teisipäev, 29. oktoober 2013

Teemaväline

Tahtsin teavitada teid sellest, et minu fotki, mille link on üleval ka siin (kahjuks veits väike kiri, blogitiitli all), läks natuke sassi omadega ja kustutas mõningaid pilte, enamus Kivi-Lillemäe pildid kustusid, Nuhja talli piltide puudumist pole nii väga märganud. Igatahes lisasin sinna nüüd natuke suviseid pilte ja praeguse aja pilte, aga vanemaid pilte saab näha ka minu facebooki Kivi-Lillemäe albumist, ja facebookis on ka pisut Nuhja-aja pilte kellel huvi. Samas pean mainima, et kui te ei näe mu pilte ja tahate mind lisada, siis palun kirjutage ka juurde, et soovite lisada selle või selle põhjuse pärast, sest üldiselt võõraid vastu ei lisa.

Midagi poliitilist ka teile, tüdrukul minu arust väga õige arvamus, jagage kui saate ;) http://arvamus.postimees.ee/2577350/liisa-kams-poordumine-peaministri-ja-kaasmaalaste-poole#.Um9FRUoAfls.facebook

Midagi, mida like'da ;) https://www.facebook.com/kaamerajahobune?fref=ts

Esimest korda maneežis

Käisime eelmine neljapäev Kurtna tallis esimest korda maneežis sõitmist proovima, kella nelja paiku. Läksime kohale seljas ja jalutades, paar väikest traavikohta oli ka, sest läksime kogemata pikemat teed ja pidime hiljaks jääma. Käisime siis kolmekesi, Marge ja Mari-Liis tulid autoga ja Mari pildistas.
Kui hakkasime tallile lähenema läks Lanzett väga erguks ja ehmatas õige mitu korda. Ja tallialal nähes paari hobust oli ta väga üllatunud ja passis suht palju. Esialgu maneeži sisenedes tulin igaks juhuks alla, nagu teisedki, sissekäigu juures oli ju igast palju lilli ja muid kolle. Ja sees jalutasin esialgu paar ringi käekõrval, näitasin talle kõike mis maneežist väljaspool ja peeglid olid ka jube huvitavad, nende ees pidi ikka ka natukest aega seisma. Käekõrval ei tahtnud ta esialgu väga kuulata ning oli näha kuidas ta mõtles teiste juurde ära tõmbamise peale aga õnneks nii hullusti ei läinud. Kui sain siis lõpuks selga oli ta endiselt ergas ja iga kord kui peeglile lähenesime, vaatas ta kaugelt juba, kes peegelpildis sõidavad ja kui ise lõpuks peegli ette jõudis ja end korra nägi vaatas kohe mujale, siis enam polnud nii põnev. Vahepeal tulid siis 2 võõrast sõitjat ka maneežile ja üks hakkas seal päris kihutama, millest Lanzett pisut häiritud oli ning vahepeal selle hobuse ratsaniku treener, ütles et ma võin proovida raja peal galoppi selle teise hobuse sabas. See oli õudne, Lanzu mõtles, et mingi paganama kihutamine läks lahti ja üritas suulistest kangutama hakata, proovisin veidi aega veel aga polnud mõtet, hobune ei keskendunud ju üldse. Pole vaja talle selgeks teha, et see maneež mingi kimamise koht on. Üldiselt sai ta kohanemisega hästi hakkama, suutis võõras keskkonnas mulle ikka suht hästi kuuletuda ja pahaseks ta ka millegi peale ei saanud ning mina samuti mitte, olime tulemusega rahul. Trenn sai ka normaalselt tehtud, ainult, et valgus oli pisut halb, või oli see pildirežiim, igatahes häid pilte nagu polegi aga vähemalt midagigi. Tagasi läksime veidi aega käekõrval, fliisid seljas, mööda seda teist lühemat teed, mis läks ka üle minisille, kõndisime jalakäijate teel ja ainult 1 inimene tuli vastu. Ühe pingi juures läksime selga ja jalutasime koju.











pühapäev, 27. oktoober 2013

Väike väänik

Hoblik on endiselt oma postitsioonis kindel ja üldiselt ei taha mind seal kolmandas tsoonis nähagi, esimese tsooniga ta lepib, kuna sellega ta on harjunud, et inimene seal üldiselt ju on kui hobusega ükskõik mida teeb. Traavis eriti, ning kui ma traavis esimeses tsoonis olen, siis vahepeal ta on väga tubli ja ei tee nägusid, kuid siis jälle mitte. Lõpuks taipasin, et alustaks kõige esimese asjaga ehk tähelepanuga. Ma pole veel seda temaga harjutanud, et ta mind pidevalt jälgiks, ma olen seda lihtsalt temalt oodanud aga pole selle jaoks nagu palju midagi teinud. Sest ta oli ju siiski algul selline hobune, kes inimest väga tähele ei pannud ja tema ruumi ei austanud, või noh minuga oli see vähemalt nii. Ja üsna tihti kui seisma jään, siis jonnakalt tõmbab mind ja läheb must mööda ja edasi. Tegime siis sellist sammu-seisma-sammu-seisma harjutust, kuid see kord tegin viimse kui asja puust ja punaseks. Kui oli samm, avasin käed, nagu nad mul sammus ikka on, üks näitab suunda ja teine hoiab stekki käepikendusena. Kui oli seis, sulgesin käed, mitte ei langetanud ainult stekki ja jäänud ise seisma, vaid konkreetselt mõlemad käed ette ja stekk jäi siis rinna ette. Sellest sai ta koheselt aru, niisiis hakkasin traavis proovima. Tahtsin, et keskenduks mulle, mitte sellele, et mina teda juhin, olen esimeses tsoonis, ütlen talle, et nüüd jookseme traavis. Ja see hakkas tasapisi toimima. Traavile tõustes oli küll ülbe olekuga aga samas veidi edasi joostes ja peatust paludes, ei saanud ta enam olla selline, kuna tähelepanu läks kohe sellele, et oli seisma jäämine. Niiet tegime harjutust kuni nägin, et ta võis tõusta traavile paar korda ilma ülbe/võimutseva olekuta. Mainiksin ka seda, et ma ei käitu temaga ähvardavalt nagu inimesele tihti kombeks, et tõsta häält ja muuta toon kurjemaks, sest see ei vii ju võrdsuseni vaid pigem üleolemiseni. Sellepärast olingi nii üllatunud kui väike Hoblikupoiss järsku võimutsema hakkas. Aga no see pole minu tekitatud, minu arvates, vaid see algas sellest, et esialgu oli ta Härmasega ja Fainiga kolmekesi koplis ja siis ei olnud ta väga võimutsev, kuid siis lisandus sinna karja 2 ruuna veel, üks noorem, ning siis hakkas ta väga karjajuhi positsiooni võtma, kuigi oli ise suhteliselt alandlik eelmises karjas. Küllap noorel poisil sai see võimu võtmine liiga kinnisideeks. Muud põhjust ei oskakski nagu mõelda. Aga nüüd on oodata ees suuremat arengut, mis ongi peamine. Seljas olles ta vastu nagu ei hakka, aga seal pole me veel traavini jõudnud ka, ja viibin seal tavaliselt vaid 5 minutit, seda ka trenni lõpus lihtsalt meeldetuletuseks, kuna enne sooviks käitumise ja kehakeelega jõuda sina-peale ja siis seljas jätkata.

Sandra tegi väikse fotoshooti ka meist, ja kohati ta ei tundugi nii väike ja paksu :D. Panen hetkel vaid normaalsemad, pärast arengu toimumist näete ka eelnevat käitumispilte.






need on need hästi tabatutest väljavalitud





selgaminek, vaata suurelt





Sügisvaheaeg

Vaheaeg möödus rahulikult, trennides pidin Lanzetti pigem tagasi hoidma, sest pidevalt olid tuulised ilmad ja no ta kõvasti energiat ka varunud eelmise nädalaga. Saime ka veekindla talveteki, mida peale trenni Lanzut välja viies selga talle panna, kuna aluskarv jääb niiskeks isegi siis kui tunned ja näed et hobune tegelikult kuiv on, mistõttu ta nädala alguses ja eelmisel nädalas köhiski ja pisut tatistas. Öökülmad tulid ka ju siis nii kiiresti, alles nüüd läks soojaks tagasi. Igatahes tänu tekile saab hakata normaalsemalt trenne tegema, niimoodi, et hobust võib tõesti pärast pesta. Enamus karvast kuivab ikkagi boksis ära kui ta liiga ärevaks ei lähe, aga ta kaua ei kannata boksis olla, ning võib tihti hoopis rohkem higistama hakata kui trennis, kui liiga kaua on sees olnud või kui hobused sisse/välja palju käivad, kui üks hobune lahkub siis teda väga huvita, aga sellisel juhul peaks hein ka ees olema, et see teda tõesti ei häiriks. Pole lihtsalt eriline boksiloom. Ühe korra tegime ka põllul hommikust trenni niiet sellest siin pilte ka :).












Gertu käis külas :)

Jah nii see oli, hommikul varakult saime kokku ja istusime bussile et talli sõita. Talli jõudes nägime veel Katsut ja Marget kellega veidi juttu puhusime ja siis tõime hobused ära. Gertu Lukiga ja mina Lanzuga läksime siis maastikule. Jalutasime terve tee ja rääkisime pikalt juttu kuidas meil siis läheb jne, ilm oli ilus, ainult metsas oli väga jahe. Tee peal sattusime Katsu ja Moosesega kokku, kes tegid ka väikest maastikutrenni, vahetasime temagagi paar sõna ja läksime tagasi talli. See oli ikka päris pikk ja suur Kiisa/Kurtna ring. Tuli väike tee- ja lõunapaus. Kui hobused koplisse ära viisime, läksime  teisi hobuseid pildistama ja vaatama, tutvustasin talle uusi hobuseid ja mõne vanema tundis ta ise ka ära. Õhtul viisime mõned latid talli, mida siis värvima hakkasime, hiljem ühines meiega ka Katsu. Lõpuks kui Gertul tuli aeg minna marsale, läksime Katsuga temaga kaasa, et ta üksi ei peaks pimedas ootama. Uskumatult palju nalja sai pimeda metsa ääres üksikul autoteel ja üsnagi koomiliselt andsime endast märku, et keegi meist üle ei sõidaks :D. Igatahes oli tore sisukas ja naljakas päev ning aitäh Gertule, tule millalgi jälle :).

Siin siis päevapildid.