassis tuleb teadagi teha uurimistöö. Kavatsen teha hobuste käitumisprobleemidest, pole raudkindel aga selline idee on. Niiet võite olla valmis, kui aeg kätte jõuab, täita mu küsimustikku. :)

esmaspäev, 1. september 2014

Tere kool

Õudne 11.klass on alanud. Nägin täna siis tunniplaani ja iga päev on palju tunde, niiet nädala sees üritan vist marsaga tallis käia. Õnneks on nüüd kolme perioodi süsteem, mis teeb asjad natuke selgemaks minu jaoks. Lanzett on ikka paksu ja kooliajaks vist jääb ka selliseks, kuna ma nii vähe saan sõitmas käia nüüd ja kuna suvel ei saanud eriti tugevat trenni teha, vaid pigem jäid trennid lahjaks sõidutingimuste tõttu. Hoian pöialt, et Lanzu lihtsalt jumala eest haigeks ei jää, see on peamine, muidu ma ei tea tõesti mis saab.
Paar pilti ka ühest augusti trennist. Hobune oli väga tubli aga ise olen seal seljas imelik (ei oska eriti kaunilt istuda :/ )
Autor: Mari-Liis








teisipäev, 26. august 2014

Sügis on siin

Nii külmaks on läinud ja Lanzul juba tekk seljas, et ei juhtuks sama, mis eelmisel aastal, pealegi selle teki temperatuuri skaalal näitabki, et praegune aeg on just sobiv selle kandmiseks, niiet liialt vara ei pannud seda õnneks ka. Plats on vähemalt kastetud nüüd, kuid eilse ja tänasega on sinna liiga palju vett kogunenud, niiet hetkel siluda ja rullida ka ei saa, seega hüppamine lükkub arvatavasti jälle edasi. Muidu läheb kõik ikka hästi ja saime oma chevinali ka kätte, niiet loodetavasti on Lanzett valmis sügist ja talve vastu võtma, tervelt nagu purikas.

neljapäev, 14. august 2014

Teele ja Laura käisid külas

Meil läheb endiselt hästi, ainult platsiga probleeme, vihm pole siiani nii märjaks kastnud platsi nii palju, et saaks selle korralikult kinni rullida. Oleme teinud mitu trenni juba põllu peal ja peame vist veel natuke aega seal käima kuni platsiga jonksu saab. Pole hüpanud juba kaua aega, ei mäletagi millal viimati võimelda sai. Aga vähemalt on Lanzett ikkagi tubli.
Vahepeal käisid Laura ja Teele meil ka külas, said suure hobusega ratsutada, natuke hirmus vist oli alguses aga muidu said hästi hakkama.










neljapäev, 31. juuli 2014

Lõpuks pilte

Piltide autor on Mari-Liis :)