kolmapäev, 24. aprill 2013

Kauaoodatud kevad

Tuligi see kaunis kevad nüüd lõpuks ära, millest kõik vaimustuses on. Plats oli nädalavahetusel nii perfektne et paremat ei oska tahtagi. Hobune oli ka väga tubli ja kõik oli super. Päike paistis koguaeg, linnud laulsid ja karjääril oli isegi sookure- ja luigepaar. Käisimegi maastikul mõlemal päeval ja reedel olin lihtsalt natuke põllul kõmpinud. Mina olin koguaeg ilma sadulata ja nöörpäitstega. No ütleme nii, et on miinuseid ka nende plusside kõrval. Üks eriti hea pluss on see, et teeme nüüd niimoodi maastikul isegi traavi ja põllul olen veidi galopitanud ka nõnda. Aga üks nõme miinus on see, et viimasel korral ta ikka puikles päris hästi kui näiteks läbi suurema vee minna ei tahtnud, või kui arvas, et peaks tagasi pöörama. Ta nagu tõmbas pea alla, sest nöörpäitseid on õppinud natuke ära kasutama, kuna mul pole nii suurt kontrolli nendega tema üle. Kuigi see miinus ongi see mis mind kõige enam häirib. Ma ei tea, võib-olla on see sellest ka, et ma viimasel ajal olen rohkem seljas olnud kui maas tema kõrval. Peakski siis järgmine kord rohkem tegelema ja lõbutsema. Muidu sai ju see borrelioosi-kuur ka läbi, tegime superhead küpsisetorti Marge juures.

Igatahes on praegu maastikul käia nii imeline, et anna või otsad, mistõttu ma maastikutel nagu päriselt pahaseks ei suutnudki saada tema mõne pea alla tõmbamise peale, sest no lõppude lõpuks oleme ju kaugele jõudnud, ilma sadulata ja nöörpäitsetega maastikul käia on Lanzeti koha pealt küll väga viis :).

neljapäev, 11. aprill 2013

Päris hää

Hobuke on päris tubliks läinud nöörpäitsetega ja sadulata, sest õppisin ise ära, et ma ei tohiks nii palju ülepingutada seal seljas, nii rikun kõik ära. Muidugi mu täisistak on meeletu arengu teinud ja ma põhimõtteliselt olen sulandunud Lanzuga ühte. Igatahes ta pöörab ilusti, seisab ilusti, teeb traavi ja galoppi ilusti, vahepeal teeb isegi taguotsapööret, oleme ka väikeseid kõkse tulnud, umbes 40cm. Ta praegu nii tubli, õnneks trenni ajal ja tegelemisel ta ei köhi üldse. Ainult siis pärast kui puhkab, sest siis võtab ju lumeampsu ka või joob lombist vett. Kõik hobused viimasel ajal imelikud, pakud ämbrist puhast vett, ei taha, lased karjamaale, joob lombivett. No mis sa teed, keelata ka ei saa, kus ta siis kuulab. Aga no kui on õnnelik oma rõveda veega siis okei :D. Veel 1 nädal on vist rohu võtmist jäänud ja siis oleme vabad, saame jälle trenni teha normaalselt ja hüpata ja käia maastikul. Mõtlen veel kuidas tähistada seda, et see jama lõpuks läbi saab. Mõtlesin, et äkki võiks Marge pool küpsisetorti teha järgmine nädalavahetus, see oleks tore. Poisile peaks ka midagi head viima. Populaarseid maiuseid ta ei söö, niiet võib-olla miksin talle ise mingi mashi kokku :D. Ükskord kui proovisin sõi küll täie isuga, siis tegin talle putru õunade, porgandite ja melassiga. Aga jah, ei jõua ära oodata millal see juba lõppeb ja lumi võiks ka kiiremini sulada, platsi alguses on kena suur loiguke, aga õnneks Ott pidi hakkama traktoriga väikest kallet lükkama sealt platsilt kraavini, et siis kõik vesi kraavi jookseks, aga ei tea kui kaugel ta sellega on. Kui homme läen, eks siis näen :)!

teisipäev, 2. aprill 2013

Järgmised edusammud

Kui ma detsembris hakkasin õppima seda Natural Horsemanshipi, siis ma väga ei teadnud mida sellega võib saavutada või kui raske see tegelikult on. Nüüd olen kuulnud ja näinud palju mida sellega saavutada võib, ise pole veel palju kogenud aga raske on see juba praegu :D.

Juba mitu nädalat tagasi jäi meie areng kinni, sest no kui aus olla siis ega Lanzett pole ju midagi uut õppinud selle ajaga, ta viimasel ajal on natuke omaette hoidnud aga samas pole ta loid. Võib-olla ei osanud ma talle midagi pakkuda, sest mu suhtumine on vale olnud. Tundub mulle alustuseks küll liiga raske hobune. Ta pole mulle ikka veel end avanud, kuigi noh eelmise aasta juuni kuust hakkasin temaga sõitma.


Aga nüüd kui eelmise reede õhtul otsustasin temaga midagi ette võtta. Muutsin oma suhtumist. Päike hakkas ka juba loojuma, ilus valgus oli taevas. Karjamaal ta silmitses mind küll aga mu juurde ei tulnud, niiet läksin ise tema juurde ja jalutasime platsile, sulgesin nööriga platsi ja nägin, et Lanzu oli juba eemale läinud. Võtsin steki ja läksin tema kõrvale. Mõtlesin, et parem alustaks siis millestki lihtsast ja lõbusast. Käisin ta kõrval lahtiselt sammu, samal ajal hakkasin tema esijalgadega samamoodi astuma kaasa ja lugesin isegi takti vahepeal. Hobusele jõudis kohale mida ma teen, kui aeglustasin sammu, aeglustas ka tema. Kusjuures ta oli väga täpne lõpuks, ideaalselt sulasid meie sammud ühte. Kuid traav on meil selline asi, kus ta tihtipeale jookseb mu juurest lihtsalt minema. Aga kui ma siis hakkasin traavi jooksma ja tõstsin steki maast veits kõrgemale, sai ka Lanzett aru. Ja ta jooksis nii ilusti minu sammude järgi. Isegi peatusi tegi sama järsult kui mina, ta läks terve selle aja jooksul kui tegelesin vaid paar korda ära ja tuli siis kohe tagasi kui kutsusin. Imeline hobune ikka. Nii hästi mõistis mind, oli ka põhjust, sest terve see aeg ma ju rääkisin temaga ka ja mu suust ei kõlanud kordagi negatiivset tooni, julgustasin teda pidevalt. Mängisin ka lõpus, siis viskas ta ikka kõrgele tagant üles ka paar korda ja jooksis rõõmsalt platsil ringi. Lõpetades sügasin ja paitasin teda väga palju ja lõpuks lasin ta tagasi karjamaale. Järgmisel päeval sooritas ta neid harjutusi kehvemalt natuke kahjuks, ei oska öelda millest see tulenes aga loodan, et kui nüüd jälle reedel talli lähen on ta sama aktiivne kui tol ilusal õhtul. I just love him :)