neljapäev, 31. jaanuar 2013

Uus treener

Laupäeval tuli meile proovitrenni andma naine nimega Kati-Helen ja temast nüüd saigi meie uus treener. Trennid hakkavad olema ülenädala praegu, sest no see trennihind odav ei ole ja pealegi pole meie hobustel praegu eriti võhma ka ja vajavad jälle harjumist sellise töökoormusega. Sain selles osas targemaks ka, et maastik pidigi hobustele kergem olema kui platsitrenn. Lanzett sai trenni lõpuks märjaks ja ilm oli päris külm. Kuna ta vaikselt kogub kaalu, nüüd kui ta hambad korda tehti, siis ei olnud tal arvatavasti sellist rasvakihti mis teda kaitseks sellisel päeval. Niiet õhtupoole hakkas ta köhatama aega ajalt, niisiis jäi ta ööseks talli ja järgmine päev ma igaks juhuks sõitma ei läinudki. Varem polegi mul vist sellist olukorda olnud, et Lanzu trennist haigeks jääks, aga no talvel ma temaga nagunii pole varem sõitnud (mõtlen, et eelmine talv).  Muidu mingi heinakas on tal kõhu all küll aga ülevalt poolt ei ole nagu juurde võtnud.

Treener oli päris sõbralik ja trenn oli selline tavaline, muidugi pole meie hobused veel sellises konditsioonis, et hakatagi kohe igast keerulisi harjutusi õppima ja hüppama, üle 50cm. Sest no varem ei olnud plats nii normaalne lumega ja alles nüüd saime uuesti treenima hakata. Igatahes kui hobused vaikselt vormi hakkavad saama, siis ma loodan, et sellel treeneril on meile ikka palju õpetada ka, et trennid ei muutuks üksluiseks. Lanzetiga oli muidu raskusi trennis, sest väsis trenni lõppedes ära ja ei viitsinud koostööd teha. Lisaks sellele oli ka pingul ratsme kontakt teda häiriv, kui mulle öeldi, et ma ratset juurde võtaks. Järgmine kord kui talle see jälle halvasti mõjub siis mainin treenerile, et tal ongi selline pikk kael ja praeguses vormis ta ei tule lihtsalt nii ratsmesse. Ta on nagu pool ratsmes, ma ei tea, üldse siuke kahtlane praegu :D aga no asi vajab veidi harjumist ja loodan, et siis oleme tagasi korralikud ja sportlikumad nagu sügisel ja suvelgi :). We'll see.

Natuke imelikke pilte teile ka, sest trennis ei saanud teha.




teisipäev, 22. jaanuar 2013

Platsil, finally

     Lund on nüüd rohkem maha sadanud ja platsi pehmemaks muutnud, liiv seal lume all pole küll sulanud aga nüüd hakkab tekkima platsile see õige, paksem lumekiht mille peal sõita ka saab. Esimene päev olime lihtsalt maatööd tegemas, kuna päris ratsutada ei viitsinud ja pealegi oli Lanzett oma uue naabri, kes on ta kõrval koplis, pärast päris ägestunud. Kätte ei tahtnud anda ja lollitas ringi, isegi Poselon oli ilusti minu juures aga Lanzu jooksis koplis ringi pani pea alla ja oleks peaaegu tagant ülesse visanud. Iga kord kui uus naaber, Intsara talle lähemale tuli, kui nad kopli ääres seisid, läks Lanzett kurjaks ta peale. Intsara ise on päris väikene, kuigi on 4-aastane täisvereline mära. Marge rääkis mulle ka, et esimene päev pidi eriti hull olnud kui uus tegelane tuli. Ütles, et Lanzetti pole ta varem sellisena näinud, tavaliselt on ta viisakas või äärmisel juhul lidutab veits kõrvu, aga niimoodi ähvardama ei kipu. No ja mina olin muidugi loll ja läksin algul Intsarat vaatama kopli äärde, rääkisin temaga nagu väikese lapsega, sest no tõesti ta on päris nunnu ja väike :D. Ja kujutate ette, Lanzett terve aja passis meid. Kui olin Intsaraga tutvust teinud siis läksingi Lanzut tooma, kuid oleksin ennem pidanud tema juurde minema, mitte uustulnukaga sõprust sobitama. Sest no Marge ka arvas, et põhjus miks Lanzett niimoodi lollitas oli see, et too oli armukade, kuid siukest asja ma poleks temast uskunudki, ei osanud arvata, et Lanzetile võin tõesti inimesena talle nii meeldida, niiet see lugu ajas ikka veits naerma :D. Eriti imelik oli see, et ma nagu algul läksin ta juurde ja hakkasin sujuvalt päitseid pähe panema ja siis tõmbas ta lesta. Sain ta ikkagi paari minuti pärast kätte kui temaga läbirääkimisi korraldasin.
    Mari-Liis oli ka tallis, tegi meist pilte ka mida allpool näete. Ja platsitrenni jutt tuleb peale pilte :).



ka hiljem lollitas natuke



esimest korda lasi silma looja sellise asja peale :D


Nonii, platsil mõtlesin siis, et vaatame kui palju ta on õppinud ilma sadulata jalutustest, kui talle puusatööd ja tasakaalu abil juhtimist õpetasin, või noh, selgemaks tegin, sest tegelikult oskab iga hobune seda. Ja terve trenn võisin sõita lõdva ratsmega, sest no allüüre muutsin ju puusaga ja tasakaaluga. Mul oli ääretult hea meel selle üle, et ta nii hästi hakkama sai ja tuju oli ka täitsa teine kui eelmine päev, ise kiitsin ka rohkem ja julgustasin teda kui ta oli õigel teel. Kaks korda pidin ratsme kätte võtma, siis kui trenni lõpus tahtis suvakalt kodu poole kõndima hakata, kui mina keerata tahtsin ja teine kord oli siis kui ta tahtis galoppi minna teiste järgi ja puusa ei tahtnud kuulata. Muidu lõdvestas ikka, aga ratsmesse ei tulnud. Muidugi kui sammu lühemaks tegin, siis ikka tõmbas kaela kokkupoole aga muidu ratsmes ei olnud. Loodan, et see tuleb aja jooksul, kui ei siis pean hakkama vist muid lahendusi selle jaoks otsima. Igatahes oli trenn suhteliselt perfektne, päike hakkas ka paistma ja plats läks normaalsemaks. Valgus oli lihtsalt nii ilus, kahju, et ei olnud fotokat käes. Aga jah, i love my horse :). 

teisipäev, 15. jaanuar 2013

Lanzett väiksena

Avastasin siis ükspäev fotoalbumist Lanzetti isast pilte otsides, ehk siis Lasonicust, et too on päris võimekas hobune ja ilusaid pilte leidsin tast palju. Nimelt olid need pildid ühe inimese, Maarja, albumis, kes siis oli see inimene, kes Lanzetti ratsastusega algust tegi. Rääkis veel, et Lanzett oli minevikus hull tank olnud ja takistustest läbi pannud enamasti. Maarja ise aga omab hobust, kes on Lanzetti vend Lasdon. No tegelikult poolvend, sest Lasdoni ema on täisvereline aga Lanzu ema on torikas. Käisin nende trenni ka vaatamas Kurtnas Kaunade tallis vaatamas. Lasdon oli päris hea hüppaja ja olin heas mõttes üllatunud kui ta ei kartnud paari koledamat kolli ka, ühe korra pani suure varuga üle ühest euroalustega takistusest, see oli vägev hüpe. Kujutasin ette kuidas ka Lanzett võiks ühel heal päeval nõnda hüpata. Õnneks on Lanzett igatahes kõvasti muutunud ning pole enam selline tank ja hüppab isegi päris hästi. Maarja ütles, et mingi päev tuleb ta Lanzetti ka vaatama. Ahjaa, lisan siis mõned pildid ka Lanzust kui ta väike oli ja kui ta veel sälg oli :).





sälupoiss
Lanzetti isa Lasonic

Lasonic
Lanzu ema Elian


Coming together :)

Kõik hakkab selgusele jõudma ja ei tundu nii lootusetu nagu see oli varem. Elul on alati mulle varuks erinevaid takistusi kui igavaks hakkab minema. Alati on ju võimalik midagi uut ületada, kõrgemaid takistusi mida hüpata ja uusi kogemusi millest õppida. Eelmine nädalavahetus tundsin end kergendatult kui nägin, et Lanzett mind mõistis ja tuli välja, et ma polegi niisama ilma asjata tema ees kätega viibutanud need viimased 4 või 3 nädalat. Enam ei mäletagi millal ma alustasin, kuid see polnud ju nii ammu. Uued teadmised on lihtsalt liiga huvitavad, et ei mäletagi millal vanemaid õppisin. Uutest teadmistest rääkides, loen nüüd uut raamatut "The Faraway Horses and the story of the real horse whisperer  - Buck Brannaman" Sellest on ainult 1/4 loetud, sest no nagu teadagi juba, mul aega eriti pole.

Seventh heaven

See kergendustunne, mis mind laupäeval tabas oli lihtsalt nii oodatud tunne. Lanzu suutis ühe käemärgiga määrata suuna ja minu jooksmisest tema kolmandas tsoonis sai ta kohe aru, et tema ei pea mulle järgi tulema, vaid nüüd peab ta jooksma minu näidatud suunas. Tark hobune on mul. Sest tegelt ma seda ei olegi veel proovinud ja veel lahtiselt koplis ja ilma stekita. Niiet esimese korraga kohe õigesti teha oli minu jaoks fantastiline. Muidugi sai ta kohe kiita ka. Siis mõtlesin, et mis see Mari-Liis ikka niisama vaatab, ütlesin, et ta ka oma hobuse tooks ja, kuna teda see huvitas mis ma Lanzettile olin õpetanud tahtis ta rohkem teada. Niisiis õpetasin teda ka, aga noh, olid need ju 2 esimest trenni/sessiooni Mari-Liisil ja Lukil, niiet kahjuks midagi kohe näha ei olnud. Kuid pisut jõudis Lukile kohale ikka. Siis õpetasin teda Lukiga mängima, sest mul endal tuli see nii hästi välja, et olin lausa imestunud kuidas juba kahest sammust, mis ma Lanzu suunas tegin hääletult, sai tema kohe aru, et nüüd on mänguaeg. JA NII ILUS ! Saba tõusis kõrgele nagu araablasel, samm läks traavis nii pikaks ja kergeks nagu ta hõljuks pilvedel. Nagu kust selline hobune tuli. Olin nii rõõmus ja naersin seal ning Lanzu kikkis kõrvas olid minu suunas pööratud. Ja jälle seesama kergendustunne ja rõõm, et minu pidevad üritused temaga mängida ja suhelda on lõpuks vilja kandnud. Ta mõistis mind, luges nagu mu mõtteid. Tegin suure koplivärava ka lahti ja üritasin Lukit ka veidi mängima õpetada. Siis juhatasime nad suurde koplisse, kus nad alguses hullu panid, päris kaugele läksid ja siis kuningliku sammuga saba püsti väikesesse koplisse tagasi jooksid. Lanzett vaatas suvakalt väravast mööda mille olin sulgenud, käis väike PLÕKS ja värav oli katki, õnneks olen kopleid varem ka parandanud mitu mitu korda niiet see väike värav polnud suuremaks probleemiks. Ka teisel päeval said nad sinna suurele väljale, kuid millegipärast ei olnud see nende jaoks nii huvitav ja lahe kui eelmine kord. Ja kahjuks ei olnud meil kaamerat kaasas, et neid taevalikke hetki jäädvustada, kus meie hobused imeilusas päikesevalguses jooksid sädeleval lumel nii perfektselt, et see pilt ei unune mu peast loodetavasti kunagi.

juuli 2012
Seljas sõitsin ka aga vähe. Laupäeval oli väike maastik ja pühapäeval tegime sadulata puusatööd.

reede, 4. jaanuar 2013

Maastikuhobune

Lanzett on läinud päris tubliks maastikutel, sest no plats ei ole veel normaalne, sula tekitas sinna mingi üelujutuse. Aga maastikud on toredad, uusi radu leida ka huvitav. Eile vaatasime veel kaardilt Margega, et kust saaks mingi kena suure ringi teha. Kui järgmine laupäev talli lähen siis loodan, et äkki on ta viitsinud selle kaardi pildi välja printida ja siis märgitaks raja ära, võtaks kaardi kaasa ja läheks seiklema. Põhiliselt olen viimastel maastikutel käinud Mari-Liisi ja Katsuga (Katriniga, nüüd juba 5-es või 6-es Katrin keda tean :D ). Seda just sellepärast, et Kaire pole nii palju tallis, et temaga minna ja nüüd ju rendib Mari-Liis Lukit ja Katrin Moosest. Mõlemad tulid meie talli kuskil suve lõpus vist. Suutsin isegi Lanzettiga ükskord täiesti üksi pikemale maastikule minna, kui temaga tavaliselt üksinda minna saan. Ainult ühe korra tahtis tagasi koju pöörata, muidu vahepeal pidin teda julgustama aga hakkama sai siiski, see maastik oli muidu eelmine nädal. See nädal nüüd on ta ju maastikutel eesotsas olnud. Eks see mõjub talle hästi. Oleme rebaseid näinud ja üle kraavi käinud (sealt lähme tihti üle kui tahame metsarajale minna) ning isegi puuraidureid kohanud (siis Lanzu kivistus tõeliselt, miski ei liigutanud teda paigast, mõne aja pärast suutis rahuneda kui julgem hobune pisut ette läks). Talvist karjääri käisime ka külastamas, mis on nagu välja surnud koht praegu. Aga jah, tundub, et iga päevaga läheme julgemaks ja suvel ehk polegi võistlused nii jubedad.





Gertukene käis meil ka külas, kahjuks jube koledal päeval ja pilte eriti ei saanud, ilm oli vesine ja udune. Plats oli ka paras loiguauk, muidugi mitte nii hull kui praegu. Pool platsi tundub isegi kuiv. Aga siiski lumi vajus liiga palju. Niiet oli selline imelik ja poolik trenn. Üritasin natuke Elli põllu peal midagi nokitseda aga hobune seal ju ei lõdvesta :D. Mis seal ikka, las tuleb mõnel ilusamal päeval jälle. Homme lähen isegi uuesti talli, missest et täna just tulin. Kersti läheb ka, niisiis lähen temaga kaasa, õnneks hommikupoole.