pühapäev, 26. mai 2013

24. - 26.mai

Saime siis seekord kõike teha - reedel tegin hüppetrenni, laupäeval maastikutrenni ja pühapäeval kerge koolisõidutrenni.
Hüppetrennis benerollil venitas ilusti välja, aga see rida, mida hiljem pidin tulema, tuli mitu korda valesti ja alles siis õigesti. Tundus, et need vahed ei klappinud nii väga, või siis oli asi selles, et Lanzett läks nii pika sammuga peale. Mul läks küll tükk tegemist, et ta lõpuks suudaks rohkem kokku võtta end ja siis ilusti ja puhtalt üle tulla sellest reast. Rida algas kahe kavaletiga, siis tuli väike roheliste plakatite seltskond ja siis 2 valge plakatiga suurem okser, millest ta paar korda mööda pani. Aga peaasi, et trenni lõpuks suutis tubliks hakata.

Maastikule läksime juba hommikul. Mari-Liis sai ka laupäeval tulla, niiet läksime kolmekesi. Tegime esialgu väikse uudistamise ühel põllul enne metsa, kus pole ammu käidud. Siis suundusime karjäärile ja tegime selle ringi ära. Ja tuligi aeg Maril minna, aga me Katsuga läksime teisele poole edasi sõitma, noh sinna põldude väljale. Sealt sõitsime selle koprakraavini, kus me käisime viimati eelmine suvi vist. Esialgu passisid mõlemad kõvasti, kuid siis tuli neil järsku julgem olek ja läksime üle, Mooses ees. Läksime siis mööda seda rada, kust tagasi karjääri juurde saab, kuid sealt koju ei läinud, vaid pöörasime tagasi. Siis tahtsime üle saada jälle sealt kraavist, kuid meil läks kindlasti pool tundi kui mitte rohkem, et sellest üle saada. Lanzett julges isegi poolenisti sinna alla minna kuid seal vajus nii palju, et ta kartis edasi minna. Tulime siis korra alla ja läksime sinna kraavi põhja peale, oja oli nii väike, et saime üle hüpata. Kui hobused meiega alla ronisid, saime aru, et meil võib küll üle saapa tulla see liiv/muda. Läksime siis üleval jälle selga ja jalutasime alla ühest paremini kandvast kohast kust nad siis lõpuks teisele poole ka said. Sealt sõitsime kaugele sinna telefoni posti juurde, mis on nende sõnnikuhoidlate juures ja siis sõitsime galopis kodu juurde ja traavis platsile lõdvestama. Hobused mõnuga kihutasid põllul ja päike sillerdas, tore oli mööda võilillepõldu kapata :D.



Koolisõidutrenni alguses sadas natuke vihma ka ja tuju polnud seetõttu nii rõõmus, mis omakorda tõmbas siis ligi jama. Pidin isegi korra kaklema Lanzuga, kuna ta hakkas jonnima, pani kaarega mingist tünnist mööda, millest enne sai okeilt mööda mindud ja üldse surus vahepeal suulisele vastu ja pani natuke tuure juurde. See toimus arvatavasti minu tuju pärast, mis teda mõjutas. Aga siis ma leidsin, et no mida ma ikka kaklen temaga nagu mingi närvis pubekas :D, muutusin selliseks tolerantsemaks ja aitasin teda rohkem ja kiitsin ka rohkem ning siis hakkas ta küll tööle kenasti. Tegime natuke kaheksa harjutust ka, et paindeid meelde tuletada. Ja üldiselt oli tal enam-vähem kõik meeles. Ratsmesse ei tahtnud eriti tulla, aga noh ma olin ju ise suhteliselt kärsitu ka niiet mis sa ikka tahad. Järgmine kord üritan vaiksemalt alustada ja loodan, et ta siis on kohe alguses rohkem koostööaldis.
Hoblik ootamas kedagi teiselt poolt :D

Lanzett ja Härmas

neljapäev, 23. mai 2013

Hiidjänes ja maastikušokk

Nagu näha siis ma suudan olla väga loominguline olla pealkirjade koha pealt, kui ikka tuleb mõni selline erilisem või naljakam kokkuvõtlik pealkiri siis peab ju ikka kirja panema :D. Aga tõesti Lanzett on üks Hiidjänes, üks eriline kohe. No tal lihtsalt on mingi kahtlane värk selle üksinda ja koos maastikul käimisega, loodab nii palju teistele või siis lihtsalt eputab. Ma ju tõesõna olen sama rahulik kui tavaliselt seal seljas ja tema hakkab kahel jalal 90 või 180 kraadi pöördeid tegema, vahva vend -.- . Päris küünalt pole veel teinud, ja ma loodan, et seda ei tule ka. Pühapäeval käisime karjääris jalutamas - mina/Lanzu, Katsu/Mooses, Mari/Luki, Kati-Helen/Redis. Ja seal kordus see sama lugu nagu ta varem Luki ja Moosesega koos olles on teinud. Olen üritanud paar korda karistada, aga teda see eriti ei huvita ja mingeid karmimaid võtteid ma ei taha kasutada. Ma olen teda suutnud ka heaga mõjutada, aga kui teistega koos oled siis ei ole nagu aega teistel sinu järgi oodata ja siis ei hakka ju mingit hobusetreenimist seal tegema. Pidin too päev kell 2 ka ära minema niiet polnud aega raisata. Aga postitus on pikk, kuid väärt lugemist lõpuni, niiet hakkame pihta :).

Kõu varss (kes sündis 13.05) ja minu emps :)

Reedel oli minu ja Lanzeti kõige hullem maastik mis on üldse olnud. Seda võib lugeda isegi minu üksinda maastikul käimistest ka kõige hirmsamaks. Karjääril enne konteinerit hakkas streikima ja kõrvale pöörama, tegin oma taktikat jälle mida eelmine kord kui ära pöörama hakkas. Saime siis sealt ilusti kuni veeni, seal pööras 3 korda tagasi, kuid siis lõpuks läks ikka kenasti läbi vee. Lähme siis mööda metsakõrvalist rada sinna Kuristiku poole. Ta oli nii pikka sammuga, et ma läksin traavis siis natuke. Hakkasin juba sammu võtma, kuna olime kraavi juures. Ei. Keeras täiskiirusel otsa ringi ja pani täisgalopis sinna karjäärist rajale tuleku koha poole, minul üks jalg jalusest väljas. Sain ta enne karjääri ikkagi tagasi, pannes kõik mängu, ma ei tahtnud küll, et see asi nii halvasti lõppeks. See oli nii õudne, nii järsk ja hobune oli nii närvis, et ma pole teda varem sellisena näinudki. Ta oli kivikõva, pea oli kõrgel üleval, silmad täiesti punnis peas ja ta puristas järsult ja korraga, mitte nii nagu tavaliselt hobune puristab, vaid selline järsk õhu välja pressimine kopsudest, mis oli ka veidi hirmutav, polnud seda varem kuulnudki ju. Seisime siis seal minuti või pool kuni ta julges sammu haaval sinna poole tagasi liikuma. Ise suutsin imekombel rahulikuks saada kiirelt ja hakata hobust rahustama. Ta lihtsalt uskus mu hääletooni nii hästi, ta poleks tegelikult küll siukse asja peale tagasi läinud. Julgustasin teda piisavalt igatahes, et ta tagasi ei pööranud ja saime kõrgete kuid lühikeste sammudega sinna tagasi. Ta puristas muidugi kogu aja ja mina siis rääkisin kogu aja, üritasin teda ära petta teadmata isegi miks me lendu läksime, mina nägin vaid sinist vilksatust. Lõpuks jõudsime puude tagant välja ja seal ta seisis ka pisut. Ja mis seal siis oli. Keset metsa, puude vahel, kuid ka metsaraja peal laiutasid inimesed oma auto, suure sinise telgi ja lõkkeplatsiga. Palju asju oli seal tegelikult laiali. Ja ma mõistsin, et Lanzu ehmatus oli igati õigustatud. Suutsime kraavist läbi minna ja mõtlesin, et nüüd paneb küll põllul ajama, kuid ei. Suutsin teda terve tee koju sammus hoida ja ta sai päris hästi selle maastikuga hakkama, kui vaatas jube tihti tagasi inimeste poole, eriti peale kraavist ülesminekut. Talli jõudes oli ta väga väsinud, kuigi tegin tahtlikult traavi vaid 1x, kuid jah eks see šokk tegi kõik ülejäänu. Mina muidugi kiitsin ja musitasin ja kallistasin teda palju, sest ta oli ju siiski üksi koos minuga, mitte teiste hobustega.

Anni
Laupäeval oli meil hüppetrenn, takistused olid max 60 võinii, vähemalt minu silma jaoks. Aga Lanzett hüppas neid enamasti nagu mingit meetrit või nii. Eks asi oli selles ka võib-olla, et eelmisel päeval sai ju maastikušoki niiet siis võis ju jänest mängida, tema arvates. Olin empsi tööjuurest toonud palju plakati-takistuse ehitusmaterjali, enamasti laiemad ja pikemad puitplaadid vms, 2 seenekujulist asja ja 2 pappplaati. Värvisime siis kõik enda arvates hirmuäratavaks, et hobused ikka õpiksid julgemad olema. Väiksem pappplaat, suurte silmadega, teiselt poolt valge, oli hüppetrenniks kuivanud ja kuivas ära ka minu lemmik, üks nikerdistega puitasi :D. Ülejäänud takistustele panime need meie vanad plakatid (ja ka neid hüppas esimest korda suure varuga). Kui olime soojenduse teinud, hakkasime tulema takistusi. Esimene oli see vana takistusega, kui seda olime parasjagu tulnud võtsime uue silmadega plakati ette, läksime esialgu valgelt poolt. Ma ei mäleta kas Luki sai sealt üle või pani mööda, igatahes see kukkus pikali ja ma läksin ikka peale. Lanzu esimese korraga ei märganudki seda, kuid 1 millisekund ette hüpet ta nägi, kuid polnud aega tõrkuda niiet hüppas megasuure varuga üle, mille peale ma siis alla sadasin paar fuleed hiljem (vist oli see esimese korraga kui mitte teisega). Siis pidime galoppis tulema, kuid seekord oli see püsti, ja siis hakkas sigatsemine. Mina olin küll valmis, ausõna, kuid temal kukkus vist süda saapa säärde. Niisiis tõrkus mul mingi 3-4 korda ja siis võtsin ratsmed eriti lühikeseks, ja Kati-Helen pani lati sinna kõrvale ka ja ise läks teisele poole, siis tulime megapauguga üle sealt, väga hull mees. Pidime seda veel õige mitu korda tulema kuni ta normaalselt hüppama hakkas seda, kasvõi natukenegi. Siis peale seda tulime üht plakatitega süsteemi, kus esimese hüppas varuga ära, kuid niimoodi, et ma jala posti vastu ära lõin ja samal ajal tasakaaluga veelgi aitasin kaasa sellele, et ta enne teist takistust vahelt ära jooksis. See oli küll valus ja nõme tegu. Järgmise korraga tegin juba normaalsema pöörde ja siis läksime ikka üle. Tuli aeg siis ka silmadega poolt hüpata. Seekord saime vist esimese korraga üle, kuid nagu ikka ... suure varuga. Trenni lõpus tegime parkuuri ka. Seal oli sees see uus plakat mida me ei olnud enne hüpanud, niiet ma põdesin natuke. Kuid ta tegi parkuuri puhtalt läbi, kuna mulle anti võimalus suuremate pööretega tulla või siis teha enne volt. Kokkuvõttes andis ta minu arvates endast parima, siiski oli raske päev seljataga.

Mis peamine, SUVIIIIIII ON KOHE KÄEEEEEES :D:D:) can't wait !!!
Siis saab talli elama minna :P, siis saan iga päev pildistada ja filmiga ja jagada seda lõbu ja lusti teiega kallid lugejad, niikauaks nautige Mari-Liisi ja Katsut :D:D:D
Katsu

Mari-Liis






teisipäev, 21. mai 2013

Väike film Lanzetist :)

Koostasin siis nendest piltidest, mis mul alles on ajast kui Lanzuga sõitma hakkasin, väikse filmikese. Pilte palju ja juures siis mõned selgitavad laused, mis viivad teid kurssi sellega mis ajal need pildid tehtud on ja nii :).

kolmapäev, 15. mai 2013

Julge, lõpuks ometi!

Reedel talli jõudes oli Katsu juba kohal. Mul oli plaan minna seekord üksi maastikule, vaadata kui kaugele me jõuame. Paningi Lanzeti valmis õues ja läksine teele. Kahjuks ei hakanud nöörpäitstega seekord proovima, kuna ta eelmine kord oli mulle pettumust valmistanud kui ilma sadula ja nöörpäitstega käisin.
Läksin üle põllu traavis karjäärini, kusjuures see oli esimene kord kui ma üksinda karjääris Lanzuga käisin, niiet valjad olid täitsa õige mõte, nendega ta käitub kuidagi korralikumalt ilma, et ma ise midagi suulistega seal korraldaks. No saime mööda konteinerist väga ilusti ja jõudsime karjääri keskele, kus paremal künka peal on üks maja. Ta oli kuidagi väga ärgas seal, avastasin siis mis ta vaatas, 2 tüdrukut kõndisid sealt maja juurest tee peale. Okei, mis seal ikka lähme edasi. Aga ei, Lanzett hakkas protestima. Valjastega ta pead niimoodi alla ei kiskunud nagu nöörpäitstega, kuid hakkas siiski pöörama oma suvast kodu poole lihtsalt. Mõtlesin, et issand jumal hakkab pihta. Äkitselt tuli mulle meelde Klikkerikoolitusel õpitu ja hakkasin Lanzetti sadulas sealsamas koha peal nö õpetama. Kuigi mul klikkerit ei olnud, võtsin ma tema "maiuseks" selle, et võtan ta seisma ja keeran ise kodu poole. Geniaalne! Ma poleks seda tegelt uskunud, et sellest mingit kasu oleks, kuid see toimis ja kuidas veel. Iga korraga sai ta üha vähem tagasi kodu poole kõndida ning samas kõndisime kaugemale.
 Lõpuks jõudsime sinna liivamägede juurde ja seal nägime, et need samad tüdrukud olid läinud vastaskaldale päevitama, või noh midagi nad seal tegid. Lanzul jälle silmad punnis. Hoidsin külma närvi ja jätkasin oma taktikat. Jõudsime vee juurde. Ma ei hakanud isegi mööda kitsast rada minema sinna paari meetrise üleminekukoha juurde, vaid juhtisin ta sinna, kus eelmine kord olime läinud käekõrval teisele poole. Teekond sealt on muidugi mitu korda pikem, kuid lootsin, et ta mäletab kuidas ta mind seal usaldas kui teistest tookord seal eraldusime. Paar korda keeras tagasi, kuid juhtisin ta rahulikult uuesti vee äärde. Siis mõtles natuke ja läkski vabatahtlikult vette ja poiss kõndiski suhteliselt ise teisele poole. Olin nii õnnelik ja vist isegi naersin seal seljas, patsutasin, kallistasin ja kiitsin täiega. Väga uhke olin.
Kõndisime siis mööda metsaäärset rada sinna nö Kuristiku kraavi juurde, lihtsalt järsem ja laiem kui teised ja kõrgem ka. Seal jokutas natuke kuid läks ilusti ilma pabina ja kiirustamiseta alla ja siis üles. Supertubli! Mina juba mõtlesin, et pistab põllule jooksu kuid ei. Hakkasime traavis minema siis tagasi karjääri alguse suunas, kuna ei tahtnud teda kohe koju viia. Ta tõstis galopile, aga kuna ta ei kimanud siis ei võtnud ma teda tagasi ka. Läks ilusti otse, kuni ilmusid välja 2 heinarulli, mida ma juba ootasin ja teadsin, et ta kõrvale hüppab, mida ta ka tegi. Alla ma muidugi ei kukkunud ja tasakaalu ei kaotanud. Edasi läks sirgelt. Keerasin siis alguskoha juurde jõudes kodupoole. Natuke kiirustas ja kui sõbrad paistma hakkasid ei tahtnud eriti ära keerata, siis natuke pidin kõvemini ratsme võtma ja kogu raskuse mängu panema. Lõpuks keeras. Sõitsin paar ringi põllul, et harjutada seda mitte kojujooksmist ning siis lasin tal platsile traavida, kus lõdvestasime ja siis viisin ta talli ja uhkustasin kõigile kuidas mul on nii tubli, intelligentne ja parim hobune üldse :D. TA ON JU LIHTSALT PARIM :) minu musi.
Mari-Liisi jäädvustus









Laupäeval olid Maril ja Katsul võistlused, siis pidin õhtupoole sõitma, Mari pildistas ka. Platsitrennis pean ikka rohkem üritama seda pead alla saada, et tatt hakkaks jooksma, muidu tal lihtsalt ei lõpe see nohu ära. Köhatab ka ikka veel, kuid ainult peale trenni talli jõudes või enne trenni, nt kui ära toon või nii. Õnneks see pole enam üldse nii hull kui enne ja loodetavasti on see kõik varsti möödas. Sõitsin trennis koos Kati-Heleniga, ta sai seekord Redisega galopitada ka natuke :). Lanzu oli päris tubli tookord ja tulin natuke kavalette ka ja üle maha pikali asetatud kilekolli, millest ta aru sai hetk enne hüpet ja siis suurema hüppe tegi kui oleks pidanud , sellise jõnksuga. Muidu läks kenasti ja saime tati voolama :D.



uuups, õnneks ratsmed jõudsid järgi anda


Pühapäeval Katsut polnud, niisiis Marge otsustas meiega kaasa tulla maastikule, ronis ka hobuse selga üle ma ei tea mitme kuu :D. Marge läks Lukiga, seega Mari Moosesega ja mina ikka oma poisiga. Mõtlesin, et oh kui tore nüüd saan näidata kui tubli Lanzu meil karjääris on. Tühjagi! Vee juures lõi täiega põnnama hoopis ja tegi neid kahel jalal madalaid kõrvale pööramisi, eputis küll. Jäi hoopis teistele lootma ja ei võinud ikka ise ees minna. Marge võttis siis saapad jalast ja läks Lukiga jala ees. Teisele poole jõudes läks Marge selga tagasi ning siis võis küll Lanzett minna julgelt eest, norm mees ikka, ma ei tea. Peab ikka rohkem harjutama, kuni lõpuks saan pimesi ka üle sealt :D.

esmaspäev, 13. mai 2013

Tagasi sadulas

3.-5.mai
Reede õhtul käisime sadulateta nöörpäitstega karjääris uitamas, Katsu tuli ka Moosesega. Karjääril kaua seljas ei olnud, sest Lanzett hakkas protestima. Üle vee ei läinud, juba tükk maad enne veekohta mõtles, et võiks kodupoole keerata, ja siis keerutasime seal natuke. Ma ei tea milles asi oli, tavaliselt ta niimoodi mulle pettumust ei valmista, võib-olla on asi selles, et pole ammu käekõrval eriti tööd teinud. Igatahes varsti tulin alla ja lõpuks läksime üldse sinna liivamägede (suurte küngaste) juurde ja tegelesime seal käekõrval päris kaua kuni ta lõpuks vähemalt natukest aega oli nõus vee sees käima, peale seda kõmpisime koju.

hakkab juba suvinema 

Laupäeva hommikul tuli treener. Tegin lihtsaid asju ainult, kõigest juhtimine ja traavilatid. Ta oli päris tubli, kuigi ma ise pidin seal seljas koguaeg istakule mõtlema, sest ei osanud eriti koduselt end tunda sellise varustusega. Galopp oli eriti imelik, polnud üldse nii voolav kui sadulata (kusjuures selle kauni kaasaminemisega läks ka aega, eriti sellise hobuse puhul nagu Lanzett oli see ikka korralik treenimine). Aga pööras küll suht ilusti, suulistega ei pidanud midagi tegema, hämmastav. Ta nagu võtaks end kokku või nii, kui valjad peas on, nagu, et valjastega on päris trenn ja siis tuleb tubli olla :D. Igatahes ma tõesõna ei pea ratsmetega midagi tegema, kõik puusa ja tasakaaluga, kui tark loom. Muidugi peaksin ennast ka kiitma, olen siiski mitu kuud seda sadulata harjutanud :D.
Peale trenni läksime kõik kolmekesi, Mina, Mari, Katsu, karjäärile, esialgu sõitsime seljas ja siis seal mäeküngaste juures tulime kõik alla ja tegelesime seal käekõrval, päike paistis koguaeg ja ilm oli ilus. Sellest oli palju kasu. Lõpuks suutis Lanzett üksinda tulla minuga teistest palju kaugemale, nõnda et vesi meid teistest üpris palju eraldas, läbi vee karjääri alast välja sinna kohta kuhu me reedel välja ei jõudnud. Julges isegi lainetes käia, kus ta reedel mulle otsa pidi hüppama, kuna ta kartis seda lainetavat vett. Niiet isegi jänesest saab asja.

Pühapäeval andsid reied juba tunda, et olin eelmine päev sadulaga sõitnud, kuigi see polnud nii hull kui esmaspäeval. Kati-Helen tuli jälle hommikul, olime sel ajal koplist kive korjamas. Kuna parasjagu nööri polnud, võtsin kaelast salli ja viisin sellega Lanzu talli. Trennis osales seekord Kati-Helen täitsa ise oma Redisega, tegi vaid kordet ette veidi ja läks selga. Redis oli imetubli, tundus nagu ta juba ammu oskaks nii kenasti seda ratsanikuga ratsutamist. Igatahes läks ilm päris koledaks. Pidime tegema lühema trenni, sest tahtsime kolmekesi (Mina, Mari, Kati-Helen) hobustega karjääri uudistama minna. Ja kui minema hakkasime siis sai tibutamisest tõeline vihmasadu, niiet kõndisime vaid karjääri alguseni põllul ja siis pöördusime tagasi koju. Põllul jooksid veel 3 last ka meie suunast, naabritüdruk ja siis Mariliis ja Anni, ühel oli veel vihmavari ja kõik olid erksates roosa-punastest toonides. Kena hirmufaktor oli see Lanzule, kuid mitte vähekogenud noorele Redisele. Mõtlesin, et äkki Lanzett tõuseb veel küünlasse, esiots tahtis nagu traavi joosta koju aga pikapeale sain ta vähe rahulikumaks, kuid siiski oli tema kõige suurem argpüks. Kohe näha, et olen kaua ära olnud :/.

Härmasega sõbrakas :D