esmaspäev, 31. detsember 2012

Vaheaeg tallis

Juba pool vaheajast on läbi ja õnneks olen enamus sellest suutnud veeta tallis. Lanzettiga olen tegelenud palju, just käekõrval. Sõitnud olen vist 3 korda. Platsil hea sõita pole praegu kahjuks, seega käisime maastikul ning veetsime niisama koos aega. Iga kord kui uuesti jalutama lähme muutub ta pisut tolerantsemaks ja isegi rõõmsamaks. Kuid samas on olnud ka paar tagasilööki. Eks see nii ikka ole. Suures koplis, kus kedagi praegu pole, oleme jooksmas käinud ja ta on isegi mänginud minuga mõned korrad, mis on tema puhul suur saavutus. Ta tuleb kergemini koplist ära, paaridel kordadel pole ta isegi seisma jäänud, et ümber mõelda võinii. Muidugi põllul käies on ta mul 3 korda suutnud minema joosta. Üks kord oli see, et kartis suusatavaid ja kelgutavaid lapsi ja meest ning närvid ei pidanud kauem vastu kui 15 minutit. Teine kord olin ise loll, et ta lahti lasin. Kolmas kord jäi ta mul korde nii pikaks ja ise läksin ees joostes, kutsusin, et ta kaasa jookseks, algul jooksis mõned sammud järgi mulle, siis jooksis galopis must mööda ja keeras kodu poole ning läinud ta oligi. Tavaliselt jookseb ta ikka oma kopli juurde ja mingit lammutust korraldama ei hakka. Klõpsisin ka natuke, seekord tulid isegi päris kenakesed pildid :) .

Kass nimega Roosa



V: Luki, Lupine ja Kõu pea



Luki ja Kõu





Kaire Aramis

Tee põllule

laupäev, 22. detsember 2012

Algus on alati raske

Olen juba paar korda üritanud sellega alustada, katsetanud kas Hempflingu õpetused ka minu hobuse peal töötavad. Muidugi ei saa ma nüüd kohe loota, et piisaks vaid paarist treeningsessioonist ja hobune mõistab mu kehakeelt perfektselt. Aega läheb kindlasti päris kaua, kardan, et ma ikkagi sõidan seljas ka vahepeal. Sellele ei suuda vast vastu panna. Nagu trenni peaks ikka tegema, isegi kui ma põhiliselt kavatsen maa peal nüüd tööd teha. Eks näeb siis mis sellest välja hakkab tulema. Tavaliselt ei lähe mul enamus asjad kuigi plaanipäraselt aga loota võin parimat. Veel palju õppida ja algus ei ole üldse sujuv. Algus on raske. Alguses on isegi ühe ainsa treeningu jooksul mitu korda siuke tunne, et äkki ta ei saagi minust aru, et äkki asjata tõmblen siin. Ja mul õpetajat ka pole, niiet vaja teha palju katsetusi, palju palju. Vaadata millised meetodid hobusele sobivad ja millised mitte. Aga alusest nüüd pilte ka. Ilmselgelt olen alguses väga vales positsioonis ja sada muud viga. Aga ma harjutan seda ja tasapisi kujuneb kõik heaks. Ma pean lihtsalt selle ära õppima. Mu hobusel on seda vaja ja mul veel enam, et üldse oma hobusega kontakti saada.

Mida rohkem ma õpin seda enam tuleb mulle minevikust meelde silme ette olukordi, kus mu hobune ei mõistnudki mind ja ma ise käitusin hobuse reaktsioonile üldse mitte nii nagu peaks, vaid hoopis valesti. Aga no ennem olin ma nii loll, uskumatu kui loll. Samas kui pole õppinud ei oska ka arvata asjadest teistmoodi. Siiski üritame. Ma olen veendunud, et ühel päeval on me kahe usaldus tugevam kui kunagi varem. Ja siis olen ma piisavalt õppinud, niiet mu hobune võib südamerahus end minu kätesse usaldada. Jah see juhtub ühel päeval, ja siis on unistus täide läinud ning ma loodan, et saan seda unistust jagada ka teistega. :)







teisipäev, 18. detsember 2012

Uus suund, uued võimalused, vana unistus

    Laupäev ja pühapäev läksin talli, hommikul paistev päike lubas head, kuid talli jõudes oli igal pool tugev ja jäine tuul. Kuna sõitma minna ei saanud, mis mul plaaniski ei olnud, hakkasin oma tööga maa peal pihta. Ei oska sellele tööle nime anda, võib-olla sellepärast, et alles alustan seda ja paljut sellest ei tea. Tegevus on kindlasti õpetamine, treenimine, arendamine. Aga see mille jaoks seda teen on, et lõpuks saavutada tõeline kontakt, tõeline sõprus ja domineerivus ühes, tõeline usaldus mu kalli Lanzettiga.


    Ehk siis mu kunagised unistused, mis leidsid aset juba siis kui käisin Nuhja tallis, on nüüdseks lähemale tulnud. See unistus oli mul kunagi kollase täkupoisi Attilaga, ehk siis unistasin, et tulevikus ratsastan ta ära ja õpin ilma valjaste ja sadulata sõitma ja sellega kaasneks ka tõeline sõprus ja usaldus (mis oli tol ajal väga naiivne). Muidugi olin siis ju vist 12 ja missest, et 15 ja 12 on üksteisest erinev, muutub ju mõtlemine vaid ühe aastaga isegi päris palju.

Attila












No ja selle kooliaasta algul nägin juhuslikult Klaus Ferdinand Hempflingu videot. Nagu teada on ta hobumaailmas kuulus, vähemalt mujal Euroopas. Seda videot nähes tuli mulle vana unistus meelde ja sellest hetkest on mu südames siiani kestnud tahe see võrratu kunst ära õppida. Nüüd, just viimastel nädalatel, olen sellest veelgi rohkem õppinud ja minu suureks üllatuseks oli see, et raamat "Dancing with horses" (autor Hempfling) on Margel olemas. Olen nüüd üliõnnelik, esimene algus on saavutatud. Esimesed sammud unistuse poole tehtud. Nii palju veel õppida ja nii palju uusi tundeid mida oodata. Ja nüüd tekkis mulle veelgi unistuse teostamiseks võimalusi, oh milliseid võimalusi. Peale selle raamatu sain Margelt laenata ka K.F.Hempflingu filmi ka, selle esimese, mis on juba vaadatud, raamat on aga poole peal. Veelgi suuremaks üllatuseks sain teada, et Marge on sellega ise natukene tegelenud ja, et meie tallis käib üks tore tüdruk ka, kes samuti Marge sõnul olevat seda õppinud. Ootan väga, et saaksin temaga sellest pikemalt rääkida. Esimesed katsed selle tööga, millele nimegi ei oska anda, on tehtud. Sellest saate lugeda järgmises postituses, sest tean, et korraga palju pikka teksti ei viitsi eriti keegi lugeda :D võib silmadele hakata.


kolmapäev, 12. detsember 2012

Postitus nr 100, eriti põhjalik ;) !!!

Möödunud nädalavahetus oli eriti meeldejääv. Reedel kõõlusin õhtul niisama seljas, sest proovisin sõita kord ainult päitsete ja nööriga (sadulaga) ja siis ilma sadulata (kuid valjastega). Laupäeval oli nii vägev maastikutrenn, et ei mäletagi viimati millal see nii põnev oli. Pühapäeval oli siiski tavatrenn ja keskendusin lõdvestamisele. Jäime Katiga talli ööseks ka ja õhtutel veetsime aega muidugi kaarte mängides ja niisama nalja tehes.
piparkookide gäng



Mina ja Lanzett


Maastik (I)
Nüüd rohkem maastikust! Alguses pidime minema kolmekesi: mina (Lanzuga), Kati (Moosesega) ja Mari-Liis (Lukiga). Aga siis tuli välja, et Kati jääb talli hiljaks. Ja kartsime, et läheb ruttu pimedaks, asusime siis kahekesi teele. Mina olin vastutav ja seega juhthobusel. Lasin end megalõdvaks ja sõitsin lõdva ratsmega, Lanzett puristas ja lõdvestus ise samuti. Natukest aega sõitnud läksime metsaäärest üle põllu ühe tee peale (põlluvaheline kruusatee). Läksime siis traavis ja märkasime, et mingi hull kõnnib keset päeva keset paksu lumega kaetud põldu. Hobused läksid muidugi närvi, kõrvad kikkis ja tantsisid edasi tagasi, eriti nagu edasi minna ei tahtnud, vaid pigem kükitasid vaikides põõsas. Lõpuks silm hakkas rohkem seletama ja sain aru, et see meie Kati, kes nõnda hullu rolli sattunud :D. Otsustasin siis talle vastu minna ja koos talli jalutada, pärast siis uuesti maastikule minna, sest me olime sõitnud umbes 20 min. Hobustel jalad all värisesid aga ikka julgustasin Lanzut ja olin uhke ta üle kui ta edasi sammus. Mari-Liis põdes küll päris kenasti aga julgustasin teda ka :D. Lõpuks jõudsime talli ja Kati võttis Moosu ja läksimegi uuele katsele.


The thrill (II)
Algul rahulikumalt, paar väikest galopitõstet ka. Aga siis kui jõudsime selle pika ja suure põllu äärde, kus me tavaliselt ei käi, tegime võidu teise otsa. See oli muidugi siuke adrenaliini- ja rõõmulaks, et mul polnud vaja üldse hobust edasi ajada, kui siis ainult häälega julgustada, sest Lanzett kimas kui tuul. Luki jäi meist taha poole ja algul juhtisin mina, siis järsku pani Luki täiega ette ja Moosu ja Lanzu tõstsid veelgi tempot. Huilgasime ja ekstaasis olid kõik. Põllu lõpule jõudes pani Mooses veits hoogu juurde ja võitis mind väikese vahemaaga, Luki aga jäi siis kolmandaks.
Põllu lõpus olid kellegi atv jäljed, niiet hakkasime neid mööda edasi minema. Järsku imestasime, et sõiduk oli läinud läbi kraavi, kuna eriti julged olime läksime läbi kraavi. Teised tulid alla ja läksid käekõrval üle, aga kuna mul see selga minemine aega võtab läksin seljas üle. Muidugi ei tahtnud ta minna sammus läbi, kuid viimasena teisele poole jäädes, hüppas ta hiigelhüppega üle kraavi. Õnnelikult teisel pool hakkasime üht rada avastama. Mina kõige ees, loll olin, eriti veel kuna Lanzu on ju kõige suurem. Loomulikult traavis tempokalt minnes pidi ju hull kuuseoks mulle vastu nägu lendama. Midagi ei näinud. Kõik oli lund täis. Võtsin suvalt paksude kinnastega lund silmelt, et näha kuhu lähme, et hobune puusse ei paneks, et valele rajale ei satuks. Ja mis ma siis nägin. Midagi. Sest teine oks pani jälle vastu silmi. Kõik jälle lund täis. Lõpuks tekkis okste vahele pikem vahe ja sain ette näha millal oks tuleb. Muidugi oli see mulle hirmus naljakas ja lõkerdasin seal seljas nagu väike laps, ise jumala lumine. Seiklesime tükk aega ja siis hakkasime tuldud teed tagasi minema. Pikal põllul tegime jälle galoppi ja edasi läksime natuke rahulikumalt. Hea pikk maastik oli, nädala tipphetk.
Pärast läksime Katiga (ta oli Aramisega ja mina Hurmiga) veel ühele väiksele maastikule, sest Kaire oli liiga haige, et sõita. See möödus muidugi hämaruses ja vaikuses ning rahulikumalt. Muidu oli super nädalavahetus ja olen uhke hobuse üle, sest ta näitas seekord oma palju julgemat ja vabamat palet, armastan teda üle kõige :).


esmaspäev, 3. detsember 2012

Platsil ja põllal :)

1.advendil ja ka laupäeval olin tallis, Lanzu on suutnud endiselt tervena püsida niiet laupäeval läksin platsile sõitma ja pühapäeval maastikule. Plats oli muidugi lund täis, Lanzu ei viitsinud väga jalgu tõsta, pigem lohistas neid lumes, pea oli ka rohkem püsti kui tavaliselt, kui Kati lõpuks traavilatid ette pani hakkas ta rohkem tähelepanema kuhu ta astub ja kuidas. Ennem tantsis kuidas juhtus seal lume sees, endal oli naljakas kergendada seal seljas. Galopis tulin benerolli ka pärast ja sellest väiksest trennist sai Lanzett veidike eest higiseks ja siis ei kavatsenud temaga põllule minna, nagu algul plaanisin.

(keri edasi :))

uue tekiga












Pühapäeval aga läksime maastikule, väike Katrin tuli ka Lukiga kaasa, niiet pidin tal silma peal hoidma. Algul tahtsime metsavahele minna, aga seal tulistas mingi mees linde, niiet ta ajas meid eemale. Siis läksime edasi ühele põllule, seal oli väike galopitõste aga siis nägime, et eriti kuskile edasi pole minna sealt kohast niiet läksime tagasi talli juurde ja sealt hoopis teisele poole maastikule. Mööda kopliäärset rada põllule, sealt metsa äärest peaaegu põllulõpuni välja ja siis pöörasime vasakule ühele lumisele kruusateele, mida vasakult piiras põõsaste/puuderohke kraav, kuni kraavi lõpuni, sealt pöörasime ära vasakule põllule ja siis koju tagasi. Läks natuke rohkem kui tund aega vist selle maastikuringiga. Mõnel põllul tegime galoppi ka, Lanzu pole ammu maastikul saanud käia, muidu käitus ta päris kenasti, võpatas vaid talli juures korraks ja see oli ka ainus kord. Niisiis jäin temaga see nädalavahetus väga rahule. Loodan, et ta võhm ikka nüüd tagasi tuleb. Läheb mul päris kergelt higiseks. Muidu oleks ikka maastiku rohkem nautida saanud, aga pidime veidi rahulikumalt võtma. Aga nüüd pilte ka, kõik on päris head :).





BFFs

pühapäev, 2. detsember 2012

Winter Wonderland *

Hunnik pilte nädalavahetusest tallis. :) enjoy !

Meelelahutus

Emane kassipoeg



Isane kassipoeg


Triibu


Turbamajake 










Minu joonistus

Minu kapp :D







Hagur




Luki

Kati :D

Võõrad jäljed

V: Luki, Hoblik, Hagur

Härmas ei tunnegi elektrit vist






Lihtsalt kass ? Nimetu :D


Zäku



Mariliis





Anni





Hoblik ja Härmas

Hagur



Aramis

Lupiine